Miks inimene sünnib?

Kas sellepärast, et naine ja mees tema füüsilise keha sigitasid? Aga kui palju on lapsi, keda ei soovita, kellest püütakse hoiduda kas ema või isa või mõlema soovil, kuid ometi nad sünnivad.

Miks vajab inimene üha uusi elusid, kui elu on üks kannatuste rada?

Inimene sünnib õppima, mitte ilusat elu nautima. Me sünnime füüsilisse kehasse ja iga elu on nagu järgmine klass koolis, kus õpime ära teatud programmi, enne kui oleme väärt vaheaega. Iga elu lõppedes jätame oma kulutatud keha maha ja läheme vaimumaailma, kus teeme õpitust kokkuvõtteid ja järeldusi, loome oma arenguplaani tulevase elu tarbeks.

Maailma mitmekesisus peab saama meile selgeks. Kord oleme kerjus, kord kuningas, kord kurjategija, kord pühak. Kord lihtne töömees, kord geniaalne avastaja. Kord mugav oleskleja, kord väsimatu rännumees. Kord mees, kord naine. Jne.

Kõik omandatud teadmised talletuvad vaimu teadvusesse. Uuesti sündides tuleme iga kord õppima uut, omandama konkreetsele ajastule omast tarkust. Aeg ei seisa paigal. Inimkonna areng toimub spiraali mööda kõrgusesse, targemaks, edasi.

Ja iga kord kohtame enda kõrval inimesi, kes on küll meiega väga sarnased, aga ometi oma tegemistes ja arusaamades kardinaalselt vastu-pidised või muutuvad selliseks. Teine inimene on tulnud oma õppetükke õppima, mina omasid. Kolmas veel omasid. Ja igaüks on veel teisele õpetaja ka. Mina teen nii, tema teeb naa ja kolmas veel omamoodi. Ei ole mina parem kui teine või kolmas.

Keegi ei ole meile andnud õigust võrrelda ega teisega võistelda. Meil on õigus võrrelda iseennast oma eilse päevaga, võistelda iseendaga. Miks on suured sportlased sageli haiged? Nad rikuvad loodusseadusi.

Loodusseadused on vääramatud,igavesed ja eranditeta.Tuletage

meelde Kristust ristil ja kurjategijaid tema kõrval. Jumal ei põlanud neist kedagi. Kõik me oleme Jumala lapsed, me oleme osakesed Kõiksusest ja meie tarkus on Jumala tarkus.

See inimene, kes mõistab teist hinges, mitte ainult sõnades ja võib seda iseendale tunnistada, on õppetüki ära õppinud. See, kes teist hukka mõistab, tuleb tulevikus seda tarkust omal nahal õppima.

Õppida võib väga erineval moel. Üks õpib raamatust või õpetaja sõnadest - aga õpetaja on igaüks, kes elutarkusi õpetab. Teine vaatab pealt, kuidas kolmas varba vastu kivi lööb ja õpib sellest - tema enam oma varvast lööma ei lähe. Kolmas õpib ainult oma varba löömisest - ja hea kui ta ühest korrast targaks saab. Valiku teeb igaüks ise. See, kes kivi peale vihastab, teda süüdistab ja karistama läheb, jääbki oma varbaid lööma. Ja võib juhtuda, et tuleb järgmises elus ikka sedasama edasi õppima - jääb nagu kooliski klassi kordama.

Kõik, millega inimene elus kokku puutub, on talk millekski vajalik. Keegi ei ole süüdi. Halva, mis minule tuleb, tõmban ma vale mõtlemisega ise endale külge. Iga raskus on vale mõtte tagajärg ja kui ma enne ei õppinud, siis nüüd olen sunnitud ära õppima. Ja kui ma ei vaevu järeldusi tegema, siis minu keha aina kannatab, kuni lõpuks ikka pean järeldused tegema.

Minu keha armastab mind. Kui ei armastaks, siis tal oleks ükskõik, mis tuleb. Haigus on armastuse mark. Teisiti kui füüsilise vaevaga meie keha meid informeerida ei saa, sest meie vaimu madalus ei oska teisiti. Ja ometi, mida kogenumaks saab inimene, seda sagedamini ta tõdeb, et hingevalu on kibedam kui füüsiline valu. Inimene on ära õppinud lihtsa tõe: väikesele veale järgneb väike karistus, suurele suur. Inimene, kes kukub ja murrab luu, on jätnud midagi tähtsat arvestamata - näiteks selle, et tee on libe. Luumurruga on see tõde lõplikult selgeks saanud. Kui ta veel teadvustaks, et hirm kukkuda seda õnnetust lähemale tõmbas, oleks ta veel targemaks saanud.

Hingevalu kuhjub, kuni kukub viimane tilk karikasse ja tekib füüsiline haigus. Mida rohkem stresse koguneb, seda raskem haigus tekib. Aeglaselt kogudes võib kokku kuhjata vähi, kiiresti aga insuldi või infarkti. Mõlemal juhul matab stressimägi keha.

 

Lihtsamate haiguste põdemisega põletame läbi negatiivse energia ja paraneme. Krooniliste haiguste puhul toimub pidev põlemine ja uute stresside kogunemine, mis ei lasegi terveneda. Aga kokkuvõtteks on haigus Ikka õppetund, millest peab targemaks saama. Õppimise meetodi valikul on meie tahe vaba. Kas õpin läbi kannatuste, seega tahan haige olla, nagu põhiosa praegusest inimkonnast, või läbi õpetuse, mille oma hinges helisema panen ja targalt kasutan, on oma asi. Sageli öeldakse: "See on vale, ma ei taha ju haige olla!" Mina usun Teid, et Te ei täna haige olla. Aga eks tõestage seda ka oma kehale. Vabastage haigus, siis ta usub Teid.

Vaim on igavene - keha ajaline. Vaim on tunded - keha mõtted. Vaim on ideaalne - keha materiaalne. Aga mõlemal on teadvus. NB! Mõtted on füüsilise keha tasand.

Vaimu jõul toimub Kõiksuse areng. Lihtsamad tarkused saab vaim läbi elude planeedil Maa. Inimene on madalaim mõistusega olend Kõiksuses. Mida targemaks saab vaim, seda keerulisemaks lähevad tema õppetükid. Õppimine toimub läbi halva. Ja ometi peab kõikjal halva tasakaalustamiseks olema hea.

Hea on eelmistes eludes äraõpitud halb.

Kõik, mis praeguses elus on tundunud halb, aga mõne aja möödudes on mõistetav, on selles elus äraõpitud halb.

Kõik, mida me kuidagi mõista ei taha, st. jääme halvana hindama, seda tuleme järgmistes eludes õppima.

See inimene, kes oskab rõõmustada raskuste üle, mis talle teele on tulnud, on väärt inimeseks olemist.

Kui la väärikalt sellest raskusest üle saab, siis ta on Inimene ja tõuseb oma vaimses arengus, et edasi minna. Ise samal ajal teades, et järgmine takistus on suurem. Mida suurem inimene, seda suurem takistus. See, kes pisikeste murede suure hunniku enda ette kuhjab nii, et selle tagant väljagi ei näe, ei ole veel suur.

Jumalik tõde on: mida rohkem antakse, seda rohkem nõutakse.

Igat tegemisi peaks alustama ja lõpetama rõõmuga, sõltumata töö näilisest tähtsusest. Siis töö sujub ja järgmise töö alustamiseks ollakse juba ootel. Kes teeb hästi ja õigesti, see on tark. Ta on selle töö ära õppinud. Aga kes teeb halvasti, see õpib just praegu - läbi vea. Järelikult viga on hea. Viga on iseenesest juba vale teo tagajärg, seega karistus. Iga karistamine on juba väär = topeltkaristus. Selle asemel tuleb küsida: "Kas õppisin veast?"

Palun andeks sellelt, kellele sellega halba tegin. Annan endale andeks, et nii tegin.

Palun oma kehalt andeks, et kehale sellega halba tegin.

Kahetsemine, haletsemine, hädaldamine, nutmine, süütunne, ahastus, enda karistamine jne. teevad asja veel halvemaks. Kes teeb, sel juhtub. Vigadest õpitakse. Neid vanasõnu korratakse meelsasti seltskondlikus vestluses. Parem on neid meelde tuletada kohe, kui olete ise või on keegi teine vea teinud. Ja rõõmustage alati, kui õige mõte tuli. Kas Te suudate nii?

Kui sageli ma kuulen: "Mis siin rõõmustada, oleks ma terve nagu vanasti, siis rõõmustaksin." Kui selline arusaam kestab, siis on raske aidata.

Võrdsust vaimumaailmas ei ole. See, kes enne tasu ootab, kui midagi selle saavutamiseks teeb, peab pettuma. Vaimu tase on alati vastavuses taseme tõstmiseks tehtud tööga. Selle töö juures ei õnnestu kunagi pettus -enda ees jääb vale alati valeks. Loodusseaduste vastu on mõttetu võidelda.

Kui juba millegi nimel võidelda, siis

võidelda tuleb hea eest, mitte halva vastu.

Selles on põhimõtteline erinevus: üks on hea, teine halb.

Absoluutne ja võimsaim jõud on armastus. Aga armastada oskavad vähesed. Mõelge, mis tunne Teil on, kui öeldakse:

"Ma armastan sind. Lihtsalt niisama. Ma ei nõua midagi. Sa void alati minu abile loota. "

Või öeldakse hoopis nii:

"Ma armastan sind. Miks sina ei armasta mind nagu mina sind. Tõesta, et armastad. Kui armastad, siis teed minu heaks kõik!" Lõputu hulk lauseid, mis nõuavad, võimutsevad, panevad suluseisu.

Esimene variant tundub muinasjutuline, aga seda esineb rohkem, kui me arvata oskame. Eestlane lihtsalt ei ütle neid sõnu tavaliselt kuuldavalt. Aga me tunneme. Kui vaid ainult usuksime oma tundeid.

Teine variant on nii igapäevane omav armastus, mis hävitab inimesi, perekonda, ühiskonda, Maad. Küllap kõik oleme tundnud kurbust ja trotsi, kui meile öeldakse: "Mina armastan ja kasvatan ja toidan sind. Sa pead olema minu vastu hea. Sa oled kohustatud!"

See ei ole armastus, see on omamine. Tööriist mu käes oli ka minu oma. Aga näed - katki läks. Olete kindlasti näinud vanu meistrimehi oma päevinäinud tööriistadega, mida mingi hinna eest uute vastu ei vaheta.

Hellalt võtavad ja hellalt panevad oma aarde õigele kohale. Ja siis lahkub meistrimees siit ilmast... Keegi tahab tema meisli või kruvikeerajaga tööd teha, aga see laguneb kohe käest. Vana ja kulunud, aeg sai otsa, arvame. Ei! Armastus sai otsa!

Kui me kõigesse suhtuksime nagu meistrimees oma tööriista, ka teistesse inimestesse, siis meil ei oleks haigusi ja ka elu materiaalne külg oleks korras.

© OÜ Prema 2003. Kasutades käesolevat materjali olete nõustunud Luuleviilma.ee kasutustingimustega.