Süda on armastuse organ

Ühe sagedase patoloogia äraseletamise kaudu tahan rõhutada veel sünnistressi olemust.

Järjest enam on lapsi, kellel on sagedased hingamisteede haigused, mille haripunkt on astma. Paljudel lastel valutab tihti kõht, söögiisu on

halb, kasv pidurdub. Nägu on kahvatu, aga seda põhjendatakse heleda nahavärviga. Kõht saab lapsel poole suutäie pealt täis, laps väsib imelikult ootamatult ja kui ei saa magada või lamada, siis tekib minestustunne. Laps on närviline, apaatne, hirmunud, jõuab surmahirmuni või soovini surra. Või kurdab laps, et käed ja jalad on külmad ning valutavad. Sageli on tal allergia jm. nahahaigused, mis, vaatamata äärmuslikele piirangutele ja tõeliselt suurele emapoolsele muretsevale hoolitsusele, ei kao. Ema on pettunud kogu meditsiinis.

Need haigusnähud võivad olla kombineeritud, võivad taanduda ja nähtava põhjuseta ootamatult jälle puhkeda.

Äärmiselt harva leitakse põhjus südamest, ometi on kõigi nende haigusnähtude puhul süda haige. Sageli on tegemist järjest sageneva kaasasündinud südamerikkega - ovaalava avatusega - Foramen ovale apertum (Id. k.). Ametliku statistika järgi on see patoloogia juba 25 %-l sündinuist, mitteametlikult palju rohkem.

Millest selline haigus?

Loote elu emaihus on erinev sündinud lapse omast. Loote vereringe on sellele vastav - loote veri ringleb südames otse läbi südame kodade vaheseinas asuva ovaalava, sest loote kops ei hinga. Kui laps sünnib ja hingama hakkab, avanevad kopsud ning veri hakkab läbi kopsude voolama, et hapnikuga rikastuda. Enne tegi seda ema oma kopsudega. Samal momendil sulgub ovaalava. Selleks kulub ainult minuteid. Kui sulgub...

Süda on armastuse organ. Kui lapsel on stress: "Mind ei armastata, ma ei ole armastust väärt, minu armastus ei vääri vastuarmastust jne. ", siis see ava ei sulgu. Stressi tugevusest oleneb, kas ava jääb täielikult avatuks või sulgub osaliselt - laps jätab endale võimaluse kiiremini ära minna, kui midagi paremaks ei muutu või on ta kurb, et teeb ema elu oma olemasoluga raskemaks.

Osaliselt suletud ava puhul on vere läbivool, nagu ikka kitsa ava puhul, keeristega, mis tekitavad kahina. Arst, kuulates seda kahinat, ütleb, et lapsel on kasvukahinad. Mõni arst kuuleb, mõni ei kuule. Mitte et arstide kõrvakuulmine oleks kehv. Arst, kes armastusega lapsele läheneb, ei kuule, aga arst, kellel parasjagu just meel pahane on, kuuleb. Põhjuseks on lapsele tekitatud stress. Lapsed on selgeltnägijad niikaua, kuni vanemad = materiaalne elu selle võime hävitavad ja nad näevad = tunnevad seda, mida täiskasvanu enda meelest varjab. Antud juhul laps tunneb, et arst on tema peale pahane, ta süda hakkab pekslema, sest hirm tõstab vererõhku ja südame löögisagedust.

 

[südame skeem lk 97]

 

Kui kodus on vanemate vahel tülid, siis laps reageerib samuti ja tema armastusenergia hävineb - laps ohverdab selle vanematele.

Avatud ovaalava puhul on vere vool kehas langenud vererõhu tõttu aeglane. Kuna veri liigub valesti - kergema vastupanu teed, siis kopsus ja maksas on vere pais. Iga liigne südamelöök lisab paisuverd.

Tüüpiliselt on neil lastel kleenuke rindkere ja suur kõht, kõhu-hingamine ning eespool nimetatud sümptoomid. Kui veri on paisu all ja ei liigu, siis see võrdub samaga kui verd ei olekski.

Sellest tekivad sagedased bronhiidid, kopsupõletikud, astma:

-bronhiit tekib, kui peres on masendus, mure, elutüdimus;

-kopsupõletik tekib, kui peres on riid ja karjumine või vihane
süüdistav vaikimine;

-astma tekib, kui peres on lämmatatud armastustunded, lämmatatud nutt, lapsel on elu ees hirm ja ta ei taha enam elada.

Maksa pais võib olla vahel äärmuslikult suur. Maks on inimkeha kõige

suurem organ, ta puhastab keha mittevajalikust ja samal ajal on vereloome-organ.

Maks on viha, põlguse, raevu jne. keskus. Kõige mürgisemad tunded kahjutustatakse maksas. Kui neid kuhjub liiga palju nii, et maks enam hakkama ei saa, siis tulevad maksale appi limaskestad ja nahk. Siin on laste luude ja liigeste valude, reuma ja nahahaiguste põhjus.

Laste luude valud on sageli ka kaltsiumi puudusest. Kui luud ei saa kasvuks vajalikku kaltsiumi, siis õhtuti on toruluudes pingevalu. Selline laps palub, et ta jalgu masseeritaks.

Ovaalava sulgub kergelt. Olenemata soost ja vanusest on muutused ovaalava sulgumise puhul tüüpilised:

-kohe tekib, vahel minuteid kestev, sügav sissehingamine,
mille ajal rindkere ülaosa kummub välja ja suur kõht hakkab
silmnähtavalt vähenema.Sageliöeldakse:"Ma hingaksin
nagu esimest korda elus. " See on tõsi - nii peab hingama laps
pärast sündimist. Kuna ta ei ole nii hingata saanud, siis ta
nagu sünniks uuesti;

-tekib kõhu tühjuse tunne, kuna maksa pais hakkab kaduma.
Lapsed küsivad süüa;

-nahk muutub jumekaks,huuled punaseks,vaevatud nägu
kaob ja silmad löövad särama

Need muutused toimuvad minutitega ja silmnähtavalt. Vaatepilt on vapustavalt ilus. Rõõmupisaraidki on tore vaadata. Kui veel inimene vabastab ka oma stressid, siis kaovad need haigusnähud lõplikult.

Kes loodab ainult sellele, et asi tehti korda, sellel võib efekt kesta küll aastaid, aga tasapisi tuleb vana olukord tagasi. Ava uuesti lahti ei lähe, aga südamelihas kahjustub stressidest, tagajärjeks on verevoolu aeglustumine ning verepais elutähtsates organites.

Meditsiinis avastatakse seda südameriket palju, neid haigeid opereeri-takse. Süda on sellega terveks ravitud, ainult eelpoolnimetatud haigused ei kao sageli. Süda vastab imestusele väga lihtsalt: "Mina ootasin armastust, aga tuli vägivald."

Skalpell on keha suhtes alati vägivald. Isegi kui tema kasutamine on igati õigustatud ja elupäästev, on ta ometi mark eksimisest keha tõeliste vajaduste vastu. Operatsioon tähendab, et põhjuse likvideerimisega on hiljaks jäädud.

Sageli seda patoloogiat ei avastata, sest süda ise ei anna veel tunda -veel toidab teda jumalik armastus. Kuna kodade vaheseinas pole juhteteid, siis südame tavauuringute hulka kuuluv elektrokardiogramm EKG seda ei näita. Hiljem, kui südamelihas on juba väga kannatanud, pannakse tagajärjele vastav diagnoos, Sest loogiliselt võttes: kui enne pole seda riket diagnoositud, seega teda pole olnud, siis hiljem see tekkida ju ei saa ja ta jääbki diagnoosimata.

NÄIDE ELUST.

1992. aasta suvel tuli vastuvõtule umbes 50-aastane väga halva väljanägemisega mees. Tal oli kollakas-kahvatu näonahk ja ta hingas raskelt. Õlad haprad, rindkere ülaosa sisse vajunud, aga käsivarred ja labakäed nagu sepahaamrid. Tohutu suur kõht ja imekitsas puus. Tore must habe ees aga silmad kustunud. Karikatuurne pilt, mille üle ma ikka ja jälle nüüd, kui mees on mulle sõbraks saanud, naeran. Tal on alati tore hiidlase naljajutt, silmad säravad ja vunts on vigureid täis. Tol korral rääkis ta lakooniliselt. Mitmeid kuid hiljem sain teada, et ta tuli Tallinnast haiglast, kus oli kaks kuud lamanud, nagu tol korral grupiinvaliidid ikka pidid korra aastas tegema, et võiksid gruppi taotleda.

Küsisin mehelt, mille üle ta kaebab. Ta ütles: "Selg on haige. " Mina mõtlesin: "Mis selg! Vaata missugune kõht sul on, miks sa sellest ei räägi?" Kohe unustasin ta seljajutu ja sukeldusin kõhtu. Nägin paremal kõhupoolel tohutult suurt tihedat organit, mida maksaks nimetada ei julgenud, kuna ma polnud kunagi oma arstipraktika jooksul veel kuulnud, et maks võiks väikesesse vaagnasse ulatuda. Piki kõhu keskjoont asus nii tihe moodustis, mida ma omas mõttes sain võrrelda ainult oma koduse punase harjavarrega. Olin mehe juba ku¹etile pikali pannud, kuna mehed kipuvad minestama, nad on väga tundlikud, ja küsisin: "Mis tunne Teil seal kõhus on?" Mees ütles aeglaselt: "Mul oleks nagu pulk kõhus, seda võib katsuda ka." Katsuda oleks võinud, aga eks katsu trummist läbi. Koputlemisega oli tumestus tõesti. Läksin uuesti kõhtu ja selle tiheda moodustise sisse, tunnetasin - vesi. No kui on vesi, siis on turse, siis peab see maks olema ja siis peab põhjus südames olema. Läksin südamesse - suur laienenud süda. Otsisin viga ja järsku üllatusin - kodadel ei olnud vaheseina. Näha ja tunda oli selle baas, nagu maja vundament, millele ei ole maja ehitatud.

Günekoloogina ei olnud ma kolmekambrilise südamega elamise võimalusest midagi kuulnud. Aga Jumala abiga oskan ma säilitada hingerahu ja selge pea - inimene elab, järelikult saab aidata.

Kui vaheseina ei ole, siis peab ehitama. Mõeldud, tehtud. Ehitasin ja ehitasin, ajataju kadus ära, mees lamas vaikselt. Imetlesin oma tegemist, vaatasin, kuidas viimane millimeeter moodustub, süda hakkas muutuma.

Energiapilt on nii tõene ja tihe energia on nii materiaalne, et funktsioon taastub. Mõne aja möödudes tekib füüsiline tervete kudede kasv ja inimene terveneb ka füüsiliselt. Nüüd tean seda, sest korduvalt on selliselt ravitud südameid isegi sondeeritud ja defekt on kadunud olnud.

Minu rõõmu katkestas äkiline norsatus. Vaatasin mehe otsa - ta hakkas nii äkki sisse hingama, et norsatas ootamatusest. Hingas sisse ja jäigi sisse hingama. Ma pole elus nii pikka sissehingamist näinud. Silmnähtavalt kadus suur kõht ja täitus rindkere ülaosa. Mees lõpetas oma maailma pikema sissehingamise ja ütles: "Ma hingaks nagu esimest korda elus," rõhutades aeglaselt igat sõna eraldi ja nautis oma hingamist edasi. Ja mina nautisin teda ja tema muutusi. Poole tunni möödudes oli ku¹etil hoopis teine mees - laia rindkerega, kõhunahk nii kui tainas suurtes pikivoltides kõhul vedelemas ja külgedelt ku¹etile vajumas. Mõtlesin: "Püha taevas, nüüd tal ripub see nahk nagu põll põlvini, mis ma sellega peale hakkan?"

Mees tuli kahe nädala pärast. Imestades ja sõnatult vaatasin talle otsa. Tema küsis: "Kas ei tunne ära või?" - "Tunnen ja ei tunne, " ütlesin, sest hästi ei tundnud tõesti, "Te olete 10 aastat nooremaks läinud. Kui vana Te olete?" küsisin. "Kui palju pakute?" Mõtlesin, et asi on kahtlane, ütlesin: "Viiskümmend. " - "Täpselt, " ütles tema. Mees oli 40-aastane. "Kas püksid seisavad ikka üleval?" küsisin, kuna mehel nagu polekski suurt kõhtu olnud. "Seisavad küll, ma tegin rihma sisse kolm auku juurde. " Vaatasin tema maksa ja ei uskunud oma silmi - maks mahtus roidekaare alla ära, aga see pole ju võimalik. Panin mehe ku¹etile, palpeerisin kõhtu ja ütlesin: "Maks kaotsi läinud!" - "Ma tean küll," ütles tema. "Kust Te teate?" -"Arst ütles. Ma käisin veresuhkru analüüsi tegemas, siis katsus. Ütles, et pole võimalik. Ma mõtlesin, et katsu, katsu, mina ka ei ütle. " - "Miks Te ei öelnud?" imestasin. "Aga tema ütles, et ma olen simulant, kui mul maks valutas, " ütles ta mulle moka otsast pobisedes nagu hurjutada saanud laps kunagi.

Sellest toredast mehest võib naljatades palju rääkida, sest stresse on tast saanud välja meelitada tohutult. Vaimujõud on tal eriliselt tugev ja optimistina peab ta igale katsumusele vastu ja läheb aina edasi.

Võib arvata, mis mehest edasi sai. Ta oli 20 aastat grupiinvaliid olnud ja nüüd muutus töönarkomaaniks. Töörõõm oli mehe silmad nii särama

pannud, et patt oli teda manitseda ülemäära rabelemast, aga ometi ma seda tegin.

Mitte kordagi ei ole ta eitanud ühtegi oma stressi. Imestanud küll, et tema sees nii palju paha on ja et paha mõte on ikka paha tõesti. "Ma ise mõtlesin juba ka..." on tema tavaline vastus.

Kaks aastat hiljem tuli mees iivelduse, oksenduse ja kõhulahtisusega, millele eelnes ja kaasnes väsimus, mida mees nimetas laiskuseks. Päikese-põimikus oli näha, et mees valitseb oma keha kohustusega kõik elus tegemata jäänud tööd ära teha ja hirmuga, et mis siis saab, kui ta haigeks jääb. Kõik, mis takistab tema tööd, vihastab. Pahameel oli hakanud rõõme varjutama.

Mis toimus? Mees on hingelt tõeline töömees, vaatamata parandama-tule haigusele, oli säilitanud lootuse ja valmisoleku fööniksina tuhast tõusta. Tõusis, aga pingutas üle - uskumatult palju ehitas, haris põldu, kasvatas loomi ja tahtis oma elujärge veelgi tõsta.

Kehale, ka täiesti tervele, oleks see kõik olnud liig. Ta pööras endale tähelepanu küll - ta on väga hea õpilane - aga ei mõistnud, kui keha väsimusega selgelt märku andis, et puhkust vajas. Töö ja kohustus valitses, keha otsis väljapääsu. Alguses, kui asi polnud väga kaugele läinud, reageeris iiveldusega (märguanne, et kui seda iiveldama panevat rabelemist ära ei lõpeta, siis hakkan võimu välja oksendama). Keha ise otsustas vabaneda halvast. Edasi järgnes kõhulahtisus. Asi oli läinud igati üle piiri ja keha võttis olukorra lahendamise enda juhtimise alla. Sümboolselt on fekaalimassid ebavajalik = halb. Igaühel on oma taluvuse piir ja seda arvestamata jõuame paratamatult haiguseni.

Iga seitsmes päev nädalas peab olema hingamise päev ja see on ka Jumalik loodusseadus. Seaduse rikkumisele järgneb karistus ja ennast petta ei ole võimalik.

© OÜ Prema 2003. Kasutades käesolevat materjali olete nõustunud Luuleviilma.ee kasutustingimustega.