Hingearmastuses ühekssaamisest

Elul on kaks otsa: elu ja surm.

Elu on tasakaalukus ehk julgus.

Surm on tasakaalutus ehk hirm.

Kui inimesel ei oleks hirmu, et mind ei armastata, siis me oleksime julged ja siis me elaksime sellesama kehaga vähemalt kolm korda pikemat elu kui praegu, sest meie keha võimaldaks seda. Kahjuks me hävitame oma keha pidevalt vihaga, mida me enda sees hoiame. Meie eluvõitluse jõud on ju vihaenergia.

Kui meil ei oleks hirme, siis me ei vireleks siin ilmas ja oskaksime ka surra. Me läheksime eluõhtul nii nagu igal õhtul magama. Võtaksime riided seljast ära ja poeksime teki alla. Hommikul nagu uue elu hommikul tõuseksime, paneksime riidesse ja läheksime elu elama. Me harjutame õppimise eesmärgil suremist iga päev, aga õpitud ei saa.

Me ei teadvusta, et uni on vaimu vabanemine kehast ja selle aja, mil keha vajab füüsilise väsimuse väljapuhkamist, kasulik ärakasutamine. Vaim ju ei maga. Vaim käib minevikus, tulevikus, aga ka tänapäevas ja annab oma sümboolsete unenäo piltidega Teile vajalikku teavet. Ta näitab Teile Teie neid nägusid, mida Te muidu näha ei oska. Seepärast on ta nimi "une nägu".

Uni on minisurm, mis õpetab meid suremisse õigesti suhtuma. Aga hirmunud inimene teeb kõike ikka risti vastupidiselt. Tema kasvatab oma hirmu, et mind ei armastata, surmahirmuks ja mida vanemaks saab, seda enam kardab magada. Unehäireid ta surmahirmuks ei nimeta ja kui keegi nimetab, siis ta pahandab ja ütleb, et ta ei karda vaid tahabki surra. Sõnaga ütleb ta tõtt, aga ta mõte on hirmunud inimesele tüüpiline eitamine.

Surm on vaimu ja hinge lahkumine kehast. See, kes ei karda, see suremise hetkel ei kannata ja tal on tõeliselt hea olla. Seda teavad need, kes on kliinilises surmas olnud. Mina olen olnud ja mäletan. Meil kõigil on paljude surmade kogemus hinges ja vaimus olemas. Seepärast palutakse surma, kui on väga raske ja enam ei tahaks kannatada. Palutakse kergemat väljapääsu raskusest.

Enamik meist seda ei mäleta. Surmakogemust käega katsuda ei saa ja kuna ka kinofilmi oma isikliku keha suremisest ei ole, siis taassündide tunnistama hakkamine käib läänemaade inimestel üle kivide ja kändude. Elu sellepärast teiseks ei muutu, aga kannatama paneb küll.

Hirm ära surra, hirm surra enne, kui kõik on tehtud, hirm magama jääda, kui midagi tähtsat jäi pooleli, hirm midagi tähtsat maha magada, hirm pikalt magada, kui teha on võimatult palju jne. on tegelikult hirm surra ehk surmahirm, mis tekitab unehäireid. Inimesel on lootus, et ärkvel olekus teda ootamatused ei taba. Mõelge oma unehäirete peale ja teadvustage oma hirmude omapära. Kui Te nad vabastate, siis lakkavad Teie unehäired samal hetkel.

Paljude inimeste unehäired on lakanud ainult sellest, et olen neile unehäirete olemuse selgeks rääkinud. Nende seas on olnud mõned, kes juba aastaid ei olnud saanud magada rohkem kui 1-2 tundi ööpäevas. Kurnatus magamatusest on tõsine haigus, mida põevad juba isegi lapsed. Neid on rahustitega, unerohtudega, hüpnoosiga, narkoosiga jms. tulemusteta ravida püütud. Nagu põhjus täielikult selgeks saab, nii kaob haigus.

Tasakaalus inimese jaoks on surm lihtsalt ühest olekust teise minek ja siis uuesti tagasi tulek.

Vaimuilmas ei ole aja dimensiooni. Kahe taassünni vaheline periood on ajatu. Vaatasin kord oma ühe elu lõppu ja suremist. Samastusin endaga selles möödunud elus. Täiusliku vabaduse tunne, mida ma käesolevas elus olen kliiniliste surmade ajal tundnud, aga teadmatusest lõpuni lahtimõtestamata jätnud, oli väga tuttav. Mõistsin, miks inimese hing igatseb vabadust kui ideaali. Niisiis, ma surin, vabanesin, hõljusin kirgaste värvide ja värskete lõhnade maailmas ning järsku oleks nagu raskelt maha sadanud. Justkui poleks üht sügavat ja vaba hingetõmmet veel lõpetanud, kui juba olin maapeal tagasi. Minu kahe elu vahe oli kõigest 200 aastat! Oli natuke halb, aga natuke hea ka.

Nii tuleb inimhing suhtelise tasakaalukuse maailmast nii kui õppereisilt, kust eeskuju võttis, tasakaalutuse maailma tagasi, et ka ise inimese kombel tasakaalukust saavutada, et saavutatu ta vaimu väärikuseks saaks.

Tasakaal on kahe kaalukausi võrdne kaal. Kaalukausid meie igaühe sees on isa ja ema. Kui nad ei ole tasakaalus ja me tunnistame endale, et oleme nad ise endale omal vabal tahtel elu äraõppimiseks valinud, siis suudame need kaalukausid ka tasakaalu viia. Selleks ei ole muud vaja, kui oma vanemaid mõista tahta. Mõistab see, kellel ei ole hirmu, et mind ei armastata, mille vabanedes tekib vanema kui terviku ja nende kooseksistentsi kui terviku nägemine.

Inimene iseeneses võib vastavalt oma vanematele olla tasakaalukas või tasakaalutu.

Kui tervikinimesed abielluvad või muul moel üheks saavad, siis selles tervikus on nad poolikud. Nad on teineteist täiendavad ehk tervikuks liituvad pooled. Mida tasakaalukam on üks, seda vastavalt tasakaalukam on teine. Mida negatiivsem on ühel mõni iseloomuomadus, seda positiivsem on teisel seesama iseloomuomadus, et kokku normaalne oleks. Erinevus iseloomudes väljendab nende inimeste vajadust õppida teineteise negatiivsuse kaudu iseenda samasugust, aga varjatud negatiivsust mõistma.

Hing on õpetaja. Tema teab, mida inimese tervikolemus selles elus ära peab õppima ja tema juhib jalad seda teed minema, mida pidi tuleb just see õige ja ainuvajalik vastassugupoole esindaja kui õpetaja. Õpetaja on negatiivsus. Me tulime elama ehk halba heastama ehk abielus olles vastaspoole halvas head poolt nägema. Kahjuks ei saa selle ülesandega järjest suurem osa inimkonnast hakkama ehk nad ei tasakaalusta oma abielukaalu.

Inimene ei pea oma terviolemust abielludes minetama ehk teise nimel end ohverdama, nagu abielus sageli tehakse. Ta ei tohi ka teist enda nimel ohverdama sundida. Kes nii teevad, need hävitavad abielu.

Mida teha, kui abielu on purunemas?

Teadke, et ainukene täiuslik elu säilitaja on vabadus ehk armastus. Selle asemel, et abielu uppumast päästa, hakake vabastama oma hirmu, et mind ei armastata ja Te lakkate olemast teise muutja. Teie, see tähendab abielu ühe poole tasakaalukamaks muutumise läbi tasakaalustub abielu kui tervik. Oma hirmu vabanemine lubab Teil abikaasat õiges valguses nägema hakata. Ärge öelge, et tema ju ei muutu. Muutub, kui Teie muutute. Teie suhtumine temasse muutub ja Te tunnete jälle seda tunnet, mis teid kunagi kokku viis.

Väga raske on teisele andestada, kui endal on tunne, et ta on süüdi. Tegelikult on selliste mõtetega andestamine võimatu. See oleks vaid silmakirjalik tühi ja toimetu viisakas vabandus. Teisele andestamise eel vabastage enda hirme, siis vabaneb ka viha ja Te mõistate, et Teie olete provokaator, kelle õnge tema läks ja süüdlaseks sai.

Vaadake abikaasat oma silmadega, tunnetage teda oma südamega. Ärge mõõtke teda oma vanemate, sugulaste, kadetsejate mõõdupuuga. Kui ise ei oska, siis vaadake ta sõpru. Sõbrad valitakse enda sarnased. Kui tal ei ole sõpru, siis on ta enesesse tõmbunud inimene, kes ei taha veel oma hinge avada. Või ei taha enam oma hinge avada, sest on palju haiget saanud. Järelikult on ta leidnud Teid kui ainukest, kellele tahaks avaneda. Aga kiiresti ei julge. Püüdke mõista ja pidage lugu teise inimese tahtest, isegi kui see on hirmunud inimese suletus. Kannatlik armastus paneb kui kevadine päike külmunud maa seest lille õigel ajal tärkama. Kiirustamine on sama kui maapinna kuumutamine lille kiirema tärkamise eesmärgil. Kui liiga kuum on, siis küpsetab lille enne kui see tärkab.

Abielus olles peab teadma oma kohta elus ehk olema soorollis. Mitte nii, nagu naised, kes kohe abielu alguses protestima hakkavad, et miks mina pean süüa keetma, miks mina pean lapsi sünnitama? Jne. Aga kes siis peab? Mees või? Eks võtnud siis endale mees, kes need asjad Teie eest ära teeb. Vabatahtlikku abiellu astunud mees sellist juttu õnneks ei räägi. Tema hakkab protestima hiljem, kui abieluköidik kaela ümber liiga kõvasti pigistama hakkab. Mõnel tekib see häda väga ruttu, vastavalt mehe hirmule, et mind ei armastata ja ei arvestata.

Kui abielus on midagi halvasti, siis mõelge oma vigade peale. Ärge süüdistage ennast, vastupidi - vabastage endast hirm süüdi olla. Vastasel juhul olete kaalukauss, mis muutub liiga raskeks ehk materiaalseks või liiga kergeks ehk hingeliseks. Raske kaalub kerge üles ja kerge peab kui liblikas lendu tõusma ja uut lille otsima lendama. Nii tekivad abielulahutused, kus süüdlaseks on äralendaja, kes teise hätta jättis. Tegelikult on olukord vastupidine.

Kui üks muutub liiga materiaalseks ja teine tahab armastuse nimel ja perekonna säilitamise nimel esimesega ühte jalga käia, siis ta on ohverdaja ja kumbki ei tarvitse märgata, et nende näilises tasakaalus kaal on nii raskeks muutunud, et vajub maasse. Ohverdaja, oskamata jääda iseendaks, lahkubki siit ilmast jättes oma füüsilise keha maasse, sest ei pidanud pingele vastu.

Kui üks muutub liiga kergeks ehk hingeliseks ehk emotsionaalseks ja teine tahab perekonna säilitamise nimel talle meele järele olla, siis vaevalt see õnnestub. Õnnestub, kui mõlemad oskavad ja tahavad, sest peavad õigeks maistest hüvedest loobumist. Veel paremini õnnestub, kui ka nende lapsed tahavad ilma maiste hüvedeta elada. Tavaliselt toovad mate­riaalne elu ja olud nad mõlemad maapinnale paratamatult lähemale ja nad võib-olla saavad kuidagi hakkama.

Selliselt alustavad noored abielupaarid. Nad elavad õhust ja armastusest ehk vabadusest ja armastusest kuni tasapisi laskuvad pilvedest maapeale tagasi. Abielu alguse ilusat armastust meenutades parandatakse aastate toodud haavu. Need inimesed ei unusta enda ega teise head, kui halb hetkel liiga teeb. Materiaalne keha vajab paratamatult ka materiaalsete vajaduste rahuldamist, aga sellised inimesed suudavad saamahimu võidujooksuga mitte kaasa minna ja neil on tasakaalu säilitamine kerge. Kahjuks on selliseid abielusid väga vähe.

Miks? Miks me teeme elu endale ise raskeks?

Põhjus on selles, et tsiviliseeritud inimkonna ehk läänemaailma jaoks ei ole perekond enam püha. Varandus on ja saab aina enam pühaduseks. Me oleme tsivilisatsiooni ehk iseenda saamahimu ohvrid. Naise ehk ema muutumine liiga materiaalseks ehk naise äraminek naise rollist on viinud selleni, et lapsed on muutunud oma ema emaks mitteolemise ohvriks. Mida see tähendab?

See tähendab, et XX sajandi ema ei ole osanud õpetada oma last hingearmastuses üheks saama. Meie aja emad on mehised teoinimesed, kes naiseks ja emaks olemise teisejärguliseks tõrjuvad. Nad hoiavad last närviliselt süles ja kussutavad, aga laps ei rahune, sest ema hingeline rabelemine ja iseenda peaaegu lõhkikiskumine väljendub lapses. Ema on ju lapse hing.

Emad äiutavad, loevad, laulavad, kiigutavad, hoolitsevad, pesevad, puhastavad, toidavad. Mida kõike emad ei tee. Nad on nagu oravad rattal. Nad hoiavad last rinnal ja räägivad üle lapse, riidlevad üle lapse, teevad plaane üle lapse, mõtlevad oma häid ja halbu mõtteid üle lapse.

Aga laps ootab, et ema võtaks ta kasvõi ainult üks kord elus, kui rohkem aega ei ole, ja suruks ta õrnalt oma rinnale nii, et keegi ei segaks ega miski ei segaks ja tunneks kuidas lapse süda ema südamega üheks saab ja kuidas lapse keha ema kehaga üheks sulandub. Mis siis, et mõistus ütleb, et nii pole füüsiliselt võimalik, aga ta tahab tunda, et on võimalik. See on võimalik.

Meil tuleb oma emadele andeks anda, et nad ei ole seda osanud. Iga inimene võiks sellist tähtsat asja teada ja kui ema ei oska, siis emale õpetada. Keegi ei keela meil seda tegemast, aga kõigi oskamatus on kannatusi valmistav.

Meil tuleb oma isadele andeks anda, et nad ei ole osanud iseeneses kindlameelsed mehed olla ja oma naisele tuge anda nii, nagu mehe kohus on. Kui teate oma vana­emasid ja vana­isasid, siis võite mõista, miks ema ja isa just sellised on, nagu nad on. Andke oma vana­emadele ja vana­isadele andeks, et nad ei ole oma soorollis osanud olla ja sellega nii enda kui ka oma tulevaste põlvede elu on raskemaks teinud. Te ju mõistate, et nii õpib inimkond.

Vaadake oma ema või tuletage meelde ja kujutage ette, kuidas hakkate mõttes oma ema poole minema. Lähete ja muutute aina väiksemaks niikaua, kuni olete ema ees ja tema südame suurune. Sukelduge ema südamesse ja tunnetage kui hea on Teil seal teda armastada. Hirmusein on teist mõlemast eemal ja ei sega.

Nüüd kujutage ette, et ema tuleb järjest väiksemaks muutudes Teie poole ja sukeldub, Teie südame suuruseks muutudes, Teie südamesse. Küll on hea oma ema oma südames hoida ja teda armastada. Segav hirmusein on kusagil kaugel ja ei saa seda koosolemist lahutada. Kui tunnete end õnnelikuna, siis olete selle mõtisklusega hakkama saanud. Ükskõik, missugune on ema, ükskõik kui palju meelehärmi temaga seotult tundnud olete, emaga hingeliselt ühekssaamine teeb teile mõlemale ainult head.

Kes õpib emaga hingearmastuses üheks saama, see oskab kõigega ja kõigiga samamoodi üheks saada. Oskab isaga üheks saada, oskab õdede-vendadega, vanaisade-vanaemadega, sugulastega, sõpradega, kõigiga . Ta oskab eluga üks olla. Ta ei karda kedagi oma südamesse võtta, et oma armastusega teisele head teha, ükskõik kui halvaks teist peetakse. Ta oskab armastada, mõista ja vabastada.

Ja kui tuleb õige aeg, siis ta süda leiab selle ainukese ja ühe, kellega hingeliselt ning seejärel kehaliselt üheks saada. See inimene ei klammerdu teisesse kui omandisse ja ei tee ei ennast ega teist õnnetuks. Ainult omav armastus teeb haiget, kui tema haardesse vangitsetu vähekenegi vabamalt hingata tahab.

Julge armastus vabastab.

Hirmunud armastus omastab.

Vabastage oma hirmu, et mind ei armastata ja minu armastust ei vajata, ja Te saate tõeliseks armastajaks, kes elab ise ja laseb teisel elada.

© OÜ Prema 2003. Kasutades käesolevat materjali olete nõustunud Luuleviilma.ee kasutustingimustega.