Haigus, inimese füüsiline vaev, on seisund, mille puhul energia negatiivsus on ületanud kriitilise piiri ja organism kui tervik on tasakaalust väljas. Keha informeerib meid sellest, et me saaksime vea parandada. Kõikvõimalike ebamugavustunnetega on ta meid ammu informeerinud, aga kuna me ei ole tähele pannud ega reageerinud, siis keha jääb haigeks. Hingevaev, millest järeldust ei tehta, kasvab füüsiliseks valuks. Sellega juhib keha tähelepanu olukorrale, mis vajab parandamist. Häiresignaali allasurumine valuvaigistiga tähendab patoloogia süvendamist. Haigus peab nüüd suurenema, et inimene teadvustaks uue häiresignaali.
Iga haiguse algpõhjus on stress, mille kuhjumise suurus tingib haiguse iseloomu.
Näiteks: kui inimene on väsinud, siis ta peab magama. Une ajal omandatakse kõige rohkem energiat. Kui magamine on ebanormaalselt pikk, siis järelikult on mingi suur energia leke. Kui ei ole füüsiliselt üle pingutatud, siis on stresside kuhjumine. Stresside ülemäärane kogunemine tekitab uneluse, järelikult ei ole meil enam füüsilist väsimust - siin magamine ei aita, pole mold süüa uinuteid. Päästke stressid lahti ja Teie haigus kaob. Teie keha ei vaja süüdlaste otsimist ja sellega olukorra põhjendamist - see on enda petmine.
Igal kehal on omad nõudmised. Igast kehast ei saa teha võidusõidu-traavlit ja traavlist ei saa veohobust. Neist kummastki pole võimalik teha tsirkusehobust.
Iga keha peab täitma oma missiooni.On vaja rahulikult endale teadvustada oma võimalused. Ja nende võimalustega võib tervena ja rahulikuna oma elu head tehes ära elada. Kui Te nüüd väidate, et Teie ise elaksite ju päris piskuga, aga pere nõuab rohkemat, siis olgem ausad - Teie sõnad ja teod ei ole kooskõlas. Pere olete endale saanud vastavalt oma mõttemaailmale - sarnase.
Haigus on vale teo tagajärg, mille puhul hea ja halva kaalukauss on kaldunud halva kasuks.