Saada õnnelikuks

Mu käest küsitakse sageli kuidas saada õnnelikuks. Vastan: "Selleks tuleb saada inimeseks."

"Mis tähendab - saada inimeseks? Me ju oleme inimesed."

Inimeseks olemine tähendab oma soorollis olemist. Oleme siia ilma tulnud oma vabal valikul mehe või naisena. Ärge unustage, et see on meie enda vaba valik.

Kes eelmises elus oli mees ja oma elu enamvähem mehena ka lõpetas, see tuli siia ellu naisena. Aga kui ta jättis midagi mehelikku tegemata või naiste tahtmise järgi paindudes liiga naisestus, see tuli naiseliku mehena ka siia ellu kannatama, et normaalseks meheks saada. Kui ta ka praeguses elus naiste võimu all poolnaisena elab, siis ta tuleb ka järgmises elus mehena, et veel kibedamalt kannatades meheelu vajadust mõistma hakkaks.

Kes eelmises elus oli naine, aga meheks olemist paremaks pidas ja mehe kombel elada tahtis, see peab praeguses elus enda jaoks ebameeldivas rollis kannatama. Kui ta ikka arvab, et meeste elu on parem ja naiste elu üllast eesmärki armastama ei hakka, siis ta tuleb ka järgmises elus naisena ja kannatab veelgi enam. Mina ei ole nii kangekaelseid looduse ümberkujundajaid näinud, kes rohkem kui kolm elu järjest ühesoolisust on pidanud õppima. Põhimõtteliselt on nad kindlasti olemas.

Niisiis me nagu kõnniksime mööda elutreppi, mis annab võimaluse käia keset treppi võnkudes nii palju, kui astumine tekitab. Või tuigerdame püstijäämise eesmärgil jalalt jalale paterdades ühte ja teise äärde, kuni paiskume üle ääre teispoolsusesse. Et järgmises elus sealtsamast, kus eelmine kord lõpetasime, trepile tagasi ronida.

Tahtmine saada supermeheks või supernaiseks on hirmunud inimese loomuomane tahtmine. Iga hinnaga eesmärgi nimel pingutades tallatakse loodusseadused jalge alla nagu rohi aasal ja kurdetakse egoistlikult, et elu on ülekohtune. Seltskonnavestlustes jõutakse ikka selleni, et naiste elu on raske ja meeste elu on kerge. Mehed küll hinges protestivad, aga et naistel on kindel trump - nemad peavad sünnitama - siis selle fakti vastu ei saa tõesti.

Meeste elu on kergem küll, aga mitte seepärast, et nad ei sünnita, vaid seepärast, et nad näevad nähtamatust. Isegi kui mees ei tunnista nähtamatut maailma, ta ikkagi näeb, aga sellele pannakse teine nimi. Mis on plaani tegemine, plaanipidamine, plaanimine? See ongi nähtamatuse nägemine. Mees võib plaanida mõttes igat sammu detailideni, kuni suure eesmärgini välja, ja siis viib oma plaani ellu. Pärast vaatab loodu ka silmadega üle.

Nähtamatuse nägemine on mehele nii loomuomane, et ta ei teagi, et teisiti on võimalik. Ja kui mõni naiste poolt naiselikuks surutud mees nii ei oska, siis öeldakse, et see pole mees ega midagi. Paras seelik selga panna. Edasi ei mõelda. Sugudevaheline üksteisemõistmine on siiani ületamatu takistus.

Kõige rohkem arusaamatusi on lihtsate tööde juures, sest seal püüavad naine ja mees mõlemad teineteisest üle olla ehk teineteisest targem olla ja oma teadmisi demonstreerida. Võtame näiteks ühe lihtsa töö.

Naelu oskavad kõik lüüa. Vaadake, kuidas naine naela lööb. Selle töö tegemiseks on vaja kolm asja: nael, haamer ja koht kuhu lüüa. Nii mõnigi naine ütleb, et ei mina hakka meest põlvili paluma, löön ise, vastasel juhul tuleb nagunii riid. Ja tal on õigus.

On naisi, kes uhkusega toonitavad, et nad saavad meeste töödega paremini hakkama kui mehed ise. Tõsi. Oli aeg, mil naistraktoristidele pandi ordeneid rinda ainult selle eest, et ta naine oli. Praegune tehnika tase seab teised tingimused. Tuleb ainult küsida, missuguste meestega selline naine ennast võrdleb ja kas ta ka naiste töid teha oskab. Iga naine võib väita, et tal on õigus teha seda, mis talle meeldib, isegi kui see on meeste töö. Võib, loomulikult võib ja pidevalt nii ka tehakse, sest väga paljud naised on üksikud, lahutatud, lesed. Kes nende töö ikka ära teeb. Ainult tähtis on, et naine mehist tööd tehes oma mõtetes ikka naiseks jääks. Kui naise eneseuhkus oma suutlikkust näitama sunnib, siis see tõmbab endale kannatust kaela. Kes ennast vapralt üksindusele määranud on, aga meeste tööde tegemise ajal meessugu oma südames tõrvab, see peab haigeks jääma.

Aga vaadake kuidas mees naela lööb. Kärsitu naine ei suuda mõista kuidas mees nii lihtsa töö juures nii palju mõtlema peab ja miks ta peab pärima, mis selle naela otsa riputatakse. Ja et kas teisiti ei saa, kui et peab ikka naela lööma. Kuidas mehed võivad nii rumalad olla! Naine ei oska näha, et nael ja sein on suhtlejad, mis peavad olema vastavuses teineteisega ja omakorda asjaga, mis selle naela otsa riputatakse. Mees oskab näha seina sisse. Ta teab või kahtlustab, et seinas võib just selle koha peal olla näiteks elektrikaabel ja ta teab, mis juhtub, kui nael sinna lüüa.

Mees näeb ruumiliselt ja mõtleb sügavuti.

Naine näeb tasapinnaliselt ja mõtleb pindmiselt.

Mees tahab naela seina lüüa küll, aga ta tahab, et see nael ka kannaks. Ja kui naine meelt muudab, et siis ei peaks seda naela välja tõmbama ja uut lööma ning sellega seina lõhkuma. Mees teab, kui raske on seina ehitada. Naine tahab naela ja et see nael antud hetkel kannaks. Naised armastavad muutusi. See tähendab, et naised kui elu arengule suuna andjad, tahavad võimalikult kiiresti edasi minna sageli arvestamata objektiivset reaalsust. Aga mees tahab luua igavest, mis on samuti ebareaalne. Tahtmine on hirm, et seda ei saa, mida tahan.

Kui tuhvlialune mees ise oma peaga mõtlemata naise tahtmist täidab, siis läheb nael ilmtingimata takistuse vastu kõveraks või võib juhtuda tõesti, et käib kõva kärgatus ja majas kustub valgus. Kes on süüdi? Loomulikult mees. Seda nii naise arvates kui ka üleüldse, sest mehe kohus on oma töid ise plaanida. Nüüd peab see mees seina augu raiuma ja elektrikaabli parandama. Ehk nii, nagu rahvasuu ütleb: "Kelle pea ei jaga, selle jalad peavad jagama."

Niisiis: mees teeb plaani ja hakkab tööle. Mees vajab, et õhtuks oleks tehtud tööde hunnik näha. Õhtul ta vaatab seda hunnikut ja hindab selle järgi ennast. Kui hunnik meeldib, siis lööb mees endale rusikaga vastu rinda ja ütleb: "Tubli, mehepoeg!" Lükkab mütsi kuklasse ja kõnnib õhtust sööma. Aga kui hunnik on vilets, siis sülitab mees endale südamesse ja hakkab müts nina peal koju minema. Ta hakkab eneseõigustuseks teisi süüdlasi otsima. Kõigepealt jääb jalgu pisike ülemus, siis suurem ülemus, siis riik. Aga ükskõik kui palju ta ka otsib, lõpuks jõuab ta ikka algpõhjuse juurde ja see on naine. Endaga rahulolematu mees on rahulolematu ka naisega. Mehelik vajadus on oma töö tulemust näha.

Mees näeb nähtamatust, aga loob nähtavat.

Naine näeb nähtavat, aga looma peab nähtamatust.

Kuidas luua seda, mida ei näe!? See ongi naiseelu raskus, mis suureneb sedavõrd, kuivõrd naissugu targemaks saab, sest ühekülgne koolitarkuse omandamine hävitab naises ürgse naise. Kaotab naise usu oma tunnetesse, tunnetusse ja armastuse jõusse. Kõike peab ju ratsionaalselt, targalt, mõistlikult, käegakatsutavalt ja silmaga nähtavalt tegema. Naine, kes tahab hea olla ja tarkadele meestele meeldida, hakkab mehestuma. Ta riietub mehe kombel, õpib tehnilisi teadmisi ja trügib mehelikesse ametitesse, aga soovitud tulemust oma pingutustele ei saa. Siis ta ütleb, et naisi diskrimineeritakse ja ei mõista, et naised ei saa ka kõige suurema tahtmise juures maailma näha nii nagu mehed.

Naissoo probleem on üldiselt teravnenud sellest ajast alates, mil naissugu hakkas massiliselt haridust saama. Miks on haridusel, mis inimkonda edasi viib, selline toime naistele? Haridus on meesenergia. Koos haridusega oleks pidanud naissugu hakkama saama ka haridust tasakaalustavat uue tasandi hingeharidust - filosoofiat, aga ei saanud, sest kirik, mis sinnamaani inimkonda ülendas, hakkas alla käima, aga oma võimu käest ära ei andnud.

Kirik allub samuti elu sinusoidaalsele arengule, see tähendab, et tal on oma tõusud ja mõõnad, millega peaks kaasas käima uue targemaks saava mõistuse tasandile vastava kvaliteedi teke. Aga kirik ei tunnista seda tänapäevani ja seepärast on muutunud arengut pidurdavaks teguriks. Kirik absolutiseerib vaimu ja määrab Jumalast loodud keha igavesele kannatusele. Aga arenev inimhing tunnetas selle vea ära ja hülgas seepärast kogu dogmaatika.

Iga enesest lugupidav naine võiks endale selgeks teha, et isegi kui tal on maailma kõige kõrgema koolitatuse paberid, ei suuda ta meeste jumaliku andega sammu pidada. Kui ta tahab meestele oma paremust tõestada, siis ta saab seda teha mingil kitsal alal ja suurte pingutustega. Teda võidakse imetleda, aga tema naiselikkus hakkab kannatama. Siis on konflikt kerge tulema. Mehed võivad olla targa ja vapra naise suhtes väga pikka aega kannatlikud, aga kui see naine ennast järjest targemaks pidades ei märka, kuidas mehed tema loogika lünki likvideerivad, siis ühel päeval on meestel mõõt täis, sest takistus on muutunud liialt piiravaks ja nad ütlevad kõva sõna. Sest kui tark naine teeb mehe tööd, siis peab rumal mees minema naiste tööd tegema. Aga targa naise tarkus ei tarvitse rumala mehe tarkusest sugugi suurem olla. Mehe vastutus füüsilise maailma loomise ees ei luba ilma võitluseta taanduda.

Materialist, olgu ta mees või naine, peab tõeseks füüsilist maailma ja seepärast huvitab teda loogiline ja ratsionaalne meeste maailm. Selles maailmas on kõik kiirelt teostatav ja käega kontrollitav, mis materialisti jaoks on väga tähtis - tema enesehinnang sõltub sellest.

Mina olen naine ja võin vaadata teise inimese silmade läbi, kuidas ta näeb maailma. Meeste maailma on tõesti huvitav vaadata. Näiteks mees mõtleb midagi konstrueerida. Tema plaan täiustub lüli lüli haaval. Kõik need hammasrattad, ülekanded, kepsud, kolvid, kuullaagrid jne. haakuvad ühtsesse süsteemi ja töötavad meesinimese peas nagu päris. Ja kui mõni ülekanne töötab halvasti, siis peab mees aru ja mõtleb sinna uue viguri välja.

Kujutage nüüd ette, et selle mõttetöö juures tuiskab tuppa naine ja hakkab tänitama, et mees ei tee midagi, naine peab kõike tegema. Selle peale kukub ärritunud mehe ilus plaan kokku. Või jääb pooleli. Läheb rooste ja vananeb enne, kui naise kamandatud tegemised tehtud saavad. Aga ilma mehe kindlalt kandva konstruktsioonita jooksevad naise tegemised tühja. Mina sain sellest juba lapsepõlves aru, kui oma vanemaid jälgisin. Püüan seda naistele selgeks teha, aga tihti räägin nagu seinale. Kangekaelse naisterahva õigus on üks ütlemata suur õigus. Olgu see või oma kahjuks. Küll ta pärast süüdlase leiab.

Ma oskan natukene näha nähtamatust ja seepärast loovutan mehelikud ametid ilma enda tarkust rõhutamata mehele. Et mehest lugu pidada. Et teda mitte alandada. Tean, et temagi oskab naiste töid ja saab üksi olles kõigega hakkama, aga ta ei alanda mind sellega, et minule väljakutset esitada. Nii nagu igaühel on oma käekiri, on igaühel ka ainult temale omane tööstiil. Hästi saab töö tehtud siis, kui inimesel on vabadus valida oma stiil. Seda vabadust on vaja austada.

Mehe arukus on oskus näha nähtamatust. Naine ei näe nähtamatust. Kas temal polegi arukust? Väga sageli arvatakse nii ja naised võimendavad seda arvamust oma arutute rahmeldamistega, ebasobivate soovituste ja nõuannetega.

Naise arukus on oskus tunnetada nähtamatust.

Mees on nagu prozektor pimedas öös. Lähedale näeb ta hõlpsasti, aga kui silmapiiril asuvat täpikest on vaja vaadata, siis ta peab oma prozektori kiiri koondama. Selleks on vaja aega, jõudu ja oskust, mis tuleb kogemustega. Teisiti öeldes: selleks, et head tulevikuplaani teha on tarvis aega, jõudu ja oskusi. Kui samal ajal on vaja teises suunas vaadata, siis kordub sama. Kolmanda käsu täitmiseks on mehes ka veel energiat, aga neljas on juba liig mis liig. Mees, kes ülinõudlike naiste tahtmist peab täitma, on sunnitud tsentrifuugina posti otsas keerlema hakkama. Mida kiiremini keerleb, seda lühemaks jääb valguskiir kuni lõpuks valgustab ta ainult iseennast. Liigne sõnakuulelikkus on mehest teinud egoisti, kes ainult enda peale mõtleb. Ta on laisk, kelle töökus on ülinõudlikkuse poolt hävitatud. Hirm ülinõudlikkuse ees on ta selliseks voolinud.

Poeglapse kasvatamise juures tuleb teada, et inimene tuleb siia ilma õppima. Iga töö on õppetund, mis algab mõtlemisega. Heale mõttele järgneb hea töö, mille lõpetamise järgi on vaja aega, et järeldus teha. Selliselt võimaldatud töötegemine kasvatab targa, tubli ja tööka mehe, kelle tööst tõuseb tulu. Aga kui poiss peab kümmet asja korraga tegema, siis ta ei saa ei ette ega taha mõelda. Ta võib joosta küll, aga ta ei saa enesega rahulolu ja see hävitab temas mehe. Võib pahandada, et kuidas naised peavad saama, aga see on vaid mõistmatus, et mehed ei ole naised.

Naine ei näe seal pimedas öös midagi. Aga ta tunnetab kõike seda, mida mees näeb. Ja veel rohkemgi. Kusjuures naisel on võime samaaegselt terviku tunnetamisega detaile tunnetada. Naine ei pea end sihikindlalt eesmärgi poole pöörama. Naine tunnetab kogu oma olemusega. Kui tal ei oleks hirme, mis tunnetuse blokeerivad, siis ta tunnetaks erinevaid objekte, nende omavahelist suhtlemist ja liikumist tulevikku. Mida väiksemad on naise hirmud, seda avatum on tema tunnetus ja seda täiuslikum on ta võime, mis tulevikku loob. Tasakaalutu naine tunneb samuti, aga ta ei usu oma tundeid ja seepärast rassib ja rabeleb kümnes kohas korraga. Naise suutlikkus ja vastupidavus on väga suured. Ainult ka tema tegemistel on suutlikkuse piir, mille ületamine viib mõttetusse rassimisse, mis ei anna soovitud tulemusi ega rahulolu.

Mees, kes mõistab iseennast, see mõistab ka naist. Või kui ei mõista iseennast, aga püüab naist mõista, hakkab mõistma ka iseennast. Ta ei hakka naise üle võimutsema kui tugevam ja targem. Arukas mees tunneb, et naine teeb oma paindlikkusega mehe vastupidavaks, oma nõrkusega mehe tugevaks, oma oskamatusega mehe oskajaks. Mõistev mees ei hävita naise südameheadust sellega, et ennast naisest paremaks peab.

Arukas mees teab, et areng on lõputu. Areng on arukuse kasvamine. Mehe arukus kasvab tänu sellele, et ta paneb naise arukuse endast kõrgemale. Ta ei karda, et naine on temast targem, sest ta ei taha olla naisest parem. Arukas mees usub oma mehelikku nägemist ja tajub oma suutlikkust. Aga olgu mees kui arukas tahes, naine võib teda oma tunnetusega alati üllatada. Naine ütleb mõtlemata nagu muuseas ilma asjasse süvenemata midagi sellist, millest isegi aru ei saa, aga mis paneb kõik asjad paika. Mehele võib naise repliik tulla nagu haamer otsaette nii heas kui ka halvas mõttes, aga see on alati nagu puuduva lüli paigale panemine. Naine ei tarvitse midagi taibata, aga mees sai aru. Mehe mõte käivitus tööle mehe poolt ülendatud naise armastusest. Kui mees nüüd asja üle järgi mõtleb ja ise ka seda tunnetab, siis on ta järjekordse õppetunni ära õppinud.

Arukas mees kuulab naise käsku, aga teeb nii, nagu enda mõistus käsib, sest ta on füüsilise maailma loojaks loodud.

Kui naine mõistab iseennast, siis ta mõistab ka meest. Ja kui ei mõista iseennast, aga püüab mõista meest, siis hakkab mõistma ka isennast. Läbi mehe mõistmise saab ta aru ka iseendast mehes. Ta usub oma tundeid ja mehe nägemist ning teostab end meest armastades. Ta ei tunne, et mees teda madalamaks, rumalamaks, viletsamaks peab. Ta tunneb, kuidas mees läbi naise ülendub ja see on naise ülendumine. See on õnn.

Naine, kes tunneb, et mehed on naistest targemad, õpib meest jälgides ja mehe mõtteid, sõnu või selgitusi mõista püüdes mehelikust loogikast aru saama. Kui tal on juba lapsena olnud kannatlikkust jälgida oma isa sõnatut mõttetegevust, millele järgnes mõne asja tegemine, siis ta sai aru, et mõtlemine on üks tähtis tegevus. Tütarlaps võib tunnetada, kuidas mõtleva inimese ajudes toimub liikumine. Armastus oma isa plaanimisoskuse vastu võimaldab tal tulevikus nautida oma mehe ajude tegevust ilma, et ta teiste naise kombel sellesse naeruvääristavalt suhtuks. Huvi meheliku mõtlemise vastu innustab teda oma meest armastama.

Mees, kes paneb naise endast kõrgemale, areneb läbi naise arukuse.

Ta omandab selgelt tunnetamise võime.

Naine, kes paneb mehe endast kõrgemale, areneb läbi mehe arukuse.

Ta omandab selgeltnägemise võime.


Igapäevane elu näitab, kuidas hirmunud inimesed oma vastasugupoolt ülendamise asemel alandada püüavad. Paljud ei saa enne hingerahu kui on oma eesmärgi saavutanud.

Mehed sõimavad naisi lollideks ainuüksi sellepärast, et naine ei mõtle nagu mees. Solvunud naine paneb suu kinni, aga ega ta ajud sellepärast mehelikult mõtlema ei hakka. Naine on ju naiseks loodud. Kurb on see, et naine sulgeb iga korraga üha rohkem koos suuga ka südame, sest kardab oma avameelsuse pärast haiget saada. Ja kui ta arukus väga väljapääsu otsib, siis ta avaneb koduväliselt. Kodu ja mees muutuvad naisele üha vastumeelsemaks. Tööl peetakse teda targaks, aga kodus rumalaks. Kelle poole ta hoiab? Loomulikult töö poole. Tegelikult nägi mees naises iseennast, oma mõistuse küündimatust, oli vihane enda peale. Ainult sellepärast, et mees tahab naisest meest teha, kannatab mõlema mõistus.

Naised sõimavad mehi samuti lollideks ja lisavad põlastavalt juurde, et mis mees selline on. Ja mehed raevutsevad rünnates naisi oma vaoshoituses tuimaks muutunud tunnetega. Naine võib oma tarkust paberitega tõestada, aga mees oma tundeid tõestada ei saa. Paljude naiste õppimise eesmärk on tahtmine meestele kätte maksta. Tegelikult näeb ka naine mehes iseennast. Naise rumalus on oskamatus oma tunnetust uskuda ja enda hüveks kasutada. Ainult sellepärast, et naine tahab mehest naist teha kustuvad mõlema tunded.

Iga naine peaks endas uuesti naise avastama, siis saaks elu elamisväärseks. Siis vaataks naine oma mehe tehtud tööde hunnikut ja rõõmustaks, sest ta tunneks, et see on minu armastus, mis minu mehe nii suutlikuks teeb. Ja ta armastaks oma tublit meest üha enam. Aga kui mees on kehva töö teinud, siis ütleks endale: "See on minu viga. Ma parandan selle. Ma ei süüdista ennast ega meest, ma mõistsin, milles oli viga. Mina tegin vea, aga tema läks õnge. Õngeminek on tema viga."

Mees peab õhtuks looma hunniku.

Naine peab õhtuks likvideerima hunniku.

Mustade toidunõude ja musta pesu hunnik ärritavad naist palju rohkem kui meest. Nad tekitavad naisele süütunde, sest naine pole oma põhilist soorolli täitnud. Räpane korter, hoov ja tänav võivad naise samal põhjusel marru viia. Sooja südamega arukas naine oskab isegi ülejõukäivast tööst rõõmu tunda.

Mees seevastu ei saa aru, miks tühjast asjast nii palju kisa tõusis. Mees tegi maja, hoovi ja tänava. Tema roll on täidetud. Ja kui ta ei ehitanud seda kõike ise, siis ometi tegid seda mehed. Energeetika töötab selle mehe kasuks.

Ühekülgse ratsionaalse tarkuse suurenemisega kasvab kesksoolisuse oht.

Mehed naisestuvad ja naised mehestuvad.

Kui tahame õnnelikuks saada, siis tuleb olla oma soorollis. Kaasaegne sooroll on sootumaks teistsugune kui aastatuhandeid tagasi. Ei maksa karta, et naine peab jälle ainult leemekulbi liigutaja kodukana olema. Kui naisel ei ole stresse, siis ta armastab kõigepealt oma meest ka siis, kui ta istub kõrge ametniku toolil ja teeb oma haridusele vastavat tööd. Ar­mastus ei sega tööd ega ei võta aega. Palun ärge ajage teda segamini armumisega, mis kulutab aja, raha ja ei lase tööd teha. Kes armastab, see on rahulolev. Armumiste aeg peaks olema lühike, armastuse aeg pikk.

Aga kes on nõuks võtnud oma elu üksi ära elada, see peab saama tasakaalukaks ise­eneses. Vastasel juhul jääb ta üritus tulemusteta. Tasakaalukus tuleneb oskusest mõista vastassugupoolt. Alustage tema tundmaõppimist oma ema või isa mõistma­hakkamisest ehk ema ja isa tasakaalustamisest iseenda hinges.


NÄIDE ELUST.

Palusin ühel patsiendil oma meeleparandust kirjeldada. Toon ta kirja Teieni.

Arvan, et olen tavaline eesti naine tüüpilisest nõukogude­aegsest kodust. Töökad vanemad, nende püüdlikud lapsed. Näiliselt oli kõik korras, kuni algasid haigused: südamelihase põletikud kevadeti, angiinid, arenes silmade lühinägelikkus, neeru ja neeruvaagna põletik, põiepõletikud jne. kuni valude ja tihenditeni rindades. Edasi polnud enam minna kuhugi. Kõigele sellele lisandus meeletu hirm ja allajäämise tunne elu ees, hirm laste pärast, eladatahtmatus, suur segadus mõtetes ja tunnetes. Kui siia lisada veel ema süüdistused, et temal nii tervel ja töökal inimesel on nii vilets ja üdini haige laps, siis polnudki mul eluõigust.

Ühel minu jaoks väga raskel momendil, kus mul oli valida kas rinnavähk või võitlus terve elu eest, tegin ma otsuse. Elu ja ainult terve, rahuldustpakkuv harmooniline elu! Sellest hetkest algas minu raske tee elu pühade tõdede juurde.

Kohutav on teise inimese suust kuulda tõde iseenda ja oma isa-ema kohta. Esimesest vapustusest üle saanud, asusin oma stresse analüüsima. Kõik nad võib koondada kokku paari sõna - armastuse valu - alla. Ma olen vajanud armastust nagu lill vajab päikest, et kasvada ja avada õis. Armastuse nimel, õigemini armastuse ärateenimise nimel olen ma püüdnud olla sõnakuulelik laps oma vanematele, hea õpilane õpetajatele, tore kaaslane sõpradele, huvitav inimene tuttavatele, vaheldustpakkuv naine oma mehele. Aina püüdnud olla parem, nii nagu teistele meeldis ja neile mugavam oli. Mu hirm, et mind sellisena nagu ma olen ei armastata, pidi olema küll väga suur. Ka praegu, mil ma olen juba pool aastat päevast päeva oma stresse vabastanud, on ta veel väga suur ja ma leian end vahel ikka vanalt jooksurajalt. Vanad mallid meeldimiseks on ju nii käepärast võtta. Aga ma ei vihasta enam enda peale. Ka see on edasiminek, kui ma olen teadlik oma vigadest.

Ma annan endale andeks, kui raske see ka poleks, ja annan andeks ka teistele, kes on tulnud mind mõnes elusituatsioonis õpetama. Varem ma mõtlesin: "Anna talle andeks, sest sa ei tea iial, millal sinul endal on andestust vaja!" Väike omakasupüüdlik mõte oli sees. Nüüd ma tean, et teod, mis vajavad andestust, olen ise endale külge tõmmanud.

Hirm süüdi olla, süütunded, hirm näida halvana, on minu jaoks nagu suured merelained. Tulevad kõrgelt mürinaga ja matavad mu enda alla. Kas sealt sügavusest on veel võimalik valgust näha? Ja siis hakkan ma endale tasakesi sosinal tõestama, et ei ole olemas süüd, on olemas vead. Vigu saab parandada, ära õppida. Ja ma õpin - kuni järgmise korrani. Tuleb keegi lähedane inimene ja veeretab süülaine järjekordselt minust üle. Õpin, jälle õpin. Ma tean, et enam ma ei upu, aga tasane vesi ootab mind kaugemal teises lahes.

Elu on pidevas liikumises ja muutumises. Stressid, mis ma täna ära tundsin ja vabastasin, tulevad homme mu juurde teise näo kuid sama sisuga. Ja ma tean, et tulevad seni, kuni ma pole neid ära õppinud. Ühel päeval aga avastan, et teatud situatsioonid ja probleemid ei tee enam haiget, ei hirmuta mind. Jääb üle vaid imestada, millest ma endale varem probleeme tegin! Uut stressi ei võta ma enam vastu kui vaenlast, vaid kui sõpra, kes tuli mind õpetama.

... ja siis tuleb üheksas laine ja jälle valik, kas uppuda või õppida ujuma. Vanas eas ujuma õppimine on raske töö. Lapsena oleks olnud kergem. Oma lastele õpetan andestamise varakult ära.

© OÜ Prema 2003. Kasutades käesolevat materjali olete nõustunud Luuleviilma.ee kasutustingimustega.