Ülinõudlikkus

Tegelen tahteenergia vigadega pidevalt juba terve aasta, aga raamatus paigutan selle peatüki siia, sest nii on ta kergemini mõistatav ja enese tarbeks kasutatav.

Ülinõudlikkus on tahteenergiat hävitav stress, mis elab ja toimib inimese turjal, õlgadel ja kätes. Lülisambas paikneb ta I-II rinnalülis. II raamatus on ta lühikirjeldus lk. 369.

Kui püüdsin ülinõudlikkust sügavamalt lahti mõtestada, siis nägin inimest enda ees alati laialisirutatud kätega. Inimene on nagu rist, mille ristipuu ristub pikipuuga just nimelt seal, kus elab ülinõudlikkus. Ülinõudlikkus on meie ristilöömise riistapuu, piinamise riist.

Vaatasin sadade inimeste vastumeelsust, sundolukorda, ülinõudlikkust, rahulolematust ja tahtmist olla teistest parem ning kõigil oli ülinõudlikkuse koorem kõige suurem. Neid sümboolseid pilte, mida iga inimese turi mulle näitas ja mida ma inimestele kirjeldasin, et nad oma ülinõudlikkuse iseärasused ära tunneksid, on võimatu ümber jutustada. Nad väljendasid suurt või ülisuurt, lausa ebainimlikult suurt koormakandmist. Tahtmine saada, et anda. Tahtmine anda, et saada. Tahtmine teha, et oleks, et annaks, et saaks jne.

Üinõudlikkus on saamahimu tööriist.

Pööraselt suur ülinõudlikkus, mille tõttu ma ei ole näinud ühtegi inimest, väikesed lapsed kaasa arvatud, kellel ei oleks pinges turi ja kramplikud käed. Mõne turi on katsudes kõva ja tundetu nagu puu. Aga inimene ütleb: "Peaasi, et ei valutaks." Paraku ta turi on küll tuim, aga valutab. Valu annab märku, et inimene kardab õelat ülinõudlikkust, aga hoiab oma hirmu õela ülinõudlikkuse ees vaos. Läheb aeg ja valu kaob, sest tundetus suurenes ja enam ei püsi midagi käes. Siis ütleb inimene: "Parem valutagu."

Ülinõudlikkus ja rahulolematus käivad käsikäes.

Võib-olla Te olete oma turja ja õlgade pingega nii harjunud, et ei kujuta teisiti ettegi, eriti kui pinge tasapisi ja seepärast märkamatult tekib. Kui Te mind uskuda tahate ja ülinõudlikkuse stressi vabastama hakkate, siis tunnete, kuidas õlad hakkavad vaikselt ja meeldivalt laiemaks alla vajuma. Õlgade vahele kistud kael vabaneb ja pikeneb ning pähe tekib järjest lahedam tunne. Peavalu hakkab iseenesest vaibuma. Maailm muutub helgemaks.

Vanad inimesed ütlevad, et pihasooned on haiged, et mudige mind natuke. Nad tahavad vabaneda oma ülinõudlikkuse koormast, aga ise ei oska sellega hakkama saada. Kes masseerima hakkab, see võib endas tugevat vastumeelsust tunnetada. Need pinges lihased, mida hädaline soonteks nimetas, on nagu traadid. See poleks nagu inimese keha. Tekib võigas tunne.

Ülinõudlikkuse stressi all kannataja peab end sundima teise ülinõudlikkuse pinget masseerima. Miks? Sest mõlema ülinõudlikkus summeerub sel hetkel ja aitamise asemel tahaks ära joosta. Hirmuga võtab aitaja kannataja koorma oma õlule. Eriti tugev on see tunne siis, kui ülinõudlik ema või isa oma ülinõudlikkuse käes kannatavat last masseerima sunnivad.

Öeldakse, et pihad on rasked ja käed tahavad otsast ära tulla raske töö tegemisest. Ma ütleksin, et töö ei tee haigeks. Mõte, millega tööd tehakse, teeb haigeks.

Inimkond kerkib primitiivsest arengutasandist pidevalt arenenuma poole. Harjumus ainult füüsilist tööd tööks pidada on visa kaduma. Eriti kui vaimset tööd tegija kõrva ääres keegi pidevalt toonitab, et tema peab rasket tööd tegema, aga teised ei tee midagi. Ülinõudliku rahulolematuse käes kannataja tunneb end süüdi olevat, aga kuna ta on valinud vaimse töö, mida oskab ja armastab, siis ta kannatab etteheited välja. Sageli peavad lapsed kuulma kuidas vanemad ütlevad, et mis teil viga, näet` kui raske elu meil oli. Laste võlatunne kasvab koormana turjale.

Arvamus, et ilma nõudmata ei liigu elu edasi on ekslik. On 2 erinevat mõistet: vajadus ja tahtmine. Julge inimene vajab, hirmunud inimene tahab. Et veidi delikaatsem tunduda ütleb ta: "Ma soovin." Väike tahtmine - väike viga, suur tahtmine - suur viga. Aga kui need tahtmised kõik kuhjuvad, siis on talumatu koorem õlul ja see vajutab meid enda all kokku.

Emad ja üldse naised on enese üle uhked kui nad suudavad end kokku võtta ja näidata kui palju nad nii hingeliselt kui ka füüsiliselt kanda jõuavad. Seepärast kisub ülinõudlikkus naise turja ja pihad kokku ja tekitab juba noorusest alates lakkamatuid vaevusi. Kuna selles piirkonnas elutähtsaid organeid ei ole, siis ei pöörata sellele erilist tähelepanu. Kaela jäigastumine, mis tekitab sageli peavalusid, harjutab inimese valuvaigisteid tarvitama ja mis kõige hullem - seda peetakse normaalseks. Mehiselt oma vigu jätkates saab valust puine tuimus, millele järgneb käte jõuetuks muutumine. Alles siis lubab üks tubli tööinimene endale sundpuhkust ja kui mõtlema hakkab, siis saab aru, et asi on ikka päris hull. Aga kui arstirohud ka ei aita, siis on vesi ahjus. Selline töörühmaja tunneb parem valu kui et tööta istub. Aga tema keha arvab teisiti. Ûlinõudlikkuse vabastamine on sellisel puhul suur, aga tulemusrikas töö.

Mehi kisub ülinõudlikkus vastupidi laiali. Nad hakkavad närviliselt siia - sinna tõmblema, visklema, jooksma, põgenema, peitma. Poisid ja mehed põgenevad ülinõudlikkuse eest kuidas saavad ja kuhu saavad. Sageli saab nende pelgupaigaks surm. Kõik traumad, mille puhul inimkeha vähemal või rohkemal määral tükkideks rebitakse, on ülinõudlikkuse tagajärg. Aga kui mees alateadlikult hukka saamise hirmus end kokku võtab ja ennast pidevaks töörühmajaks orjastab, siis tekivad talle samasugused vaevused kui naistel.

See, kes oskab oma saamahimule piiri panna, selle ülinõudlikkus ei tee enam ei talle endale ega teistele haiget. Sellest saab elu nõudlik, aga mitte ülinõudlik edasiviija.

Mõnel inimesel on turjal lausa silmaga nähtav mägi, mida peetakse rasvapadjandiks, sest eriti torkab see tüsedatel silma. Tegelikult on see ülinõudlikkuse käes kannatamise kurbus. Kõhnadel on ta nagu konks turjal, mille külge on ülinõudlikkust kerge riputada. Kui hakkate seda kurbust vabastama, siis võib kühm korraks veel suureneda, sest kurbus hakkab väljapoole kerkima. Hiljem kaob aeglaselt.

Ülinõudlikkuse pärast on laua taga istujate turi ja käed õhtuks üliväsinud. Istudes teevad tööd kõik kirjutajad, raamatupidajad, arvutispetsialistid, õmblejad, kingsepad, juhtivtöötajad, autojuhid, konveieritöölised jne. Põhimõte on üks: neil on pingeline ja täpne ehk ülinõudlik töö. Koolilapse töö kuulub samasse kategooriasse. Koolilaps on nagu õigusteta ja tunneteta taignahunnik, keda on kõigil õigus üheaegselt igaühel eri suunda tirida.

Vaadake oma lapse käekirja, siis mõistate, kui suur ja missugune on tema ülinõudlikkuse probleem. Laps võib kõigest hingest pingutada, aga ta varesejalad ei parane vaid halvenevad. Hirm ülinõudlikkuse ees tekitab väikesi või suuri tõmblusi käes ja käekiri ei saa paraneda. Hirm, et mind ei armastata kui ma järjest tublim ei ole, ei lase tublim olla.

Kõik õpetavad: "Istu ilusti sirgelt, toeta küünarnukid lauale ja ära vaata liiga lähedalt!" Hetk hiljem on laps ninaga vihikus kinni. Kaela peab otsima ja kramplikult kokkukistud õlad näitavad selgelt, et laps kaitseb end rahulolematu ülinõudlikkuse hoopide eest. Ta kardab. Pea ja käed väsivad. Koolitükid ei jää pähe. Väikestel lastel valutab pea nagu vanal inimesel.

Aga vaadake enda käekirja. See muutub ju järjest enam loetamatuks. Ülinõudlikkus ajab kiirustama, kiirustamine teeb ülinõudlikuks. Endisest kalligraafiast pole enam midagi järel. Kes Teie käest pidevalt moraali lugedes nõuab? Ise nõuate. Ja eriti nõudlikult. Hirmutate ennast vajaliku eesmärgi mittesaavutamisega ja annate aga piitsa. Et kogu see enesehävitamine esimesel hetkel silma ei torkaks, selleks mõtles inimkond välja kirjutusmasina, nüüd arvuti, millesse toksib oma mõtted ja rõõmustab, et keegi ta inetut ülinõudlikkuse reetjat ei näe.

Et inimkonna ülinõudlikkus hullumeelselt suur võib olla, seda ma näen haigete peal. Need, kes suudavad oma ülinõudlikke nõudmisi täita, on veel terved või peavad end terveks. Näiteks halba käekirja ei peeta ju haiguseks. Pingutusest värisema hakkavaid käsi ei peeta ka haiguseks, aga kui käed juba pidevalt värisevad, siis võib-olla öeldakse, et joo vähem. Nii mõnigi karsklane on sellisest järeldusest hingepõhjani solvunud.

Ülinõudlikkus paneb inimese üheaegselt erinevatesse suundadesse tõmblema. Üks nõuab ühte, teine teist, kolmas kolmandat ja igaühele on tema nõudmise täitmine kõige tähtsam. Üks tegemine ei saa veel lõpetatud, kui teist peab alustama ja kolmas juba koputab südametunnistusele. Kui ära ei tee, siis oled paha, saamatu, suutmatu, rumal jne.

Laps killustatakse ära. Midagi ei saa põhjalikult teha. Rabelemine täiuslikkuse järele viib täiuslikkuse järjest kaugemale. Selline laps kasvab inimeseks, kes võib küll lendleva kergusega ühest kohast teise hüpelda, aga ta ei saa kunagi rahul olla, sest eneseteostus jääb pinnapealseks, seega teostamatuks.

Mida parem tahab inimene olla, seda enam teda igaüks oma poole tirib. Hoidku Jumal, kui tal siis veel mingeid vaimuandeid on. Kõik tahavad teda nagu kasulikku kaupa omale saada. Kui selline inimene ise seesmiselt enda peremeheks ei muutu, siis ta hävitatakse. Kui muutub, siis ta lakkab teiste lükata ja tõmmata olemast ja siis teda nimetatakse halvaks, aga see on ütlejate probleem. Alati ei tarvitse see probleem mitte nii õnnelikult laheneda, sest hea inimene peab oma õiguseks halba karistada.

Ajalugu teab palju näiteid. Kõige eredam on see, mis juhtus 2000 aastat tagasi. Kristus löödi risti. Ülinõudlik inimkond, kes igaüks omamoodi tahtis, et Kristus ta hädad ära võtaks, sai vihaseks, kui Kristus seda ei teinud. Kristuse õpetlik jutt lasti ühest kõrvast sisse ja teisest välja. Miks õppida! Me oleme niigi targad! Põhiline oli ja on praegugi saamine. Saada seda, mida tahan ja kui ei saa, siis on halb see, kes ei andnud. Ta tuleb hävitada. Hea oleks kui leiduks keegi, kes hävitaks, siis oleks endal käed puhtad ja võiks sõrmega süüdlasele näidata.

Juudas pidi inimkonnale inimkonna nägu näitama ja ta näitas. Aga meie ei oska 2000 aastat peeglit vaadata. Meil on ju patuoinas, kelle kaela kõik veeretada. Ja neid patuoinaid leiab hea inimene igal sammul.

Tahtsin ükskord teada, missugune on praegusaja inimese ülinõudlikkus. Pöördusin ta poole: "Kallis ülinõudlikkus. Ma tahan sind endast vabastada, aga enne tahan sind rohkem mõista. Näita mulle ennast nii, et ma sinust aru suudan saada." Minu soov tuli kogu südamest ja vastuski oli kiire tulema.

Mu ees seisis järsku selgelt äratuntav inimene, XX sajandi ülinõudlikkuse etalon - Hitler. Inimene Hitler, mitte sõjard Hitler. Vaatasin talle silma ja mõistsin, mida ta öelda tahtis. Pehmete vormidega mees, kelle nurgelised järsud liigutused räägivad pehme kurbuse räigeks julmuseks muutumisest. Tuli siia ilma pehmena, jäigastus ja murdus.

Mina ei tea, ajalugu teab, kas ma räägin õigust, aga ma räägin, mida nägin. Hitler oli oma ema võimuahnuse tööriist. Naine, kes ei armasta oma meest, muutub ainult nõudjaks ja tema nõudmistel ei ole piire. Naine, kes vihkab meest, armub pojasse. Poeg, kes jumaldab ema, saab ema ja naissoo poolt jumaldatud. Poeg muutus ema käes mehele ja meessoole kättemaksmise relvaks, mida hoiti ja hellitati selleks, et ta oma funktsiooni hästi täidaks.

Väljakutsuv tahtmine näidata, et minu sünnitatud poeg on maailma vägevaim mees, ongi tahtmine meessoole selle eest kätte maksta, et üks mees ei armastanud naist. Miks naine tunneb, et mees ei armasta ja kas see tõesti nii on, seda vihane inimene ei küsi. Hirmunud naine, kellele mehe armastust napib, muutub agressiivseks. Ta rõõmustab poja üle, keda saab kasutada kätte­maksu­relvana ja ei mõista, et võitluses see relv puruneb. Aga sellele ta ei mõtle. Ta eesmärk on kättemaks. Hitleri ema ei olnud erand.

Igal ajastul on oma õppetund. Hitler sai selle õppetunni aktiivseks eestvedajaks. Kui rahvas ei oleks sama meelt olnud, siis ei oleks ta midagi ära teinud. Aga rahvas oli julmuseks küps. Inimkond vajas õppetundi, aga pärast hakkas süüdlasi otsima.

Hitler on ülinõudlikkuse etalon. Ta tahtis kõik heaks teha ja valis selle saavutamiseks vahendi, mille rahvas juubeldades vastu võttis. Ta hävitas füüsiliselt kõik, kes tema meelest halvad olid.

Igal asjal on kaks otsa. Missugune on must ja missugune valge, see oleneb vaatajast ja vaatenurgast. Teine ots oli Stalin. Ka tema tahtis kõik heaks teha. Tema lasi hävitada kõik need, kes tema meelest halvad olid. Need kaks meest olid ülinõudliku võimuiha kaks otsa. Nende tahtmine olla kõigist parem tegi nad hullunud julmuriteks. Nad ei saanud seda, mida tahtsid. Nad said selle, mida kartsid.

Tänapäeva inimene tahab ka, et kõik oleks hästi ja peab seda nii loomulikuks ja enesestmõistetavaks heaks tahtmiseks, et ei kahtlegi oma eksituses. Ja kui ei saa mida tahab, siis saab tigedaks. Mida suuremaks muutub tahtmine midagi saada, seda suuremaks muutub viha, kui seda ei saa. Märkamatult tekib kurjus - eesmärgikindla jõu ehk viha kontsentraat.

Hitler ja Stalin mõtlesid ka niimoodi. Need kaks meest õpetavad meile oma eluga, et kes tahab kõike heaks teha, see läheb hulluks ja lõpetab oma elu nagu nemadki enesehävitamise teel. Hingepiin ei lase elada.

Me võime oma ratsionaalse mõistusega teha väga ideaalseid plaane, oskamata näha, et liiga hea on tasakaalust hälbimine, mis viib hävingusse. Hing ja tema materialiseerunud väljendusvorm - keha - püüab meid vigu suurendamast takistada. Keha ravimine ilma haiguse põhjust mõistmata viib veel raskemale haigestumisele.

© OÜ Prema 2003. Kasutades käesolevat materjali olete nõustunud Luuleviilma.ee kasutustingimustega.