Viha

Sõltumata sellest, kas ma ise olen tige inimene, kas minusse suhtu-takse halvasti, minu juuresolekul ollakse tigedad, kardan tigedaid, ei talu = vihkan tigedaid jne. - minus on viha stress.

Viha olemasolu tõmbab viha ligi ja viha kasvab:

Istaadium - hirmunud viha.

1.Hirm viha ees - hirm, et viha hävitab armastuse. See teki­tab rahutuse, paanika.

Tagajärg - ALLERGIA

2.   Hirm, et mind ei armastata tekitab vajaduse oma hirmunud
viha lämmatada, mitte protestida, siis armastatakse =
salahirm = lämmatatud tunded.

Tagajärg - ASTMA

IIstaadium - vihane viha.

1.Vihane võitlus tigeda vastu, sest ta on ju tige.

Tagajärg - SAPIKTVID

2.   Hirm, et mind ei armastata tekitab vajaduse varjata oma
viha tigeda vastu, siis teised armastavad = salaviha.

Tagajärg - NEERUKTVID

IIIstaadium - pahatahtlik viha.

1. Kui muidu pahast inimesest võitu ei saa, siis soovitakse

talle halba, Otse näkku öeldes tekib tüli, kus selgub ka tõde, aga kui heategija ikka ei rahuldu, sest vastane ei muutunud tema soovi järgi, siis pahatahtlik viha kestab ja kogub jõudu järgmise tüli tekkeks.

Tagajärg - AEGLASELT ARENEV VÄHK

2.Hirm, et mind ei armastata tekitab vajaduse varjata oma pahatahtlikku viha, sest igaüks vajab teiste armastust, sellest ei saa kunagi ega kellelgi küllalt.

Tagajärg - KIIRELT ARENEV VÄHK

Viimasesse kategooriasse kuuluvad inimesed, kelle kohta öeldakse, et nad ei tõsta kellegi suhtes häält, on alati kannatlikud ja mõistlikud, aga ilmaelu ei ole nende suhtes õiglane.

Elu on õiglane, aga me peame elu reegleid mõistma.

Armastuse ärateenimise kirglikus võidujooksus, vajades tunnustust ja kiitust = armastust, ei mõista inimene, et tegelikult ta tahab hirmu eest ära joosta, teadvustamata, et hirmu jalad on kiiremad.

Saavutamata eesmärki, hakkab see hea inimene nuhtlema iseennast, vihkama oma võimetust, isegi ennast needma, kui midagi peaks eba-õnnestuma.

Jõud lendab tuulde. Pidev väsimus sunnib kohusetundlikku inimest, ise ennast vihates, sundima end, hambad risti, unistuste redelil tõusma.

Kõik näevad temas edasipüüdlikku, töökat, hoolikat, korralikku ini­mest. Ainult, et abikaasa ja pere jäävad armastusest ilma. Varsti temast endastki, kuigi ta ütleb end nende nimel kõige enam rabelevat. Tegelikult teenib ta välja armastust, mõistmata, et tema hirmu müür takistab armastust nii saamast kui ka andmast.

Vähk hävitab sellise inimese ruttu. Sama ruttu võib see inimene ka paraneda, kui ta annab andeks hirmule, et teda ei armastata. Sellise põhjusega vähihaigete paranemine on minu jaoks olnud ime. Pean rõhutama - need on inimesed, kes teevad kõike põhjalikult, ka andestamist.

Tagajärg on teole vääriline.

Kui vähihaige annab oma stressidele hommikust õhtuni andeks, siis ta on mõne kuuga terve. Kui ta hirmust, et mind ei armastata, tahab ikka vapralt edasi töötada ja armastust ära teenida, teha ikka head nägu, et julge välja näha, siis teda aidata ei saa.

Kui inimesel on hirm, et teda ei armastata, siis tekib tal tunde- ja mõttemaailma tasakaalutus, mis kutsub esile mõtlematuid tegusid – VIGU

[skeem lk 69]

Haigust ei saa ravida muuseas, muude tähtsamate asjade kõrval kui kõige vähem tähtsat. Iga inimene peab oma hinnanguskaala ise pingejärje-korda seadma ja saama tulemuse vastavalt sellele.

Inimese keha olukord, tema tervislik seisund on inimese elufilosoofia peegelpilt.

Inimese surm saabub siis, kui inimene on oma vigadest aru saanud. Teada on, et surijatel läheb kogu elu filmilindina silme eest läbi. See ongi oma vigade mõistmiseks. Viha teeb silmad pimedaks. Vähihaigetel käib seepärast see lint väga palju kordi silme eest läbi, enne kui nad piinadest vabanevad. Vähihaige, kes on ära õppinud andestamise ja sellega õigesti tegeleb, võib paraneda. Aga kui haigus on liiga kaugele arenenud, siis tal on õnn lahkuda vaid minuteid kestva agoonia järel.

NB! Kui tahetakse vähihaiget päästa, siis peavad parandama end ka tema vanemad ja perekonnaliikmed või peab haige isoleeruma täielikku üksindusse looduses ja suhtlema vaid Õpetajaga.

Õigesti mõtlevad inimesed on rõõmsameelsed, nad ei hau kättemaksu, vaid andestavad. Vihastamised ajavad neid pärast naerma, sest nad on vihastamise momendil laskunud vaid vastaspoole tasandile, aga pärast mõistavad olukorda ja andestavad rumalale.

Targem annab järele, öeldakse, sest targem oskab õigesti mõelda, ta oskab rumalale andestada. Ta mõistab rumalat. Rumala peale vihastaja on ise rumal. Tark ei vaja, et talle tõestatakse, et ta on tark.

Hirmu juured võivad olla sügaval.

NÄIDE ELUST.

Väike poiss on sageli hingamisteede katarrides. Isaga on laps väga rahulik ja koos tegemised kulgevad mõistlikult ja meeldivalt. Emaga läheb laps kiiresti rahutuks ja närviliseks. Ema on raseduse ajal tekitanud pojale tahtmatult meeste põlgamise stressi.

Ema isa oli pehme loomuga väga mehine ja füüsiliselt tugev mees. Ema emal aga omakorda oli oma vanemate suhete tõttu stress - mehed on hoolimatud ja halvad. Selline oli omakorda tema ema arvamus. Ta hakkas oma väga mehelikku mehesse põlgavalt suhtuma. Kuna stress ajaga kasvab, siis ta, mõjutades selle arvamusega oma meest, põhjustas selle pehme loomuga mehe allakäigu. Naine põlgas ja mees, tundes seda, hakkas jooma ning loomulikult, tulenevalt sellest, enam ei hoolitsenud oma pere eest.

Nüüd oli naisel juba kindel õigustus oma arvamusele meestesse.

Tütar oli selleks ajaks juba sündinud, ta oli kolmas põlvkond, kes kolm korda halvustavamalt meestesse suhtus ja tema oli juba väga suure probleemi ees: kas üldse abielluda või mitte. Looduslik vastassugupoole külgetõmme oli kord üle, kord alla. Raseduse tekkega jäi loodus peale. Aga stressi andis naine oma pojale, kes mehehakatisena tundis, et ema põlgab teda, kuigi ema armastus oli tema vastu suur. Stress oli nende vahel ja ei lasknud ema lähedale.

Looteperioodil oli poeg saanud tuge oma isa armastusest ja nüüd jätkub sama soe suhtumine. Kui ema ei oleks oma stressi vabastanud, siis selle poisi suhted naissooga oleksid tulevikus olnud rasked: naised põlastavad ju teda. Loomupärane sooline kirg hakkab väljapääsu otsima ja siis oleks temast maha jäänud rida pettunud naisi...

Stressi vabastamine on hädavajalik. Selle poisi ema on mõistusega kõik teinud, et ta pere oleks koos ja kodus valitseks kord ja soojus. Rohkem tahtlikult olusid muuta ei saagi. Aga mõistusega alia surutud põlgus meessoo vastu ju kasvab aja kuludes, kuigi mees on igati armastav, tore ja töökas. Aga ka tema kulub nähtamatu stressi käes...

Alati on midagi veel vaja, järelikult saab ka puudustele vaadata kui mehe suutmatusele. Naine mõistis oma sünnistressi, andestas ja kohe hakkas nägema oma meest teises valguses. Poeg vabanes pingest ja pere sai painajast vabaks.

Selline pinge on nagu needus, mida praegu nii väga otsitakse ja leitakse. Ei ole tarvis ei sensitiivi ega nõida, et vabastada needus. Ise on inimene selle enda külge võtnud ja ise saab vabaks ka. Vajalik on ainult mõelda selle peale, mis sind painab ja kui selle painaja taga on tunda inimest, siis tuleb temale andeks anda tema painav mõju minule, endale andestada, et ma selle endasse võtsin, ja paluda oma kehalt andeks, et oma kehale sellega halba teen.

Kui inimene mõtlematult kellelegi kurdab: "Mulle oleks nagu needus peale pandud, kõik läheb viltu," siis on üsna võimalik, et nii see ka on. Lihtsalt alateadvusest tuli see teave välja.

Nüüd tuleb pöörduda needuse poole: "Needus, ükskõik kelle poolt sa minule oled tulnud, ma annan sulle andeks, et sa tulid. Ma annan endale andeks, et ma su endasse võtsin. Kallis keha, ma palun sinult andeks, et seda needust enne ei ole osanud sinult ära võtta. Aga nüüd oleme kõik

vabad. Ma armastan kõiki! Ka needust, sest ma õppisin tema läbi midagi. "

Väga lihtne, kas pole. Selle asemel, et tunda hirmu ja ägada vaevades järjest enam, andke andeks!

Paljudel inimestel on peal enda pandud needus. Kui keegi kedagi neab ja teine on positiivse tugeva mõttelaadiga inimene, siis tema needust endale ei võta. Needus põrkab needjale endale tagasi. Kuna needja on negatiivse mõttemaailmaga, siis ta on nõrk ja needusel ei ole tema enda sisse kinnistuda mingi kunst. Mõni inimene eksib elus ja neab ennast eksimuse pärast, mõni aga tuleb needusega juba eelmistest eludest, sageli ka enda pandud needusega.

Pidage meeles! Kes kunagi needuse enda suust on välja lasknud, see ise selle all kannatab. Ja kui ta on selle teisesse saatnud, siis teine kannatab ka.

Andeks palumine vabastab!

Kui Teie elu on võitlus vastutuulega, siis lõpetage see mõttetus. Otsige varju ja kasutage aeg ära iseendaga kõnelemiseks, iseenda elu üle järele mõtlemiseks. Siis võite üllatusega avastada, et tuul on muutnud suunda.

Elu on energia võnkumine - sinusoid, kus hea vaheldub halvaga. See on loomulik, vajalik ja õige. Kui halba ei oleks, siis ei oleks ka head. Seda tõsiasja tuleb rahulikult võtta.

Kui on hea periood, siis tuleb rõõmu tunda, et on hea. Kui on halb, siis tuleb rõõmu tunda, et veel halvem ei ole ja et hea on tulekul. Tavaliselt ei tea kohe, mille jaoks see halb hea on, aga kui hästi mõelda, siis saab aru.

Kelle hing sellise suhtumise vastu tõrgub, see peab vaevlema ja kannatama. Tagajärg on teole vääriline.

Elus kohtab väga sageli umbusku hea suhtes või lausa hirmu ja kibestumist: "Ega see nii jääda ei saa. Minul läheb nagunii halvasti. Aga mis sinul viga, sul on ju kõik hästi!"

Elu seadused on kõigile ühesugused. Kui ühe halb on suurem sellepärast, et ta halvasti mõtleb, siis teise hea on suurem sellepärast, et ta hästi mõtleb. Mõni asi võib ühele olla pisiasi, teisele aga suur õnn.

Selline elu on Inimese vääriline: nn. nullseisud jäävad minevikku, vahelduma hakkab väga hea ja vähem hea ehk suhteline hea ja halb. Selline on Inimese liikumine, millele lisandub veel tõus mööda arenguspiraali. Nii muutub halb heaks.

Inimene, kelle elus midagi ei muutu, selline inimene ütleb, et ta pole elus midagi saavutanud.

© OÜ Prema 2003. Kasutades käesolevat materjali olete nõustunud Luuleviilma.ee kasutustingimustega.