- I osa - Armastus, andestus ja tervis
- II osa: Valguse tõde ja inimkeha filosoofia
- Armastus - elu looja
- Lühidalt Jumalikest loodusseadustest
- Haigus
- Mis on hea ja mis on halb?
- Miks inimene sünnib?
- Õpi armastama
- Mõistus ei ole inimesele antud mitte ilu, vaid tarbe pärast
- Miks ma küll olen niisugune?
- Inimkeha filosoofia
- Kellel on selgroogu ja kellel ei ole?
- Mõtle! Otsi! Leia! Andesta! Parane!
- Hirmu võim ja ellujäämise õpetus
- Viha
- Ateroskleroosist
- Mis mees sa oled!?
- Sünnistress
- Süda on armastuse organ
- Põlvkondadevaheline konflikt
- Lastetuse probleem
- Sugudevahelised suhted ja süütunne
- Sajandi nuhtlus - allergia
- Kasvajate tekkimine
- Olen hea inimene
- Veel näiteid elust
- Hirmude hirm: Hirm, et mind ei armastata.
- Miks tavameditsiin alternatiivsega tülis on?
- Kordamine on tarkuse ema
- Lõpetuseks
- Väheke endast
Õpi armastama
Kujutage ette, et Teil on armsam, kõige kallim maailmas. Ja tema armastab Teid samuti. See kõige armsam, kõige kallim on Teie oma keha.
Mõelge ja tuletage meelde, kui palju Te olete talle elus haiget teinud või lasknud teha. Kui palju mõttetult proovile pannud, ohvriks toonud, hambad vihast risti, märtrit mänginud. Ja kui palju olete head tegemata jätnud. Olete teda kohelnud hullemini kui masinat, nagu omandit, millel pole õigusi.
Kas ta suudab Teid enam armastada? Ei suuda. Ta on kulunud.
Raskuste koorem vajutab teda maadligi. Ja ometi, kui ta veel elab, siis on ta kohe valmis selle koorma heitma endalt, kui teda aidata. Kui oma siirusega tõestate, et ei soovi tema vastupidavust enam sihilikult proovile panna, et kõik, mis oli, tuli rumalusest ja teadmatusest ning ei kordu.
Rääkige oma kehaga! Ta on kohe valmis, sest ta armastab Teid. Keha on kõige truum armastaja.
Aga kui sageli me truudust hindame? Ainult siis väärtustame tõelist armastust, kui oleme truudusetuse kibedaid vilju maitsnud. Aga nii me õpime.
Kui Te nüüd siiralt palute oma kehalt andeks, et:
-olete talle palju halba teinud (konkreetselt)
-olete hea tegemata jätnud
-olete keha märguanded märkamata jätnud
-ei ole kunagi osanud ta peale õigesti mõelda
siis ta annab Teile andeks.
Andke endale andeks, et Te varem kõike seda ei teadnud ega teinud. Armastage oma keha ja ennast.
Kui tunnete, kuidas kehast käivad värinad üle, puhta armastuse tunne valdab Teid ja Te tahate oma keha ümbert kinni võtta ning teda kallistada, siis on see mark, et keha mõistis.
Vaid siis, kui alatiseks jääte kehaga nii suhtlema, saab haigus kaduda igaveseks.
Kui Te aga rahulolematult ütlete: "Kes siis minu eest töö ära teeb, kui ma kogu aeg mõtlema pean?", siis ei ole Te midagi mõistnud.
Kui Te arvate, et selleks on mingit erilist aega tarvis, siis kulutage mõttetult raisatud aeg oma mõttemaailma korrastamiseks.
See, kes sundolukorras (näiteks haiguse vaevas) ainult mõneks ajaks end muudab, selle haigus tuleb hiljem tasapisi tagasi ja veel hullemini. Sest kellele rohkem antud, sellelt rohkem nõutud. See inimene, kes on vaimse õppetunni saanud, kasvõi neid kirjaridu lugenud, väärib suuremat nõudlikkust. Inimene ei tohi kunagi seisma jääda. Ükskõiksus, käega löömine, paigalseis - see on arengu lakkamine.
Ei oska õigesti minna? Mõtle ja mine.
Ja kui läks valesti, siis anna andeks nii kahetsusele kui ka veale. Vigadest õpitakse.