Valusündroomist

Tarkused tulevad mulle läbi inimhingede selles järjekorras, kuidas mina olen neid valmis vastu võtma. Samm-sammult avaneb ühe probleemi tagapõhja sügavus.

I. Te lugesite II raamatu lk. 218, et valu on üks viiest viha tunnusest.

II. Saite II raamatu lk. 289 teada, et valu on süüdlase otsimise viha.

III. Praegu saate teada, et valu on õeluse viha.

Kuidas ma selle teada sain?

Alates vaimsele arenguteele astumisest ei ole ma "lihtsalt haige" olnud kordagi. Tean vägagi hästi, et kui keha mulle haiglasliku tundega märku annab, siis mul on vaja ära õppida see, mis siiani on õppimata jäänud. Kui ma varem kontrollisin ühte saadud teadmist kümneid kordi erinevate patsientide peal, siis nüüd tean, et üks stress toimib eranditult kõigile inimestele ühtmoodi. Vanast materialisti harjumusest kontrollin ka seda, aga võin seda teha ka vaimsel tasandil.

Niisiis: mul tekkis turja nõelterava valu tunne. Vabastasin oma viha. Valu vähenes. Vabastasin oma süüdlase otsimise viha. Valu vähenes veelgi. Vabastasin oma ülinõudlikkust ja eriti iseenda käest nõudmist ja valu muudkui vaibus ja vaibus. Kuna sain oma selle momendi konkreetsest probleemist aru, siis valu kadus, kuid jäi ebamäärane mitte-just-kõige-tervem-tunne. See ütles oma olemasoluga, et mul on vaja probleemi tuumani jõuda. Paraku oli mul just sel ajal teistele heategemisega kiire ja ma lükkasin oma keha tahaplaanile.

Läks mitu nädalat. Minu sõber Valu hakkas mulle korra päevas terava sisemise nõela tundega märku andma, et eelnenud valuperiood oli lihtsalt hoiatus, aga nüüd on tõsi taga. Sisemine ebamäärane ohutunne tegi mind ärevaks. Sain aru, et mingi väga tähtis probleem on mul mõistmata jäänud.

Võtsin aja maha ja hakkasin otsima mõistatuse võtit. Tollel hetkel, kui ma oma valu poole pöördusin, ma parasjagu kõndisin, sest minule meeldib nii kõige rohkem mõttetööga tegelda.

Ütlesin: "Kallis valu! Ma annan sulle andeks, et sa minusse tulid. Anna sina mulle andeks, et ma su endasse võtsin ja suureks kasvatasin ja ei saa siiani aru, mida sa mulle öelda tahad. Ma lasen su vabaks, aga ma tahan mõista, miks valu üldse tekib. Valud on ju inimkonna suur õnnetus. Tahan ennast aidata, aga tahan ka haigeid aidata. Kui mulle on antud õigus sellisel kombel inimesi õpetada, siis sa annad mulle ka arusaamise. Ma vabastan oma hirmu, et äkki ei saa sinu jutust aru.

Apteegid on valuvaigisteid täis ja neid süüakse hullumeelsetes kogustes, aga sina, valu, ei kao. Ma tean, et sa ei saa väheneda, kui inimene sinu õpetlikku märguannet ei mõista. Sa oled sunnitud suurenema. Näita ennast nii, et ma mõista suudaksin."

Järsku ma näen keldri avatud ust. Kelder on nii maa sisse peidetud, et maapinnal on näha ainult mullakamaraga küngas. Küngas nagu kerkiks aeglaselt ülespoole - nähtava poole. Tähendab ma olen probleemi nii alla surunud, sest olen seda nii kartnud päevavalgele tuua, aga ta on maksimaalselt suureks kasvanud ja ei mahu enam minu sisse ära.

Vaatan keldri uksest sisse ja näen korralikeimat laomajandust, mis üldse olla saab. Kui see sümboolne pilt ei oleks tulnud isiklikult mulle, siis ma oleks rahumeeli öelnud, et niisugust kõrgema klassi ülinõudlikku oskuslikku ratsionaalset pakkimisoskust minus küll ei ole. Ma nägin nagu püssirohukeldrit, mis on korralikult pakitud pakke nagu telliskivisid maast laeni, vasakult paremale ja tagant ettepoole nii täis laotud, et hiirepojalgi poleks seal hingamisruumi olnud. Ukseaugu sees oli veel kümmekond vaba kohta. Siis oleks mu valu-tekitava-stressi püssirohukelder kriitilise massi ületanud ja minust oleks piltlikult aatompomm saanud. Ahelreaktsioonina oleks minust hakanud välja plahvatama hävitavat viha, mis oleks valu teinud nii iseendale kui ka teistele.

Võtsin ühe pakikese iseenda laost ja hakkasin avama. Järsku teadsin selle sisu ja teadsin ka valusündroomi olemust. Ahastus ja õudus valdasid mind. Õnneks hakkas samal ajal probleem nagu kevadine lumi kuuma päikese käes sulama ja ojakestena laiali hargnema. Ma ju ise tahtsin seda teada ja niipalju julgust, et tunnistada iseendas kõige halvemat, minus juba on. Võti oli antud ja leitud.

Teadsin: valu on õelus.

Oleme kõik lapsest saadik rohkem või vähem koduse või koduvälise õeluse käes kannatanud. Miks me kannatame?

Sest kardame õelust.

Hirm õeluse ees tõmbab õelust ligi. Mida suuremaks kasvab hirm, seda suuremaks kasvab õelus.

Õelus, mis oma suhtumisega alandab, naeruvääristab, võtab lootuse armastatud olla. Hirmust, et mind ei armastata, võtab inimene endasse endale suunatud õeluse, aga ka kõik analoogsed, ükskõik kellele suunatud õeluse­avaldused ja ei saa aru, et kogu see õelus saab tema omaks. Inimene ei pane tähelegi, et ta on õelaks muutunud. Ta ju teab, et kardab õelust. Jookseks õelatest kaugemale, aga sunnib end paigale jääma. Õelutseks vastu, aga mis teised mõtlevad. Aga õelus muudkui koguneb ja kasvatab seesmist vastuhakku õelutsejate vastu.

Kriitilisel piiril tekib valudega haigus, mis kui õpetaja püüab juhtida tähelepanu õppimata probleemile. Või käitub kui arst, kes suure haiguse profülaktika nimel inimest vaktsineerib, tekitades kohaliku haiguskolde, mis peaks toimima kogu organismile nii vaimsel kui ka füüsilisel tasandil.

Õelus saab alguse alati kodust. Omavahel või elu-olu vastu õelutsevad vanemad hammustavad märkamatult, nagu muuseas, oma tülidega lapsele hinge ja laps haigestub, et õelutsejad oma suu natukesekski sulgeda saaksid. Haige lapse põetamine viib ehk mõtted mujale. Laps haigestub üha sagedamini ja raskemini. Lapse haigusi kui perekonnaelu peegelpilti ei nähta. Väga sageli jääb hoopis laps õelusele uueks märklauaks. Laps nagu kiusaks vanemaid oma haigusega. Suletud ring kasvatab stresse.

Laps hakkab kartma igat sõna. Alguses kardab õelaid märkusi, hiljem võib igas käredama tooniga sõnas näha õelust, sest ülekohtused sõnad on väga valusad. Laps tuleb siia ilma oma vanemate elu heaks tegema, aga kui vanemad seda ei võimalda, siis on laps oma süütunnetes kergelt haavatav. Vihane inimene paiskab ju oma sapi ühe hoobiga teise veritsevale hingehaavale, mille ta ise on löönud.

Nii kasvasin ka mina. Iga kord, kui ma jälle elu ja surma vahel vaakusin, ütlesin ma endale: "Mitte kunagi ei muutu ma ise samasuguseks. Mitte kunagi ei tee ma teistele oma sõnadega niimoodi haiget." Ma olen oma sõna pidanud. Võisin kätt südamele pannes öelda, et ma isegi ei mõtle teistest inimestest õelalt. Kuidas ma siis öelda oleks saanud!

Ei saa jätta ütlemata, et ma olin viimasel ajal tähele pannud, et aeg-ajalt hakkan hambaid teritama, et kui ta veel üks kord tuleb õelutsema, siis hammustan vastu. Ja kui hästi meelde tuletasin, siis olin piisavalt sageli tundnud end suu peale kukkununa, kui kolm päeva hiljem eriti lööva vastulause välja mõtlesin. Tähendab, kolm päeva haudusin kättemaksu ja nuhtlesin ennast, et suud õigel ajal ei oska lahti teha ja seepärast õelate vastu kaitsetu olen. Vastuhammustajat minust ei saanud, enne tuli õelus mind nii õpetama, et ma temast lõpuks ometi aru saaksin. Jumal tänatud.

Mis oleks juhtunud kui ma ei oleks seda õppetundi mõistnud?

Oleks juhtunud väga tavaline lugu. Oma kabuhirmuga õeluse ees oleksin ma veel kümmekond korda rafineeritud intelligentset õelust ligi tõmmanud. Oma meisterliku oskusega intelligentseks jäämise nimel kõik ära kannatada, oleksin ka need korrad rahuliku näoga ära kannatanud. Ja siis oleks mul tekkinud vähk. Vähk oleks mulle pidanud õpetama, et ükskõik kui ilusa asja nimel enda ohverdamine on rumalus, mis kasvõi läbi kannatuste peab arusaamiseks saama. Vähk on klammerdumine millessegi, mida inimene üleliia tähtsaks peab. Mina pidasin tarkust ja intelligentsust eriliselt tähtsaks ja nende nimel lasin õelusel ennast hävitada.

Vähk ja valu on lahutamatud kaaslased, kes ütlevad: "Tunnista oma abitusest väljakasvanud õelust ja oma vaoshoitud õelusest väljakasvanud tahtmist intelligentse inimese kombel kätte maksta nii, et keegi ei teaks. Seda saab teha vaid ühel kombel: õelutsejale paha soovides. Kõiki võib petta, ka oma mõistust võib petta, aga keha petta ei saa. Ja kui sa teadlikult teisele paha ei ole soovinud, siis oma hingevalu endasse peites oled endale teadlikult paha teinud.

Väljapääsmatutel hetkedel oled surra tahtnud. On see hea soovimine? Ei, see on paha soovimine. Tahad elu enne lõpetada, kui õppetunnid on ära õpitud. Tegid siiani endale halba, teisteni polnud veel jõudnud, aga oleksid jõudnud, sest pahasoovlikkus on sul nähtamatuses olemas. Sa oled samasugune maailmakodanik, nagu kõik teisedki. Tahtmine teist kasvõi oma heaga muuta on sinu viga. Muuda ennast, siis oled vea parandanud ja sinu suhtumise muutumisest näed teiste halba kui õpetajat, kes muudmoodi kui õelusega õpetada ei oska. Aga sulle ei tee see enam haiget. Sa oled targaks saanud ja ei pea enam kannatama."

Ma mõistsin seda juttu. Mõistsin palju enamatki ja ei hakanud ei oma vanemaid ega poriga pildujaid süüdistama. Olen ju valinud selle elu õppetunnid ise. Ise tõmbasin endale kadedusest õelaks muutunud inimesi külge. Kadeduse raske koorem teeb inimese õelaks, aga mina olin kadeduse suhtes naiivne.

Tänapäev on alati armutu nende suhtes, kes üldisest massist välja paistavad. Kõiki tahetakse teha omasugusteks ja kui on tehtud, siis jälle ei meeldi. See on aegadest aega inimkonnaga kaasaskäiv probleem, mida me siiani ei ole osanud ära õppida. Kes on ära õppinud, seda kadedate kärneritöö ei puuduta.

Vastuhakk sellisele "heade inimeste" julmale pealetungile on kahesugune.

1) Õeluse julmusele omapoolse julmusega vastajad satuvad vangikongi, sest nad teevad teistele nähtavalt halba. Seda, et nad endale rohkem halba tegid, seda keegi ei näe ja mõista ei kavatsegi.

2) Need, kes ei taha õeluse julmusele omapoolse õela julmusega vastata, koguvad nii enda kui ka teiste õeluse julmuse enda sisse. Nähtavalt ei tee nad kellelegi halba. Nähtamatuses teevad nad nii endale kui ka teistele halba, sest kõik, mis on inimeses on ka inimkonnas.

Tahame, et elu läheks edasi ja et ta läheks ilmtingimata kiiresti ja hästi edasi. Elu viivad edasi targad inimesed. Nad ei suuda väärikaks saada, sest taganttulijad hävitavad targad ära või teevad kõik, et targad südametuteks muutuksid ja siis ise kannatavad südametu tarkuse käes. Ise vormivad endale karistaja.

Meil tuleb endale selgeks teha iseenda inimeseks olemise roll. Tuleb õppida teises iseennast nägema. Kes teist nähes ärritub, see tähendab, et ta kardab ise samasuguseks saada ja ei tea, et ongi samasugune, ainult ei näita seda avalikult välja. Ta tahab teise negatiivsust hävitada ja ei saa aru, et tegelikult hävitab iseennast.

Sellise võitluse käigus vahetuvad märkamatult poolused, mida kõrvaltvaatajad näevad. See tähendab, et hea, kes halva vastu võitlust alustas, muutub nähtavalt halvaks, aga halval pöördub hea pool välja.

Mida kuulsam on inimene, seda suurem on tema hirm, et mind ei armastata ja vajadus intelligentne olla. Seega - seda suuremad on kõik tema stressid. Ehk seda suurem on tõenäosus, et ta jääb raskelt haigeks, kui ta oma meeleparanduse eest ise ei hoolitse. Tema tasakaalutuse suurendamise eest hoolitsevad teised, olgugi, et koguvad sellega endale karmavõlga. Avalik arvamus on kuulsa inimese tugevuse proovikivi. Avalik arvamus on pime ja ei näe, et igal kivil on tugevuse piir. Selle piiri ületamine purustab kivi. Aga siis viskab avalik arvamus kivi prügikasti ja ütleb: "Vilets kivi oli!" Isegi kui see oli briljant.

Pime ei erista lihvitud klaasi briljandist. Seepärast Eestimaal briljante ei olegi. Briljant tahab teisi oma säraga tõusma ärgitada, aga kui teda hakatakse oma hammaste tugevuse katsetamiseks kasutama, siis ta lahkub sinna, kus saab briljandina olla. Niisiis mõelgem, kallid kaasmaalased! Ärge öelge, et ma olen oma rahvast halvustav. Ma tahaksin, et oma ei hävitaks oma. Ja kui me oma ei hävita, siis me ei taha ka teiste oma hävitada.

Kui ma ei oskaks ette näha, siis ma ei räägiks nii. Aga ma näen elu edasiviivate inimeste varjatud hävingut nende läbi, kes tahavad, et elu edasi läheks, aga teevad nii, et ta edasi ainult roomaks. Hirmudest vihane inimkond ei mõista, et teisele halba tehes kannatab ise topelt.

Avaliku mudamaadluse esirinnas käib sensatsioonihimuline ajakirjanikkond. Sen­sat­siooni­himu on kuulsaks saamise tahtmine ehk tahtmine teistest parem olla.

Selline tahtmine hävitab ajupotentsiaali ehk mõistuse.

Aga mõistus on vaimsuse arengu võimaldaja.

Tunnen end vastutavana, kuigi ei peaks, kui mõni avaliku elu tegelane on ootamatust haigusest maha niidetud. Olen tahtnud sageli öelda: "Kallid sensatsiooni­himulised inimesed, sealhulgas ajakirjanikud! Te saete posti, mille otsas ise istute. Te kasvatate omale karmavõlga, sest te hävitate inimesi. Võla lunastamine võib väga ränk tulla."

Aga ma tean, et snaiperi püssi ette on rumalus rahu kuulutama minna. Snaiper on isendast vaimustuses. Ta jookseb ühe ohvri juurest teise juurde ning kuulutab enda õigust.

Tõe vaikne hääl õiguse rusikareegliga võidu ei jookse.

Iga inimene teeb vigu ja mida enam talle piitsa antakse ehk kiirustatakse, seda vähem on tal aega ette mõelda. Kiirustav hobune komistab nelja jalaga, kuidas siis inimene kahel ei komista. Seda peaks teadma ja arvestama iga inimene, kes on riigivankrit vedama hakanud, sest tema haigused on ikka kõigepealt tema enda asi.

Aga meie, kes me koormaks oleme, peaksime vankri eesmärgikindlat liikumist oma südamesoojusega kaasa aitama. Kahjuks me seda ei tee. Me hoopis kasvatame halastamatut kurjusekoormat ja ei vaevu mõtlema, et vaheta hobuseid palju tahad, ega vihavankrit ülesmäge pikalt ei vea. See peab paigale jääma ja iseennast hävitama. Tark hobune jookseb mujale.

Pidev kriitika kriitika nimel ehk pidev süüdistamine teeb kritiseeritavad tasapisi aina tigedamaks. Tänusõnu nad ei kuule, igat suurepärast ettevõtmist tabab armutu kriitika. Aga kui nad rahva arvamust teada tahavad, siis on rahvas südamepõhjani solvunud. Mis riigijuhid sellised on, kes ise midagi ei tea, on tavaline arvamus. Asjalikud poliitikud ja targad majandus­inimesed, kelles on tõsine südamesoov rahva elujärge parandada, lahkuvad ametist, kui surra veel ei taha. Aga ka eemaletõmbununa ei saa nad enam rahu. Nüüd on nad meediale kui argpüksid või reeturid. Kes rohkem suudavad taluda, need muutuvad tuimadeks ja ükskõikseteks, sest nagunii neid peetakse ainult halvaks. Kritiseerija, kes hävitas ametnikus inimese, võib nüüd masinat kritiseerida niikaua, kuni teda ennast tabab saatuse mõõk.

Järjest suurenev informatsiooni hulk on järjest arenevale inimesele vajalik. On tähtis millest kirjutatakse, aga veel tähtsam on kuidas kirjutatakse. Kirjatükk on alati vaid kirjutaja hingeline alastiolek.

Kes kangelasliku sõjamehena oma alastiolekut naudib, see tõstab sõnavalikuga oma lugejale just selle tshakra tasandi esile, mille kõrgusele ta ise arenenud on. Ropp tekst räägib, et inimene on oma genitaalide ehk II tshakra tasandi vang ja ei ole osanud veel kõrgemale tõusta. Ta vaid rabeleb sealt välja, seepärast perutabki. Ta alles võitleb, sest aruka kombel ei oska. Kahjuks hindab oma arengus samale tasandile jõudnud lugeja mitte kirjutajat, vaid sündmust ja saadab oma emotsioonid sündmuse poole teele. On neidki, kes hindavad kirjutajat ja saadavad oma pahameele kirjutajale. Nähtamatud vihanooled nõeluvad kõiki asjaosalisi ja materialiseeruvad järjekorras, vastavalt vaoshoituse ehk intelligentsuse suurusele.

Ühekülgse hinnanguga sõnavõtt on ebatäiuslikkus, mis toob kaasa halva tagajärje. Halb hinnang võib pidurdada ülivajaliku info rahva hulka jõudmist ja rahvas kannatab, aga ajakirjanikugi kannatus ei jää tulemata. Hea hinnang võib halva idee kuldsetesse kõrgustesse reklaamida. Selle järele haaratakse, mõtlemata, et heaga liialdamine on suurem õnnetus kui halva käes kannatamine. Seepärast peaks ajakirjanike hingeelu olema eriti tasakaalustatud.

Õel ajakirjanik on loodusõnnetus, mille käes kannatavad nii juhid kui ka rahvas. Aga ka see on õppetund. Tänapäeval on tähtis olla arukas lugeja. Arukus lubab maailma sündmustega kursis olla, saadud infot mõista ja tasakaalukalt oma elurada käia. Arukus võimaldab iseenda kohta käivat kriitikat mitte hinge jätta ehk intelligentseks jäämise nimel mitte ennast ohverdada.

Kui olete seda mõistnud, siis olete suuteline ütlejale selle kõigest südamest ka andestama ja tema jutt ei tee enam haiget. See ei ole kerge töö. Aga ilma selleta saame haiget, olenemata sellest, kes me ühiskonnas oleme. Siis Te avastate enda jaoks väärikad ajakirjanikud, kelle arukus on nii suur, et nad oskavad isegi targa teadusemehe kuiva jutu Teile eluliselt selgeks ja vastavalt vajalikuks abimeheks teha. Otsige ja Te leiate nad. Nad ei torka silma ega kõrva. Väärika tee on märkamatu, aga kõrgusesse viiv. Kui olete nad avastanud, siis lähete nendega koos.

Analoogseid õeluseilminguid on igas eluvaldkonnas, aga näiteks tõin ma ajakirjanduse, sest seal esinevad eksimused kujundavad üldsuse avalikku arvamust. Kui rahva arusaam elust lonkab kahe jalaga, siis riik lomberdab nelja jalaga. Ehk kui õelusi ja roppusi karjuv kahel jalal lonkav hobusemees palju karjub, siis kukub neljal jalal lomberdav hobune päris kokku. Aga koorem on vaja vedada ja selle peab vedama nüüd vigane õelutseja ise.

Elu õpetab inimest igal sammul. Inimene peab end kõige targemaks õpetajaks ja nii ta on. Aga kõige arukam õpetaja on loodus. Ütleme, et inimene, kes on õeluse käest palju kannatada saanud, ometi ellu jäänud, tõmbub inimestest eemale. Leiab endale üksinduses eneseteostuse võimaluse. Kuidas tema õeluse õppetunni õpitud saab? Kuidas ta mõistab, kas on piisavalt hästi selle elu tasandi õelust tundma õppinud.

Teda õpetab siis ülejäänud maailm ja eriti loomariik.

Kujutage praegu ette ussi. Missugune uss meelde tuli? Prügikastiuss, kõhuuss, nastik, rästik, kobra, anakonda või veel mõni? Mis tunne Teid praegu valdab?

Uss on hirmunud inimesele sümboolselt õelus.

Uss on julgele inimesele täiuslik tarkus. Ta on suutlikkuse sümbol.

Inimese kehas vastab ussile kõhunääre.

Kui julge inimene näeb ussi, siis ta mõtleb, mida see uss talle oma tulekuga öelda tahtis. Hirmunud inimesele ütleb uss: "Kui sa kardad mind, siis sa kardad tegelikult õelust, aga minu juurest jooksed ära. Kui su hirm on vihaks kasvanud, siis sa vihkad õelust, aga tapma tuled mind - õpetajat. Tuled ise või näed hea meelega, et keegi teine minu ära tapab ja ei saa aru, et nii tapad või lubad tappa õelust. Mina suren, aga õelus ei sure, tema muutub hävitades aina julmemaks."

Uss, kes inimesele ennast teos või vaimus näitab ütleb: "Ma tean horisontaaltasandist kõike. Mu paindlikkus lubab mul igast kitsaskohast läbi minna, sest minus ei ole kangekaelset jäikust. Kui ma tahan, sest ma ise vajan, siis võin saba peale püsti tõusta ja mõista ka vertikaaltasandist kõike. Sinagi võiksid nii, aga sa kardad õelust, tõmbad pea õlgade vahele ja poed oma koopasse peitu haavu lakkuma. Sinu hirm teeb su õelaks ja sallimatuks õeluse vastu. Kui sa teisi oma äärmuslikult suure õelusega salvama hakkad, siis pean tulema minagi sind salvama, et sa minus iseennast näeksid. Aga kui sa minuga kohtumist väldid, siis peab sulle tulema raske katsumus, mis toimib nagu ussimürk."

Seega, kui Teid või Teie last on hammustanud uss, siis teadke, et see on Teie õeluse õppetund, mis tuleb ära õppida. Laps ohverdas ennast.

Inimese kehas parasiteerivad mitmed ussnugilised ehk helmindid. Nende olemasolu nimetatakse helmintoosiks ehk usstõveks. Eestis on sagedasemad:

1. Enterobioos, mille tekitajaks on naaskelsaba. Naaskelsaba ütleb: "Kallis inimene! Sul on väga palju tööde ja tegemiste lõpetamisega seotud pisikesi õelusi, mida sa üritad varjata. Nad ei anna sulle öösiti rahu, sest kui sa parasjagu midagi ei tee, siis sa mõtled uusi õelusi välja. Enne, kui sa õelust vabaks ei lase, meie ära minna ei saa."

Naaskelsabad tulevad öösel pärakust välja munema ja panevad päraku kihelema. Silmale nähtamatud munad satuvad sõrmede küljest suhu ja uue ussikese arenemine saab jälle alata.

2. Askaridoosi tekitajaks on solkmed. Nad elavad peensooles, aga nende täiskasvanuks arenemine kulgeb munastaadiumis läbi soole veresoontesse, südamesse, kopsudesse ja neelust koos süljega uuesti soolde. Solkmed räägivad: "Kallis inimene! Sinu õelus naiselike töötegemiste või naiseelu vastu on armastust ja vabadust mitte millekski pidav. Vabasta oma õelus, mida sa varjata püüad ja õelus ei pea sinu üle võimutsema."

3. Difüllobotrioosi tekitajaks on laiuss, mis kinnitub peensoole seinale ja võib kasvada mitmete meetrite pikkuseks. Ta räägib: "Kallis inimene! Sinu salalik õelus on samasugune nagu mina: klammerdud pisikeste asjade külge ja teed sääsest elevandi. Kannatad ise ja jagad oma õeluseseemneid laiali teistele. Ikka heategemise sildi all. Kes õnge lähevad saavad samasuguseks õelaks ja saavad samasuguse laiussi ka."

Usse on väga palju. Igaühel neist on oma koht maailmas, mida Teie ei tarvitse teada. Kui olete vabastanud oma õeluse, siis ei ole nad teile enam hirmsad roomajad, vaid suutlikkuse sünonüümid.

On veel üks kaugetest aegadest tuntud liik usse, keda kutsutakse vanaks õelaks eideks. Kui ta hammustab, siis see sunnib tahtmatult üles hüppama. Ehk teisiti öeldes, kes ise ennast ülendada ei ole mõistnud, seda tuleb vana õel eit õpetama. Tema õelus on nagu ussi hammustuse kaks vaevunähtavat augukest, mis iseenesest on imeväike häda.

Uss oma hammustusega ja vana õel eit on primitiivse füüsilise õpetamise tasand. Aga inimkond saab targemaks ja sellega lisandub lihtsale õelusele tema teine pool, mis on kui ussimürk, mis voolab nähtamatult nagu sulametall vabadust ja arukust hävitama ning blokee­rib neerud - õpetamise organid. Targalt ja läbimõeldult teeb õeluse mürk oma surmavat tööd.

Tark inimkond ei armasta labast lihtsust, seepärast paneb ka halvale lapsele palju nimesid, et segasem oleks. Õeluse mürgile on pandud nimeks kriitika, satiir, sarkasm, iroonia, pila, farss jne. Selle mürgi eesmärk on naeruvääristada, alandada, halvata ja hävitada, aga seda nimetatakse edasiviivaks jõuks. Ei mõisteta, et see, kes kriitikal eest ära jookseb ei tarvitse veel edasi joosta.

Selle mürgi vastu ei ole mõtet võidelda, sest see pole võimalik. Selle mürgi õppetundide jaoks peab muutuma sõelaks, mis mürgi koos tema ümber kleepunud solgiga läbi laseb nii, et sõelale jääb iva - tarkus, mida ainult õeluse õppetunni äraõppimise kaudu saab.

Et selliseks sõelaks muutuda, selleks peab vabastama hirme. Kellel ei ole hirmu, et mind ei armastata, sellel ei ole hirmu alandamise, õelutsemise ega ka naeruvääristamise ees. See inimene naljatab ja räägib humoorikaid anekdoote, mis südame kergeks teevad. Selline inimene oskab naerda ka enda puuduste üle. Temal on hea ja teistel on temaga hea.


NÄIDE ELUST.

Üks 50-aastane naine, kes oli väga palju oma meeleparandusega tegelnud, küsis minult möödaminnes, et mis tal kahe silma vahele on jäänud ja mida ta veel vabastama peaks. Olin talle lühidalt nagu möödaminnes vastanud, et lase oma õelus lahti. Pikemat juttu ei olnud meil tol hetkel aega rääkida. Ta oli jahmunud, sest õelaks end ei pidanud ja andis mulle suuremeelselt minu eksituse andeks.

Järgmisel päeval läks naine päevitama. Päev oli külm ja tuuline, aga tahtmine pruuniks saada oli suur. Ta läks kõrge rohu sisse tuulevarju. Tallas endale rohuplatsi siledaks, pani teki maha ja heitis kõhuli. Ta oli otsustanud selle päeva täielikult iseendaga olemisele pühendada, seepärast ta hakkas oma stressidega, sealhulgas ka õelusega kõnelema. Räägib ja räägib oma väikese õelusega, mida ta ei eitanud ja tunneb järsku, et rohukõrred on ta säärte alaosale vajunud. Lükkab segajad jalaga kõrvale ja mõtleb omi mõtteid edasi. Natukese aja pärast vajuvad rohukõrred uuesti säärtele. Ta lükkab nad uuesti kõrvale. Kui rohi juba kolmandat korda segama hakkas, ajas ta end käpuli, et tõusta ja rohuplats laiemalt maha talluda. Kui ta jalgade poole vaatas, siis...

"Siis sain ma momentaalselt aru, mis su sõnad tähendasid," ütles ta. Üle tema säärte pikutas rästik! Suurest ehmatusest hakkas ta alles kodus mõtlema, miks rästik teda niisuguse robustse kohtlemise peale ei hammustanud. Ta mõistis, mida tähendab õeluse vabastamine.

See naine on väga väike teiste peale õelutseja, ta on rohkem alles õeluse kollektsioneerija. See-eest tunneb ta õela kaugelt ära, järelikult kardab. Kahjuks me mõlemad saime alles nädala pärast aru, kui suur ta kollektsioon oli. Mõistsime kui palju võib üks inimene ühte stressi heaks olemise nimel mahutada ja kui arukas oli see rästik. Naisel tekkis vasaku sääre ala­osasse roos. Rästik oli eelhoiatus, aga meie ei osanud ta teada­annet mõista ja vajadusele vastavalt õeluse vabastamist forsseerida.

Päev enne haigestumist oli naise ema oma väimeest tütrele väga õelalt ja alandavalt taga rääkinud. Ema elab kaugel ja seepärast ei tahtnud tütar emaga tülli minna ning kannatas ema õelutsemise välja. Ta oli enda peale vihane, et oma mehest nii rääkida laseb, aga ikka lasi. Kodurahu huvides ohverdas enda. Ta on hoolega parandanud oma suhtumist isasse, mehesse ja meessoosse ning seetõttu on naiste meessoosse suunatud õela iroonia suhtes eriliselt tundlik. Tema lootus, et ema ennast kasvõi iseenda heaolu pärast muudab, purunes.

Tema ema sõjakus ei ole veel emale niisugust kannatust valmistanud, et ema meelt muudaks. Aga targa kombel ta ema õppida ei oska. Tütrel on oma emast kahju ja see kahjutunne ehk süütunne, et ta ei ole ema elu heaks teinud, määraski tagajärje. Süütunne sundis ema õelust meessoo vastu enda sisse võtma. Emal hakkas kergem, tütrel raskem. See õpetas talle, et kaastunne ja haletsemine on ühe terviku kaks otsa. Tunne kaasa, aga ära haletse. Kui seda ei mõista, siis pead kannatama.

Roos on meditsiiniliselt raske ja pikaajaline haigus, mille jääknähud võivad jääda kogu eluks:

- pöörane valu - süüdlase otsimise pöörane õel viha;

- leekiv punetus - ilmselge süüdlase leidmise viha;

- 40 0C palavik - ilmeksimatu süüdlase karm süüdimõistmise viha;

- tursest lõhkikärisemiseni pingul nahk - liiaga kogutud kurbuse hingerebiv ahastus;

- leemendus - kurbuse käes kannatamise ja selle kannatuse talumatuks muutumine.

Kõik see kokku oli põletik ehk alandatuse väljakannatamatuks muutumise kriis.

See naine käis kolme päeva pärast oma jalgadel ringi ja jalg ajas nahka nagu uss. Kõik haigusnähud peale tagasihoidliku turse olid kadunud. Tema kurbus emas pettumise pärast oli kõige aeglasem lahkuma. Ema on ju inimene, kes teeb lapsele kõige rohkem head, aga võib teha ka kõige rohkem haiget.

Selle naise raviskeem oli järgmine:

1) Täielik üksindus. Heliallikaks vaid õrn meditatsioonimuusika.

2) Pidev meeleparandus kõikide negatiivsete mõtete vabastamisega ja iga meenunud mõtte olemuse võimalikult üksikasjalise mõistmisega.

3) Lülisamba sirutamine nii lamavas kui ka püstiasendis.

4) 10 päeva täielik nälgimine ja maksimaalne vee joomine. Vee maitse parandamiseks lisas vette natuke sidrunimahla ja mett. Tasapisi lisas tee.

5) Alates 7. päevast suutlikkuse piirini järjest pikenevad jalgsimatkad.

6) Alajäsemete energeetiline massaaz kombineerituna kerge füüsilise massaaziga. Tegin seda haige valutaluvuse piiril, et tagada vedelike äravool. Alates 4. päevast tegi haige endale ise jalgade massaazi.

Ta tegi ka nn. prussaka harjutust. See on keha lümfivoolu ja kapillaarse verevarustuse taastamise väga hea moodus. Selleks tuleb heita põrandale või kõvale pinnale, tõsta jalad ja käed 900 all taeva poole ja 2 minutit peenelt vibreerides raputada käsi ja jalgu. Kui kõiki jäsemeid korraga raputada ei suuda, siis võib igatühte eraldi raputada. Kui 2 minutit järjest ei jõua, siis võib mitu korda teha. See harjutus aitab hästi kõigi jäsemete vere ja lümfiteede haiguste puhul.

© OÜ Prema 2003. Kasutades käesolevat materjali olete nõustunud Luuleviilma.ee kasutustingimustega.