Vastassugupoolega lõpparve tegemine

Naine ja mees on ühe terviku kaks otsa. Kui nad teineteist mõistavad ja elu edenedes üha üksiasjalisemalt mõistma tahavad hakata, siis on nende abielu tugev ja terve tervik. See tervik on juurteks lapsele, kes kui puu kasvab vääriliseks oma juurtele. Puu ei pea olema suur, aga ta peab olema vastupidav. Kui puu kidub, siis on juurtega midagi lahti. Juurtega on midagi lahti kui kasvupinnas ei toida. See kasvupinnas on armastus, mis toidab siis, kui teineteist mõista tahetakse.

Kõik eluprobleemid saavad alguse sellest, et naised ei mõista mehi ja mehed ei mõista naisi. Kui nad ei mõista, aga mõista tahavad, siis on asi parandatav, aga kui nad enam ei taha, siis on asi pahasti.

Vastassugupoolega lõpparve tegemine võib toimuda kahel viisil:

1) hingeliselt:

- vastasugupoole eluajal või

- vastassugupoole surmaga seoses.

2) füüsiliselt:

- vastassugupoole eluajal või

- vastassugupoole surmaga seoses.

Aga kui inimene teeb lõpparve nii hingeliselt kui ka füüsiliselt, siis sõltumata sellest, kas vastassugupool elab või suri, on lõpparve tegijal üks pool kehast nagu eluski lakanud funktsioneerimast. Kuna maailm püsib oma kahepoolsuses edasi, siis ka keha tervikuna püsib edasi, sellega nagu öeldes, et nii lõplik kui su lõpparve on, olen ka mina sinule. Kui sa teed absoluutse lõpparve, siis lakkan ka mina täielikult olemast.

Hingelise lõpparve tegemine vastassugupoolega tähendab lõpliku ja muutumatu seisukoha võtmist. See on tahtmatus näha, et elu on pidevalt muutuv ja arenev niikaua, kuni mina seda näha tahan. Ainult hirmunud inimene, kes elu ühekülgselt näeb ja vastassugupoolt endale suunatud pahategijana võtab, võib sellisesse hinge suretamise staadiumisse vajuda. Julgega seda ei juhtu.

Elus oleva vastassugupoole puhul tähendab selline hingeline lõpparve tuima kooselu töö, varanduse ja laste nimel või teiste arvamuse, aga ka konservatiivsete vaadete pärast, mille puhul riigi seadused või religioosed seadused ei luba lahutada. Elada võib sel juhul pidevalt tülitsedes, teisele hingeliselt või füüsiliselt haiget tehes ning endale karmavõlga tekitades. Aga võib ka intelligentseks jäämise nimel või religioosseid seadusi järgides pealtnäha täiesti rahumeelselt elada, kandes hinges järjest kasvavat stressikoormat niikaua, kuni raske haigus päästma tuleb. Siis öeldakse: "Jumal karistab mind." Ja tõsi ta on, sest inimene, kes oma hingearmastust teisele keelab, see ei anna teisele ja jääb ise ka ilma.

Naine, kes mehega lõpparve teeb ehk end mehele suleb, muutub:

- depressiivseks või

- agressiivseks.

1. Depressioonis naine on kurb, hädaline, õnnetu, lootusetu.

Tema pehmed koed - lihased, sidekude ja rasvkude - on lõtvunud ja alla vajunud. Ta lotendab. Naisorganid on alla või välja vajunud. Kui selline naine ootamatult meeste tähelepanu keskmesse satub, siis võib kogu selline lootusetus nii kaduda, et suguelundidki uuesti oma koha leiavad. Ise leiavad, sest naisest sai uuesti naine.

Sellise naise luud on, nagu lootusetu suhtumine meestessegi, laiali vajuvad ja pehmemad kui vaja. Liigesed ei taha hästi koos püsida, sest inimene tahaks hunnikuna maadligi vajuda. Lülisammas vajub alla, lülid vajuvad kui tünnid lühemaks ja laiemaks ja vajutavad raskelt lülidevahelised diskid ehk kettad laiaks. Selline lülisammas on kergelt paigalt äralibisev ja seetõttu radikuliite ja selja närvijuurte põletikke põhjustav. Sellist naist kurnavad kõikvõimalikud valud ja erinevad põletikud.

2. Agressiivseks muutunud naine on see naine, kes arvab resoluutselt: "Sina oled halb ja mina sind ei armasta!" Ta saab endale kudede toonuse tõusuga haigused. Mida resoluutsem naine on, seda enam asendub pinge kangusega, siis jäikusega. Lõpuks murdub. Suhtumine mehesse on nii hävitav, et naine hävitab iseenda alustoed.

Lihaspinged, -krambid, -jäikus tekitavad valusid, liikumishäireid kuni liigeste jäigastumisest tingitud liikumisvõimetuseni.

Sellise naise rasvkude on tihe ja toonuses. Tahtmisest teistele suureliselt näidata milleks ma üksi võimeline olen tekib tselluliit. Vihastamisest, et peab ennast teistest häirida laskma, tekivad striad ehk nahaaluse rasvkoe rebendid. Selline naine ei tarvitse olla paks, aga tema rasvkude on ülitihe. Rebenemiseni tihe nii, et väikesest näpistamisest on kohe sinine plekk ehk veresoonte rebend, mis väljendab valmisolekut kätte maksta.

Sidekude, sealhulgas armkude, on tal pinges ja tema agressiivsusele vastavalt vohanud. Ülemäärane pinge iseenda suutlikkusesse klammerdumisel tekitab sõltuvuse iseendast, mis on kui piits, mis enne virutamist ütleb: "Sa ju tead, et pead ainult endale lootma." Sidekoe pinge näitab kui väga tahab selline naine tõestada kõigile enda sõltumatust, olles ise sellest sõltuv.

Luukude on sel naisel järjest ainult pingest ehk näiliselt tugev kuni ootamatult ilmneb luuhõrenemine ehk osteoporoos, mis on tema tugevuse võrdväärne vastand. Või tekib luukoe vohamine liigestesse, millele järgneb liigese jäigastumine. Liigespilu kui looduse poolt liikumiseks võimaldatud vabadus kasvab mehestunud naist (luupaksendit = naisesse kasvanud meest) täis.

Kuna naine, kelles on meesoo suhtes kindel ja halvustav hinnang, ei taha tunda ennast alandatuna, siis ta tahab üle olla ja ei saa aru, et ta teisi sellega alandab. Tema kehas areneb enne lõplikku lõpparve tegemist vohanguline protsess ehk suurenemine, millele järgneb vähenemine ja katkemine. Suurenemine, kui tahtmine üle olla, vaheldub vastaspoolse ehk vähenemisega, mille sekka kuulub ka vähendamine näiteks kirurgilise vahelesegamise näol. Pehmetes kudedes tekivad kasvajad, mis eemaldatakse. Luukoes samuti.

Ainult depressiivseid või ainult agressiivseid inimesi on vähe. Enamik on vahelduvalt depressiivsed või agressiivsed. Need naised põhjendavad oma depressioonist väljatulemist sellega, et mul pole ju kellelegi loota, ma pean enda eest ise seisma. Nii paneb rääkima ja võitlema hirmunud mõistus. Keha püüab seda mõistust oma kannatustega õpetada, et kui naine vabastaks endast hirmu, et mind ei armastata, siis ta usuks ennast ja meest ning saaks oma maailma läbi mehe nii luua, et mõlemad oleksid õnnelikud.


NÄIDE ELUST.

Naisel, kelle parem reieluu on killustunud murru tõttu naelastatud, ei parane luu nii nagu arstid ootaksid. Ta liikumine on raskendatud, sest puus kisub kramplikult ülespoole. Ta ei ole veel tagasi saanud kindlustunnet mehesse, kes vahepeal elas teise naisega. Ta on püüdnud alati hea naine olla, aga tunneb, et see pole see, kuigi ta on püüdnud mehele mitte etteheiteid teha. Ta on tahtnud oma isa mõistma hakata, aga ei mäleta oma isa, sest ema oli saatnud mehe minema ja midagi head ei ole isast kunagi lapsele rääkinud.

Selle naise isa on mees, kelle hing ütleb, et tal on jalad alt ära niidetud. Kes niitis? Mehe jalad saab alt ära niita naine, kes mehe tegemistesse ei usu. Mees jääb nõrgaks ja elu niidab ta jalad mõne juhuse kaudu teiste inimeste käe läbi füüsiliselt või vaimselt ära. Mees muutub järjest enam abituks ja saamatuks. Kui ta ise seeläbi füüsiliselt ei kannata, siis ta laps toob oma füüsiliste kannatustega isa hingevalu nähtavale. Selle mehe lapse luud näitavad veel, kui halvasti ta isa hingeline purunemine uuesti tükkidest kokku kasvab.

Iga inimene peaks oma elu õppetunnid ise ära õppima ehk need vead, mis vanemad on teinud, iseendast vabaks laskma. Vanemates iseennast näha ei osata ja ei taheta, eriti kui vanemad on väliselt halvad. Enamik inimesi on kahjuks ikka veel need tüüpilised heategijad, kes teevad, aga ei tea, mis on hea ja mis on halb.

See naine on sümboolses pildis nagu inimene, kes on oma saatuse teelt kõrvalteele ehk teistele head tegema läinud inimene, kelle hea seisneb selles, et ta teritab suure jämeda viiliga ketassae üliteravaid hambaid. Mida see tähendab?

Metall tähendab suretatud kurbust. Hambad tähendavad arukust. Teravad hambad tähendavad teravat ehk töökorras arukust. See naine on seega inimene, kes on heaks olemise nimel oma kurbuse suretanud ja viilib oma mehe, kes on ka kurbuse suretanud inimene, arukust oma meele järgi teravamaks ja ei saa aru, et see vilets viil ainult nüristab seda arukust. Sellise ajude viilimise eest jookseb tark mees tõesti pakku. Kas just paremasse paika, see on iseasi. Et see mees halvemasse paika jooksis ja hiljem tagasi tuli, see on selle mehe oskamatus oma elu jooksmisi mõista. Ta tuli tagasi, sest süda kutsus seda ainukest õiget õppetundi jätkama. Aga naine ei julge mehe kandvusse uskuda ja peab meest ebakindlaks, seepärast ei kasva ka ta luu tugevaks.

Siikohas veidi veel juttu hammastest. Hambad tähendavad arukust. Järelikult, kellel on arukus korras, sellel on ka hambad korras. Kas loom on siis arukas? Jah, loom on oma arengutasandil arukas. Me võime öelda, et loom on rumal, sest loomal pole mõistuse jaoks kohta loodud, aga ta hing on avali ja see ta arukaks teeb. Sageli arukamaks kui targa inimese.

Loodusrahvaste inimestel on ka ilusad valged terved hambad, ilma et nad neid eriliselt hooldaks. Võib-olla ei ole nad kunagi hambaharjagi näinud ja naeravad valgete inimeste veidrused välja. Nemad on oma primitiivsel arengutasandil arukad ja see väljendub nende siiras ja säravas naeratuses. Nende lihtne arukus on see, et nad armastavad ja paljastavad austuses pea kõigepealt oma isa, kui perekonna pea, ees ja laskuvad armastades ja austuses põlvili oma ema, kui perekonna südame, ees. Ja väikseks jäänud ema surub suureks kasvanud lapse pea oma südamele, õnnistades last selle eest, et ta oma isa austab. Väärikas ema ei sea ennast esiplaanile. Mitte oma tarkusega, vaid oma südamega tunneb ta, et tema käes on pere saatus. Ja pere teab seda. Lapsed armastavad ema, sest ema armastab nende isa. Vastastikune armastus ja üksteisest lugupidamine hoiab neid rahvaid hävinemast, ilma et nad oma iibe pärast muret peaksid tundma.

Nende hambad on lumivalged ja tugevad. See tähendab, et hingevalgus ehk julgus nende sees teeb nad tugevaks ja vastupidavaks igasugustes uskumatult rasketes tingimustes. Seda tsiviliseeritud inimeste kohta öelda ei saa.

Valetamise kohta öeldakse hambasse puhuma. Miks? Hambasse saab puhuda, kui seal on auk, kuhu puhuda. Kui arukuses on auk, siis ta pole arukus, siis ta võib olla vaid hirmunud inimese tarkus, millega eesmärki ei saavutata ja mis seepärast muutus vihaks tarkuse vastu. Viha tarkuse või arukuse vastu hävitab hamba. Hirmunud inimesele võib hambasse puhuda ja ta usub head valet. Ehk katkiste hammastega inimest saab haneks tõmmata.

See naine püüab kõiges, ka majandamises, kramplikult ehk hirmunult isendast parem olla kui ta on. Ta püüdleb ülendumisse. Ta kardab alandumist, seepärast on tal trepist allaminek raske. Muide, see on olnud väga paljude liikumishäiretega inimeste esimene haigeksjäämise märk, millest nad õigel ajal ei ole järeldust teinud.

Naine tundis end hästi, kui pani muusika mängima ja tantsis kaks tantsu nii nagu oskas ja sai oma haige jalaga. Tantsimine on rõõmu väljaelamine. Koos rõõmuga vabaneb ka rõõmu varjatud pool ehk kurbus. Turse surve haigel kohal vähenes ja jalg liikus paremini. Mis veel tähtsam - süda töötas kergemini. Kõik, mis on kehas, see on ka südames.

Naine tunneb, et ta vajab võimlemas ja treenimas käimist, sest, teadvustamata endale, vajab ta iseendale hea tegemist. Ta ei oota enam, et arstid ta keha terveks teevad. Ta avastab juba, nagu öeldakse, iseenda varjatud reserve.

Ta on iseenda mõttemaailma palju muutnud ja tunneb sellest rõõmu, aga keha, nagu järeldada tuleb, peab seda ikka veel ebapiisavaks. Ta teab, et harjumus teistele elada ja teisi muuta ei ole veel kindlalt kadunud ja võimaldab naisel iseennast üha enam avastada. Õnneks tunneb see naine juba rõõmu, kui ta mõne varjatud negatiivsuse endast avastab.

Üks negatiivsus, mida ta negatiivsuseks ei pidanud, on see, et tal on kurb meel, et tal on ainult üks töökaaslane, kes meeleparanduse tähendust mõistab, kuigi ta töötab väga tarkade ja nn. laia silmaringiga inimeste kollektiivis. Ta ei mõistnud veel, et laius võib kui tahes suur olla, see ei ole veel sügavus. Sügavuse vajadus tekib igaühel eri ajal.

Kallis inimene! Te olete õnneseen. Aitab ühest mõttekaaslasestki, et ennast kindlamalt tunda. Kui kindlalt oma teel olete, siis ei ole vaja ühtki teist inimest. Kui inimene juba iseenda avastab, siis on tal kellega vestelda, vaielda, aru pidada ja koos õnnelik olla. See, kelle me enda sees avastame, on kindlasti vastassugupool oma arukuses, mida me enne näha pole osanud.


Neid naisi ja mehi, kes vastassugupoolelt saadud äkilise psühhotrauma mõjul järsu ja lõpliku lõpparve teevad, on õnneks vähe. Nemad kustuvad elule kiiresti ja kui neid ravida tahetakse ning arst juhtub olema vastassoost, siis seda kiiremini surm tuleb.

Enamik inimesi jääb kasvõi natukenegi lootma ja siis on vastassoost arst, kes haigele mõistva lähenemistee leiab, elupäästja ja edaspidisele elule mõtte andja.

Naise hinges on armastuse allikas. Mehe hinges seda ei ole. See on mehe ema südames. Kui naisega suhted äkki purunevad ja mees oma meelekibeduses vastassugupoolega lõpparve tegi, siis on ainukene inimene maailmas, kes aidata saab, ema. Emasse suhtutakse kõigepealt kui emasse, naist nähakse emas teisejärgulisena. Ema, kes poega perekonna purunemises ainukeseks süüdlaseks peab, võib oma süüdistamisega poja tappa. Ema peab alati teadma, et ta on inimene, kes peab kõigepealt kaitsma, alles siis karistama, kui on vaja. Emad, oma tahtmises üldkehtivate tavade järgi elada ja ühiskonna heakskiitu ära teenida, unustavad sageli olla emad.

Kui lapsel on kõik korras ja ema talle üldse meelde ei tule, siis on suhted ema ja lapse vahel normaalsed. Hädas ema juurde kiirustav, ükskõik kui suur laps väljendab ema ja lapse normaalseid suhteid. See laps ei karda emale häda ülestunnistamisega haiget teha ja ta ei karda, et ema käest riielda saab. Tema ema hädas ei õpeta, sest ta tarkus on lapse omast väiksem, ta puhub haiget saanud kohale peale, isegi kui see koht on hing, ja selleks pole tarkust vaja. Tema emale teeb haiget see, kui laps oma ema armastuse haavuparandavasse väesse ei usu. Aga kui emal on häda, siis teab selle lapse süda kuhupoole sammud seada. Ta ei jää oma ema juurde hiljaks. Süda ei luba.

Mehi, kes end naisele lõplikult sulgevad on väga vähe, sest enamik neist tahab elada. Õnneks tahab. Mehed ei saa ilma naise armastuseta elada. Ainult siis, kui mehel ei ole hirmu, et ta ilma naiseta elada ei saa, elab ta oma poissmehe elu rahulikult, õnnelikult ja tervelt. Ta ei tarvitse vaimsetest tarkustest midagi teada, aga see ei takista teda tasakaalukas ja julge olemast. Ülejäänud naisteta elavad mehed on oma hirmud naissoo vastu julgeks olemise nimel nii alla surunud, et on muutunud kas:

1) depressiivseks või

2) agressiivseks.

1) Depressiivseks muutunud mehe luud on nõrgad ja pehmed. Võib areneda lausa luude pehmenemine - osteomalaatsia, mis viib luude kõverdumisele. Täiskasvanud meeste luude nii äärmuslikku pehmenemist, et seda meditsiiniliselt diagnoositaks, ma ei ole kohanud, aga põlvedest tasapisi vibuna kõveraks vajunud jalgu võite igaüks tänaval vaadata. Silmnähtavalt võib vetrumist näha. Selliste meeste lastel tekivad rahhiitilised luude deformatsioonid, mida väikelastel profülaktiliselt ravitakse.

Kui naisel, kes on meestega lõpparve teinud, vajub lülisammas alla rohkem lülide muutuste pärast, siis mehel, kes on naissooga lõpparve teinud, on rohkem nõrgad diskid. Mees on loobunud tugevdamast naist ehk diski. Selle mehe skelett ei ole kandev, sest mees ei usu iseennast. Ta elas naisest, kes talle haiget tegi ja kellest ta enam elada ei taha. Sellistel meestel on kindlasti emaga suhted halvad ja ema poole abi saama nad ei pöördu. Nad püüavad nii palju vastu pidada kui suudavad.

Lülidevahelised kettad ehk diskid väljendavad puhverdamisvõimet. Nad on kui naine meie sees, kellel on tahtmine elu lööke pehmendada. See, kes naise ja ema endast välja kisub, sellel tekivad diskidega samad probleemid. Tasakaalus inimene puhverdab elu löökide käes vetruvalt, nii kui kummipall, millele meeldib end tegevuses tunda. Depressioonis inimene saab elult pidevalt nii ühelt kui ka teiselt poolt lööke. Ta ohverdab ennast kahe vaenutseva poole puhvriks ja võib nende löökide käes kurnatud saada. Diskid väljendavad seda olukorda õhemaks kokku vajumisega. Aga kui selline inimene järjekordse löögi enda peale võtmise ajal vihastub ehk muutub agressiivseks, siis ta disk puruneb. On tekkinud diskogeenne radikuliit, mille raviks on diski kirurgiline eemaldamine. Vastasel juhul võib tekkida halvatus.

Lihaskude on sellisel mehel kuivetu ja kergelt lõtvuv. Mida enam väheneb tema lootusetus, et naine teda kunagi veel mõista tahab ja tema abi vastu võtab, seda enam kõhetuvad lihased.

Rasvkude on tal kurbusest kurnatud, tavaliselt minimaalne. Võib tekkida koolnukõhnus. Sellise hingeeluga mees ei taha esile tükkida, sest siis võib naistele jälle jalgu jääda ja seda ta kardab. Ta parem teostab end teisiti - tööga või üksindusse põgenemisega. Ta ei süüdista naist, sest tunneb end viletsa vennikesena, keda hea kui minema ei aeta. Enda võrdlemine teistega paneb ta arvama, et naisel on õigus teda kehvaks meheks pidada.

Sidekude ehk sõltuvusseisund on sellel mehel pinges, sest ta püüab end enda võimete piiril hoida, et elada. Kui elutahe lakkab, ehk kui ta eluga lõpparve teeb, siis võib isegi noore mehe keha muutuda naiselikult lotendavaks. Ükskõik kui kõhn mees on, aga kui ta keha on toonuses ehk sooniline nagu öeldakse, siis ta tahab veel elada ja natukenegi mees olla. Aga kui märkate meest äkki lõdvaks muutumas, siis võtke seda märki väga tõsiselt.

2) Agressiivseks muutuv mees.

Luud muutuvad sellisel mehel naisega lõpparve tegemisest järjest mehemaks ehk massiivsemaks, tugevamaks, jäigemaks, kuni jäikuse kriitilisel piiril purunevad. Ükskõik millega seoses luumurd või hulgimurrud tekivad, see näitab kuidas mees tahab naisest või naissoost üle olla, aga keha ütleb, et ma aitan sind pilvedest maa peale tagasi. Äkki hakkad maist elu siis paremini mõistma. Kui naised sinu eest tõvevoodis oleku ajal hoolitsevad, võib-olla näed, et kõik naised ei olegi halvad.

Lihased on sellisel mehel agressiivsuse kasvule vastavalt järjest suurenevad, kuni tekib haigus, mis ei võimalda seda lihasmassi võib-olla üldse liigutada. Sellised mehed surmavad oma kurbuse ja hakkavad naises nägema ainult seksuaalobjekti. Raudsete lihastega raudsed mehed rautavad naisi ja maailm ülistab sellist meest ideaalmeheks. Tasakaalukas mees sellise supermehe varjust välja ei paista.

Sidekude on agressiivsel mehel ülepinges, aga õhuke ja rabe nagu pingul pillikeel, sest ta ei kavatsegi kellegi sõltuvuses olla. Normaalne sidekude seob kudesid terviklikuks kehaks. Sellise hingeeluga meestel võivad juba väikese füüsilise ülepinge puhul tekkida kõikide kudede rebendid vastavalt ülepingutusele.

Rasvkude võib sellisel mehel olla:

- suurenev ja nähtav või

- suurenev ja mittenähtav.

Suurenev ja nähtavale tulev rasvkude räägib sellest, et mees ei taha ehk kardab oma kurbust sellest, et ta naistes pettunud on, näidata. Mida inimene kardab, seda ta ka saab - ta rasvkude hakkab järjest rohkem silma torkama. Kuna kurbus on vihaenergia, siis on sellised mehed oma suurusega küll hirmuäratavad, aga tegelikult heasüdamlikud, sest nad tahavad end välja elada. See on nende kurbuse allasurumise puise tuimuse staadium.

Suurenev ja mittenähtav või halvasti nähtav rasvkude on neil meestel, kes ennast naiste pärast nutta ei luba. Mida enam nad end keelavad, seda enam läheb rasv teiste kudede sisse ja keha õõntesse. Need on tiheda ja jäiga kehaga mehed, kelle keha lihtsalt ei paindu, nagu nende arusaam naistestki.

Kui kannatab hing, siis kannatab ka keha.

Kui kannatab keha, siis kannatab ka hing.

Hirmunud inimene jääb vastassugupoolest ilma läbi teise surma või läbi abielulahutuse. Rõhutan eelmise lause algust, sest see iseloomustab väga hirmunud inimese saamahimu­list elumõtet. Julge inimene ei jää kunagi millesti ilma, ta ei kaota kedagi ära, teda ei jäeta maha ja ta ei jookse kellegi juurest ära, sest ta ei oma. Julge on oma olemises.

Ma ei hakka eraldi välja tooma hingelisi kannatusi ja neile vastavaid kehalisi muutusi, kui teine sureb või lahutatakse abielu. Suhtumine sündmusse määrab kannatuste iseärasused vastavalt eespool toodule. Kes iseennast mõistab, see mõistab ka teist ja haigetsaamine võib imeväike olla. Aga kes ennast süüdistama hakkab, sellel kahjustuvad esmalt, vastavalt enda soole, vastavad koed. Kes teist hakkab süüdistama, sellel kahjustuvad kõigepealt vastassugupoolt väljendavad koed.

Kui Te olete praegu sellise kannatuse sees, siis alustage enda aitamist sellest, et ütlete oma hirmule, et mind ei armastata: "Kallis hirm, et mind ei armastata! Ma annan sulle andeks, et sa minusse oled tulnud. Aga anna sina minule kogu südamest andeks, et olen su endasse võtnud ja kasvatanud hirmuks süüdi olla. Sina tulid õpetama mind julgeks. Aga mina ei saanud aru ja seepärast olen ainult hirmust süüdi olla kogunud endasse kolossaalse koguse süütundeid.

Olen neid ümbritsevast elust märkamatult enda omaks võtnud, isegi kui asi ei puutunud üldse minusse. See olid sina, kes sa neil puhkudel mulle märku andsid, et ma su vabaks laseksin ja ise seeläbi targemaks saaksin, aga mina ei saanud aru. Nüüd olen ise süüdistajaks muutunud ja näen aina rohkem igal pool kõigepealt halba.

See oled jälle sina, kes sa sellistel puhkudel mulle oma sõnatus keeles ütled: "Lase lahti hirm süüdi olla, siis ei muutu sa süüdistajaks. Ei enda ega teiste süüdistajaks." Ma sain lõpuks aru ja hakkan sind nüüd vabastama. Anna andeks kui kõik kiiresti ja konarusteta ei tule ja see mu käes pikalt aega võtab. Ma teen nagu oskan. Küllap ma hakkan paremini oskama.

Kallis keha! Anna andeks, et olen oma hirmuga süüdi olla sulle koormat südamesse korjanud ja su nõrgaks ja haigustele vastuvõtlikuks teinud. Ma hakkasin sind aitama.

Kallis abikaasa! Anna mulle andeks, et ei ole osanud sind siis mõista, kui sa olid mu kõrval. Ma ei osanud siis ennastki mõista. Anna andeks, et sinule ja endale oma oskamatusega haiget tegin."





© OÜ Prema 2003. Kasutades käesolevat materjali olete nõustunud Luuleviilma.ee kasutustingimustega.