Sünnistress

Pika sissejuhatusega oleme jõudnud peamiseni, mille tõttu see raamatukene valmimist vajas. Sünnistress, õigemini loote stress, on väga lai mõiste, mille me peame hästi selgeks rääkima.

Iga inimene on ainulaadne, sest kõikide eelmiste elude kogemuste pagas on temast teinud kordumatu. Need kordumatud omadused on iseloom, harjumused, arusaamad.

Ühel heal momendil ristuvad kolme inimese saatuseteed: naine ja mees, kes peale eelmiste elude pagasi omavad ka juba praeguse füüsilise elu kogemusi, sigitavad lapse füüsilise keha. Laps on vaim, kes väga vajab siia maailma tulekut. Ta on rohkem oma keha loomist mõjutanud, kui me seda iganes mõista suudame. See ilmneb siis, kui naine ja mees ei soovi last, aga vaatamata hoidumisele midagi ikka äpardub ning rasedus tekib. See avaldub ka siis, kui naine ja mees on aastaid igatsenud last, kuid teda ei tule ega tule - ei ole vaimu, kes seda keha vajaks.

Järelikult - lapse vaim mõjutab raseduse teket rohkem kui keegi muu. See laps tuleb oma eelmiste elude kogemustega, ainult et temal ei ole veel selle elu kogemusi, kuhu ta tuli. Õppima la ju tuligi.

Vastavalt sellele, missugused kogemused olid sellel vaimul oma eelmise elu vanematega, on tal ka suhtumine tulevastesse vanematesse. Kui eelmises elus oli suhe halb ja see vaim valib minu oma emaks, siis järelikult vajan ka mina sellist suhtlemise õppetundi.

Niisiis on kolm erinevat iseloomu kokku saanud. Üks näiteks elas sada aastat tagasi Venemaal, teine kakssada aastat tagasi Prantsusmaal, kolmas kolmsada aastat tagasi Ameerikas. Ometi on vaimsed põhitõed neis kõigis ühesugused - kõik on ühe Jumala lapsed.

Looteperiood ja inimese elu on võrreldavad nagu ühe ja sama voldiku kaks olekut - kokkuvolditud ja lahtitõmmatud olek. Kõik, mis looteperioodi jooksul, kokkuvoldituna, on toimunud, ilmneb elu jooksul, lahtivoldituna, järjest selgemini, sest toimub ühesuguste stresside kuhjumine.

Stressid tekivad ainult mõistmatusest ja need on vanemate vead, mille parandamist peab laps sündides alustama. Lapse enda ellutuleku eesmärk on nende probleemidega põimunud, see segatakse sageli mittevajalikuga ära.

Lapse olemust ja tema tuleku sihipärasust mõjutavad vanemad vahel väga kardinaalselt, aga see on nagu iga takistus, mida ületades me alles tõestame oma väärtust ja puhastame teed edasiminekuks.

Lapse vaim on tulles alati puhas, tema armastus vanemate vastu suur ja siiras. Suure kustumatu armastusega valib ta omale vanemad, kes annavad talle selle, mida ta on tulnud otsima - raskused.

Siit saavad alguse probleemid, sest vanemad annavad lapse kanda ka need probleemid, mis on neile endale lahendamiseks määratud.

Kui me oskaksime ja tahaksime üksteist mõista, siis probleeme ei oleks.

Enne kui edasi lähen, tahan veelkord rõhutada, et Te mõistaksite õigesti.

Ei ole olemas head, ei ole olemas halba, kõik lihtsalt ON oma heas ja halvas.

Sama seadus kehtib ka vanemate kohta. See probleem on eriliselt hell ja konfliktne, sest keegi ei soovi, et tema hingehaavu lahti käristatakse ja kui tal on vanematega seoses probleemid, siis kellelgi teisel ei ole õigust neid puudutada. Ometi Te tahate terveneda. Eitades oma probleeme jaatate oma haigust.

See probleem võib nii äärmuslik olla, et mõni inimene eelistab edasi põdeda. On ka neid vanemaid, kes keelduvad oma lapse sünnistressi arutamast, kuna neile tundub, vaatamata pikale eelnevale seletusele, et neid süüdistatakse.

Ei ole süüd, on algpõhjus, mis on tekkinud mõistmatusest.

Teadvustades probleemi, saab stressi kõrvaldada. Stressiahel hakkab hargnema ja haigus kaob. Suhted vanematega muutuvad pingevabaks ja paljud aastates inimesed leiavad esimest korda elus oma tõelised vanemad. Ei ole harvad juhused, kus inimene tuleb ja ütleb: "Kui kerge on hing ja kui heaks on meie suhted muutunud. Ma ise ei mõistnud oma vanemaid. " Ja nii ütlevad inimesed, kes teavad, et nad on olnud soovimatud lapsed ja et vanemad ei ole neid seetõttu armastanud. Pidev tõrjutuse tunne teeb haigeks. Andestades vabanevad inimese enese stressid ja ta avastab, et teised on muutunud.

Laps tuleb oma ellu mööda sümboolset saatuseteed. See on nagu TEE, mis viib UKSELÄVENI ja TUPPA - ELLU. Kõige selle vasak pool on isast mõjustatud ja parem pool emast mõjustatud.

TEE iseloomustab vaimu sellisena nagu ta eelmistest eludest tuleb. Kes tuleb kiiresti ja eesmärgikindlalt, kes rõõmsalt tantsusammul, aga võib-olla ettevaatlikus südames, kes tõsiselt valmis iga olukorraga kohanema, kes huviga ja sooviga kõike mõista. On neidki, kes tulevad rutates, et oma tulevasele elule alus panna, sest eelmine oli oma õpetlikkuses liialt valus.

Lapse keha luuakse suguühtega, järelikult lapse vaim tuleb:

-enne seda - need, kes tahavad oma elusaatust ette parandada,
neid on ~ 8-9 %;

-suguühte ajal - need, kes viimasel minutil on mõistnud, et
midagi saab parandada ~ 20 %,

-tunde hiljem, just siis, kui sugurakud ühinevad - need, kes
lepivad saatusega ~ 70 %;

-hoopis hiljem - hilinejad, elust eemalolijad, kellel on ükskõik, mis kehaga toimub ~ 1-2 %,

UKSELÄVI tähendab eesmärke. Eesmärkide saavutamine on samuti erinev. Kes astub läve peale sellele erilist tähelepanu pööramata, hoolimatult, pahameelega, et ta segab jne. Kes seisab, ootab kutset. Märgatakse, et seistakse lävel ja rõõmustatakse selle üle. Astutakse lävest märkamatult üle. Kõrgest lävest ronitakse erineval moel üle - mõni rullib kõhuli suure jõukuluga ja on õnnelik, et sai üle, mõni on tige, et pidi pingutama. Pange tähele, kuidas Te tavalist ukseläve ületate ja mis tunne Teil sel puhul on, siis Te teate, missuguse kerguse või raskusega Te oma eesmärke saavutate. Eriti vaadake väikelapse läveületamist.

TUBA iseloomustab elu ukseläve ületamise momendil. Igaüks võib oma elu muuta, aga algushetkede loomus tuleneb vanematest. Iga vaim näeb kohe, kas tuba on päikeseliselt valge - hea, või on ta süsimust - halb. On seal ühtlane valgus või udupilved. Kõigel on oma tähendus. Toa energia oleneb vanematest, nende omavahelistest armastussuhetest. Vanemad võivad olla ülitoredad, armastusväärsed, teineteist austavad ja lugupidavad, haritud või harimatud, aga kui nende vahel ei ole siirast armastust, mis paneb aluse kirglikule seksuaalsele armastussuhtele, siis tuba on hämar. Isegi kui vanemate suhted on halvad, kui nad on leppimatud ja mõistmatud, aga nad mäletavad veel oma esialgset kuuma armastust, mis aegajalt neid veel kirevoodis leiab ja elule mõtte annab, siis on tuba valge. Vähemalt sel momendil, kui vaim tuleb. See teeb vaimu õnnelikuks - see inimene oskab armastada.

Viljastusmoment seob alles arengut alustava maise inimese iseendasse vormuva peenmateeria algenergia, eluks vajaliku energia ja konkreetse nähtamatu inimese. Siiani ei ole inimesed osanud arvestada endas oleva inimesega kui tõelise maise inimesega.

Üksikud vaimud tulevad varem valmis, et vastavalt oma soovile oma füüsilise keha loomisele õige alus panna. Vaimu tahe on väga tugev. Ja tema tugevuseks on armastus, nagu kõik vastupidav sünd ilmas. Kui eelmises elus on vaim väga kannatanud vanemate ükskõiksuse ja armastuse puuduse tõttu, siis nüüd ta tuleb varem ning annab juba ette oma vanematele, kes muidu halvasti elavad, niisuguse armastuse impulsi, et naine ja mees ühinevad oma armastusekires nagu kaks tulekera. Tekkinud armastusesammas jääb igavesti lapse hinge. Elu võib olla väga raske, aga ta läheb kõigest kibestumata läbi ja kõik õnnestub tema käes.

On seisukohti, mis eitavad suguelu ja peavad seda moraalituks. Maailmas on üks absoluutne tõde - Jumal. Kui Jumal on loonud meie kehale suguelundid ja määranud meid sellisel kombel järglasi looma, et elu edasi läheks, siis järelikult on naise ja mehe lüüsiline armastus püha.

Väärtuslikem kõigest - armastus - on lapse sigitamise esmavajadus, et laps saaks suurima varanduse, mida üldse keegi parandada saab. Selliselt sigitatud inimene ei ütle kunagi, et teda ei armastata. Ta oskab ennast armastada, ja kes oskab ennast armastada, see armastab ka teisi.

Kuna ma tegelen ravimisega, seega haigetega, siis võin öelda, et haigete seas kohtab harva inimesi, kes on sigitatud armastusega.

Kuidas vaim sellest aru saab?

Igas vaimus on Jumalik armastus, sellepärast ei saa keegi öelda, et ta ei tea, mis on armastus. Tulles füüsilisse kehasse, vajab inimene veel inimlikku armastust, mis oleks tuntavalt just nimelt temasse suunatud.

Laps tunneb seda ja liigagi sageli olen näinud, kuidas vaim seisab ukselävel ja nutab, st. oma füüsilise elu esimestel sekunditel-minutitel ta

juba nutab. Ja nutjaks jääbki. Aga kuna ta väga tahab elada, siis ikkagi läheb edasi.

Kui vaim tuleb sugurakkude ühinemise ajal, mis toimub tunde hiljem pärast ühet, siis vanemad tavaliselt magavad. Vaim ei tea, et füüsiline inimene päeval töötab ja öösel magab. Ta näeb, et keegi ei oota teda, keegi ei kutsu, tuim ükskõiksus on vastas ja ta saab esimesed stressid - mind ei oodata, mind ei vajata, mind ei armastata.

Vaim asub isa ja ema vahel. Kõik, mida mõtleb isa emast ja elust ning kõik, mida mõtleb ema isast ja elust, läheb lapsest kui märklauast läbi -augud on stressid lapsed hinges.

Paljud vanemad solvuvad: "Kes tal käskis nii mõelda ja endasse võtta, ega me temast nii ei mõelnud!" Seda küll, aga kui tuba oleks valge olnud, siis vaim oleks ilma seda mõtlemata läinud oma teed, hing rõõmus.

Kallid vanemad, kui te teaksite, kui palju hingevalu saavad teie tulevased lapsed oma esimestel eluminutitel tunda. Te ei tea midagi, te ei aimagi, et sigitasite momendil lapse. Kahjuks enamik lapsi sünnib planeerimatult. Ja see, et ma kümme aastat ootan last, kes ei tule ega tule ja siis lõpuks tuleb, ei ole veel planeerimine. Planeerimine on see, kui tänaseks planeerin ja täna ka sigitan. Emad sageli vihastavad, kui neile öeldakse, et lapse stress on planeerimatusest.

Kui laps on aastaid oodatud ja naine-mees lähevad iga kord voodisse, hinges süü, kahtlus ja lootusetus, siis on ka vaim pinges. Aga hoopis teistsuguses.

Vaim on kujunenud eelmiste elude baasil, Tema arusaamu saab ja võib muuta, aga selleks peab vaimu poole pöörduma, andeks paluma ja probleemi lahti seletama.

Kui lapse vaim võtab ema suhtumise isasse ja maailmasse enda hinge kui suhtumise endasse, siis sellest kujuneb arusaam: ema ja naised ongi sellised. Kui ta on ise tütarlaps, siis ta suhtub endassegi ema probleemide tasandilt.

Kui lapse vaim võtab isa suhtumise endasse ja maailmasse enda hinge kui suhtumise endasse, siis sellest kujuneb arusaam - isa ja mehed ongi sellised ja suhtuvad minusse nii.

Kui ema arvab, et ta on vaene, õnnetu ja kõik mehed on halvad, siis laps arvab tulevikus samuti. Kui selle lapse eelmiste elude kogemus on teistsugune, siis võivad tal alata hingepiinad. Tulemus sõltub sellest, kumb kogemus on tugevam. Aga kui eelmine elu oli samasugune, siis see arusaam võimendub. Vastavalt lapse soole omandab ta suhtumise iseendasse. Kui see laps on tüdruk, siis saab tast eriline nutunaine, kes meestest hirmunult eemale hoiab või kui ongi abielus, siis hävitab oma nutuga mehe kannatuse ja teeb ta kurjaks. Kui see laps on poiss, siis haletseb ta naisi, laseb naistel endaga kõike teha ja kuna ta tunneb, et on halb, sest ei suuda naise soove täita, siis võib ta surra noorelt infarkti või kopsuvähki. Isegi kui tal on mõistev naine. Ja kõik ohkavad: "Oli hea inimene. Ei tea, miks ta nii vara läks. " Ämm süüdistab kindlasti miniat, et see ta poega ei

Nii kujunevad stressid juba loote esimestel eluminutitel. Niivõrd
vajalik on vaimule olla oma vanemate sarnane, isegi kui nad talle väga
haiget teevad. Vaim teab, et ta on armastusega ise oma vanemad vaimud ja
tema valik on püha.

Ema peaks nüüd lävel seisjale ütlema: "Kallis laps, anna andeks, et me ei ole osanud teineteist nii armastada, et see tunne valgustaks sinu elu. Me ei ole osanud, meil on suguelust vale arusaam, meie vahelt on must kass läbi jooksnud. Kui sa seal lävel seisid ja meie magasime, siis me ei teadnud, et sa tulid. Aga sa võta seda mõistusega, õpi sellest. Tea, et inimene päeva ajal töötab ja öösel magab ja seegi on normaalne elu. Vaim ei maga ja sellepärast sa tulidki valele järeldusele, et sind ei oodata ega armastata. Õpi sellest. Me armastame ja ootame sind. " Seal lävel algab suhtumise kujunemine maailma.

Meie esiemade mõistus oli primitiivne, aga selle üks eelis oli, et nad olid rasedusega üks, nad olid üleni emadus, lakkamatu rasedus ja kõik, mis ema oma teel kohtas, sai lapsele kohe selgeks. Laps sündis stressideta, oli tugev ja sai kohe oma elu õppetükke õppima hakata.

Uue aja naine, eriti XX sajandil, kannab rasedust deviisi all "Mina ja rasedus". Elu materiaalne külg varjutab tunded, ema ei oska tulevase lapsega suhelda, seepärast sünnib laps stressidega ja oma elu kohese alustamise asemel hakkab tegema vanemate elu vigade parandust.

Naine, kes planeerib last, saaks lapse vaimuga juba enne rasestumist kontakti võtta, kui ta pöörduks vaimu poole nagu sõbra poole ja oma hinge avaks. Paluks andeks võimalikud eksimused, kui need last segavad ja õpetaks vigadesse mõistusega suhtuma. Selline oleks praeguse sünnitajate põlvkonna mõistuse tasemele vääriline suhtlemine.

Kui naine siis veel rasestumise momendist alates igat oma sammu lapsele kommenteeriks, poleks lapsel stresse. Kui ema õpetaks: "Kallis laps, vaata kui ilus päev täna on, mul on nii hea olla. Pane see tunne omasüdamesse ka, siis oled tugev. Ma armastan sind. " Aga kui mõne aja pärast näiteks ehmatab koera haukumisest ja ütleb: "Anna andeks, kallis, et ma sind sellega ehmatasin, aga koera olen ma alati kartnud. See hirm on mul lapsest saadik. Ma ei oska teisiti. Aga sina võta seda mõistusega, siis oled tark ja tugev ning siis sina koeri kartma ei hakka. Ära võta halba kunagi südamesse, halva koht on mõistuses. Tea, et mina armastan sind ja kõik on hästi." Seejärel annab ta endale andeks, et ehmatas ja annab ka koerale selle koeratembud andeks.

Tavaelus on teisiti. Naine kannab ehmatust kogu raseduse aja hinges ja tunneb hirmu, kas lapsel on ikka kõik korras. Iga kord kui ta meenutab seda juhust, lisab ta negatiivsust samale stressile juurde ja ei ole võimatu, et olukord jõuab haigusilminguna kriitilise piirini. Kõik elulised ebameeldivused nii kodus kui tool tuleb lapsele selgeks rääkida, oma tarkusega põhjendada. Väga sageli on vanavanemale vahelesegamine noore perekonna ellu vägivaldne, kiputakse otsusin ma lapselapse sündimist või mittesündimist, mõistmata, missuguse stress! lapsele ja lapselapsele sellest jätavad.

Kui tunnete, et ei oska lapse vaimule põhjendada, siis öelge: "Mina ei oska, aga sina saad minust targemaks ja vajad seda kogemust. Õpi sellest. Mina armastan sind. "

Iga tulevane ema rääkigu oma lapsega omal kombel, nii nagu südame-hääl ütleb, küllap tema laps mõistab. Armastus lubab mõista.

Õpetan tulevased emad lastega nii suhtlema, et lapsel pole stresse. Tüüpiline on, et need lapsed sünnivad normaalselt, sõltumata oma keha-kaalust, vigastamata ennast või ema. Neile emadele ei ole vaja teha mingit abistavat lahkliha lõiget. Nad teavad, et nende laps on tark ja usaldatav. Armastav laps ei tee oma armastavale emale haigel.

Ja kui laps on erakordselt suur, siis lahendab see seda, et laps on tahtnud omal viisil eluraskustest üle olla. Kuidas saab raskustest jagu? Loogiliselt - kes on suur, see saab halvast jagu. Laps sunnib ennast suureks kasvama. Kui ema õpetaks talle: "Kallis laps, et hingemurest jagu saada, peab teda mõistma, selgeks rääkima ja andeks andma, siis mure kaob. Füüsiliselt võib kasvada lõpmatult, aga hingevaevast ikka üle ei kasva. Mina armastan sind. " Nii saab laps stressist vabastatud.

 

Stressideta sündinud lapsed kannavad kohe kaela, tõstavad pead ja fikseerivad silmadega objekti. Ühe aasta jooksul on sünnitanud ~ 15 naist, kes 5-15 aasta jooksul olid steriilsust (lastetust) tulemusteta ravinud. Osa neist naistest olid erinevatel põhjustel sünnitusel kaotanud 1 - 3 last. Kui esimene uutmoodi sündinud laps mulle kuuendal elupäeval külla toodi ja kui ta viis meetrit eemal tekkide seest pea üles tõstis, mind silmadega otsis ja kui leidis, siis naerma hakkas, vapustas see mind heas mõttes. Nüüd, omades juba rohkem kogemusi, tean - kui laps selline ei ole, siis ema ei ole olnud tasemel.

Iga ema peab teadma, et tema on vaid kanal, mille kaudu laps sünnib. Laps teab täpselt kõike, kui vaid ema oma stressidega tema tulekut ei takistaks. Takistuseks ei ole ei ema anatoomia ega lapse suurus. Laps teab, kui suureks ta kasvab, see on tema elu vajadusele vastav protsess.

Ema, kui Te muud ei oska, siis öelge sünnituse ajal oma lapsele: "Kallis laps, ma armastan sind, ma ootan sind! Tule! Kõik on hästi!" Ja laps tuleb. Kas tema, Suur Armastaja, saab ema kutse peale mitte tulla?

Eriline osa on ämmaemandatel. Ämmaemand on sümboolselt Elu -inimene, keda esimest korda kohatakse. Ämmaemand määrab inimese suhted teiste inimestega. Kui ta on tõsine ja murelik, siis uued inimesed, kellega elus kohtutakse, on tõsised ja murelikud, kui rahulolematu - siis rahulolematud, kui tige - siis tigedad. Aga kui sõbralik ja armastav - siis sõbralikud ja armastavad.

Ämmaemand, kullake, kui Teie süda ütleb, et sünnitus ei kulge normaalselt, et oleks vaja kuidagi aidata, siis kõige suurem abi, mida anda saate, on öelda lapsele, kelle ema ei ole osanud lapsega õigesti suhelda: "Kallis laps, tule! Tule kasvõi minu pärast. Sest mina armastan sind ja ma tahan sind tervena siia kaunisse maailma vastu võtta. Kõik läheb hästi!"

Ja õpetage naist samuti tegema. Isegi kui ema ei usu sõna jõusse, olete Te oma vea Jumala ees olematuks teinud.

Teadke, et paljud lapsed on surmast pääsenud ainult tänu ämma-emanda südameheadusele, mis on lapsesse suunatud. Isegi kui Teil sünnitab asotsiaalne ema, kes oma olemusega põhjustab Teile vastumeelsuse stressi, siis tema laps on armastust väärt. Ja kunagi, kui Te ise hädas olete, tuleb see laps Teid päästma. Elus ei ole juhuseid ega kummalisi kokkusattumusi, elus järgneb teole ikka tagajärg. Kui inimesel elus vahel ootamatult veab, siis on ta selle juba ununenud heateoga ise endale kinkinud. Ja kui olete ise surmaga silmitsi, siis sellise lapse vaim juhib Teie teele abi, mis Teid surmast päästab. Kosmiliselt tasutakse heategu selliselt. Kas nüüd mõistate, missugune suurepärane amet on ämmaemandatel?

Me kõik oleme olnud kord lapsed. Nii mõnigi ema, kes neid ridu loeb, ütleb trotslikult ennast õigustades: "Aga minu ema ei armasta mind ka!"Kas mõistsite, kust võis alguse saada Teie stress? Ka sellest, et Te tulite ajal, kui vanemad magasid. Ema ei osanud Teile selgitada: "Kallis laps, sa ei tea, et tööinimene magab öösel. Anna andeks, et ukselävel sind, käed avali ja armastus hinges ning huultel, ei oodanud. Me ei teadnud seda momenti ära arvata, me oleme just nii targad kui oleme... Anna andeks, aga me armastame sind. Ma olin tol päeval nii üleväsinud, kui sina otsustasid tulla, et ma tõesti olin tuim ja pahane su isa peale, mine sinu peale. Anna andeks. Ma armastan sind. Ja kui oskad, siis õpeta mind ise. " Laps saab siis aidata, kuna talle on see õigus antud.

Analoogne on stresside teke igal inimesel. lima kohus on last õpetada, aga on vaime, kes mõtlevad ise juba looteeas. Neid on vähe.

Põhimõtteliselt on inimese stress ikka vaid tema enda arusaam, teine ei tarvitse seda aimatagi, sest tema ei ole nii mõelnud ega kavatsenud. Ta vaid tunnetab pinget.

Andestamine peab tulema sellelt, kellel on halb.

Korraks pöördume veel ukselävele tagasi, sest sealt saame alguse ja alustamise stressid.

Sageli on laps valinud kõrge ukseläve, mille ületamine on pingutav ja hirmutav. Tekib stress ja selline inimene hakkab kartma midagi ette võtta. Ema peaks ütlema: "Kallis laps sa valisid liiga kõrge ukseläve. Anna oma eesmärkidele andeks, kui nad su jaoks liiga kõrged on. Ega ukselävi sellest väiksemaks ei jää, aga sina kasvad suuremuks, Õpi sellest, võta seda mõistusega, sa oled ju tark. Mina õpetan raid seda, mida ise oskan. Ma armastan sind. "

Iga inimene peaks hästi järele mõtlema ema meenutuste üle. Peaks teadma, missugune elu oli vanematel tema looteperioodil ja andestama vanematele, et nad temale oma probleeme selgeks ei rääkinud. Ja kui keegi ikka veel ütleb: "Aga nad ei teadnud ju kõike seda, ma isegi sain alles praegu teada, " siis jälle rõhutan - ma ei süüdistagi Teie ema. Jumalariigis ei ole süüd. See, et praegune inimkond ei oska vastu võtta Jumalikke tarkusi, on inimkonna karm õppetund, ka Teie ja Teie vanemate oma. Ja ometi, kes on oma hinge heale lahti hoidnud - aga seda ei keelata kellelegi - sellel on hing kerge. Neil veab, nagu tavatsetakse öelda.

Kõik vead on võimalik parandada ja see on hea tegemine endale ja teistele.

Nii parandame võimaluste piires oma saatust. Mõne saatuse tee on väga lai - tähendab parandada on võimalik väga palju. Üldiselt on paheliste

inimeste tee laiem kui vaimuinimeste tee, kuna vaimu tarkuse tõusuga kaasneb kohustus vähem füüsiliselt kannatada, kiiremini edasi liikuda ja suuremaid tegusid teha.

Kõik mured ja rõõmud, mis raseda ellu tulevad, peab saama lapsele selgeks räägitud. Iga negatiivsus vajutab kehale, nagu koormus ikka. Kui rasedal on jalad rasked, turses, kõht raskelt vajunud, häbemeluu valulik, survetunne põiele, laps rahutu, siis on selge, et tuleb aidata nii ennast kui last.

Kõigepealt sirutada ennast, siis andestada raskustele, oma kehalt ja lapselt andeks paluda ning siis uuesti sirutada. Ärge kartke sirutada. Vale, aga levinud arusaam on, et rasedus katkeb, kui naine oma selga venitab.

Rasedus katkeb, kui:

-laps tunneb, et teda ei armastata ja talle ainult lisatakse
koormat, kuni kriitilise piiri saabumine nõuab vaimu lahkumist. Kaua võib kannatada!? Kui nüüd ema hoole ja armastusega pühendab ennast raseduse säilitamisele, siis laps jääb. Aga kui eelnevatele stressidele lisandub mure ja hirm last kaotada ning süüdlaste otsimine, siis ei aita mingi ravi. Hirm blokeerib neerupealised ja vaim otsustab parem lahkuda kui elada sellist elu. Kuude viisi vägivaldselt raseduse säilitamine, stresse kõrvaldamata, annab tulemuseks ebanormaalse sünnituse ja haige lapse.

-lülisammas on vajunud. IV nimmelüli varustab emakat energiaga, emakas on lapse hall. Emakas on emaduse organ. Ema ja tema tütre -tulevaseema-stressid teevad emaka "raskeks", hävineb positiivne energia ja emakas ei suuda rasedust hoida.

Kui IV nimmelüli on vajunud, siis:

-raseduse ajal ta ei hoia rasedusi

-sünnituse ajal takistab loodet väljumast.

Samasugune on olukord ka enneaegse sünnituse puhul. Need on võitlejatüüpi lapsed, kes, selle asemel, et hävineda või kannatada, otsus-tavad ära joosta. Nad kiirustavad ära kohast, kus neil on väga raske, lootes, et edaspidi olukord paraneb. Neid takistada tähendab neid hävitada, sest nad teavad ise täpselt, millal veel eluga pääseks. Iga positiivne vahele-segamine - ema lootus, hea mõte, stresside lahenemine, armastav ja toetav suhtumine meedikute poolt jms. aitab kaasa raseduse säilimisele. Ravimid siin olukorda õigesti ei lahenda.

Võib süstida naisele destilleeritud vett ning siiralt tugeva vaimujõuga sugereerida, et kõik saab korda ja saabki. Ka kaasaegsete ülitugevate rasedust säilitavate ravimite manustamisel on pool efekti vaimujõul. Tead-lased on platseebo efekti ammu selgitanud, aga seda vaid patsiendipoolselt. Arsti ja ämmaemanda hingejõul on sama suur jõud, kriitilises olukorras isegi suurem, sest on teadlikum ja õigemini suunatud.

Lapse vaim on sageli ennastohverdav. Armastus vanemate ja tulevase elu vastu on nii suur, et laps võib siduda end vanematega jäigalt, et mitte juhuslikult ema-isa unustada või võtab vanemate murekoorma enda kanda. Paljud emad tunnevad, kuidas rasedust kandes kõik eluprobleemid olid kaugel, ei läinud südamesse - ja põhjendavad endale, et nad olid mõttes lapsega, sellepärast. Sageli on see enesepettus. Kui Te enne olite kõige suhtes liiga tundlik, siis raseduse ajal laps lihisall võttis Teie mure enda kanda. Aga edaspidi ei osanud enam seda vabastada.

Iga rase naine peaks lisaks tavapärasele andestamisele õpetama last: "Kallis laps, igaühel on oma saatus. Isal oma, minul oma. Me kõik peame oma elu õppetundidega ise hakkama saama. Teise mure endapeale võtmine on viga, teisel sellest kergem ei hakka, aga sinul hakkab raskem. Teise murest tuleb õppida, teist tuleb õpetada ja toetada, kuid teise mure endale võtmine on kuritegu - sellega sa võtad õppetüki õppimise võimaluse ära, teine jääb rumalaks. Võta seda mõistusega. Õpi sellest. Mina armastan sind!"

Loode mõistab kõike, tuleb ainult ära seletada, põhjendada ja paluda probleemi mõistuslikult lahendada. Vaimu tarkus on suur, aga mitte kunagi liiga suur ega lõplik.

Sundimine on sümboolselt igale lapsele meeldivasse kanalisse nagu koopasse minek. Kanal on alati piduliku sissepääsuväravaga suletud ja väikese väljapääsuväravaga lõppev. Sünnituse kanal asub elu vasakul poolel st. isa poolel ehk jõu poolel, kuna sünnitusel on jõudu ja selgust tarvis. Üksikemade lapsed või lapsed, kelle isa on kodust kaugemal, tunnevad isa toe puudust. Kui ema andestab isale äraoleku, lapsele ära selgitab-põhjendab ning andeks palub, siis lapsel stressi ei tule. Laps saab end mobiliseerida enda ja ema nimel.

Peresünnitus on täiuslikkus, kus kõik asjaosalised võidavad rohkem kui nad üldse arvata oskavad. Minu praktilised kogemused on mulle juba selle tõestanud. Näiteks kümme aastat lastetust ravinud 30-aastane esmasünnitaja, ise 50-kilone, sünnitas kuue tunniga 4500 grammi kaaluva lapse, kes kohe kandis kaela, tõstis pead ja fikseeris kõike silmadega.

Uskumatu muutub loomulikuks,kui loomulikkus muutub enesest-mõistetavaks. Sünnitus on ju loomulik protsess.

Ämmaemanda osast me juba eespool kõnelesime. Lisan siia veel vaid ühe näite.

NÄIDE ELUST.

Naine sünnitab. Lapsel on stresse nii palju, et ta tunneb, et sureb. Samal momendil tunnetab noor kogenematu ämmaemand seda, ta ei oska olukorra päästmiseks enam midagi teha. Aga ta on armunud, tema hing on armastusest pungil. Ta seisab, surudes käsi rinnale ja palub last ahastusega, et see tuleks tema pärast, et ta ei tea, mis temast saab, kui laps peaks surema. See on armastava südame karje. Laps tunneb, et teda armastatakse, see on esimene inimene, kes teda armastab, ja ta tormab armastatu suunas. Sünnitustegevus intensiivistub ootamatult ja sünnib terve laps.

Ämmaemand on nii õnnelik, et kasvõi nuta. Heldimuspisar ei saa tulemata jääda ja see kukub ninalt lapse kõhule. Nagu kuum päike valgub see lapse kõhul laiali. See on õnneliku armastuse tõestaja.

Naine, kelle sünnistressi me vabastasime, hüüatas selle peale õnnelikult: "Nüüd ma tean, miks ma panen alati, kui mul halb on, käed kõhule ja mul hakkab soe ja hea. "

"Ja küllap Teile meeldivad inimesed, kes tulevad tänaval vastu, tilk nina otsas?" - "Jaa, nad on nii armsad!" oli vastus.

Igaüks armastab omamoodi.

© OÜ Prema 2003. Kasutades käesolevat materjali olete nõustunud Luuleviilma.ee kasutustingimustega.