Põlvkondadevaheline konflikt

Lõputu võimuiha probleem. Vanemad allutavad lapsi ja hiljem saavad ise allutatud. Kõik, mis inimene teeb, saab ta topelt tagasi. Seega - külvad tuult, lõikad tormi.

Eelnevat korrates tahaksin veelkord rõhutada:

1.Laps valib oma vanemad nende hea ja halvaga, mitte vastu­
pidi. Süüdistada ei ole kedagi.

2.Laps= puhasvaim tuleb oma vanemaid alati armastama.
Vanemate eesmärgid on seevastu sageli väga omakasupüüd­likud.

Armastav ema (isa) ei ütle ka pahameelehoos oma lapsele mitte iialgi: "Sa ei armasta mind ja sa oled paha laps. " Ainult ema, kelle südames on tunne, et teda ennast ei armastata ja kes teab kui valus see on, ütleb meelekibedushoos nii oma lapsele selleks, et hästi palju haiget teha. Ema põhjendab loogiliselt: "Miks mina ei või, kui tema minule tegi?" Ema kõhus on laps targaks õpetada, selleks peab ise õppima. Kui ema kasvatamisel on tema vanemad vea teinud, siis selle peab andestama, mitte veaseemet edasi külvama.

Kui selliste sõnadega lapse hinge haav lüüa, tuleb see Teile kunagi tagasi, aga siis on Teil endal seda palju valusam kuulata. Ja siis ärge süüdistage last, vaid paluge oma viga andeks. Mõistmine peab algama targemast.

Laps, kes sa tead, et sinu emast seda loota ei ole, anna ise oma emale andeks ja anna endale andeks, et oled selle valu enda hinge sisse lasknud.

Ema kõhus on õpetada laps maailmaga kohanema, teha ta tugevaks. Liiga vähesed emad sünnitavad, puhas armastus hinges.

Ikka ja jälle ägestuvad inimesed selle jutu peale. Te võite öelda, mida tahate, aga on fakt, mis tõestab selle väite - see vanem, kelle hinges on puhas armastus, ei lähe oma lapsega kunagi vihavaenu. Võivad olla lahkarvamused, vaidlused, tülid, milles selgub tõde, aga kunagi ei lähe tarvis viha ega solvanguid, st. võitlust kes-keda. Armastus hinges teeb inimese tugevaks, mõistvaks, arukaks. Kes ägestub teise sõnast või teost, see ei oska mõista ja tahab kõhe hakata oma õigust maksma panema, jalgu all ara lööma. Aga võim põhjustab alati protesti, protest omakorda viha. Selge on see, et vanem on oma suurema ja tugevama õigusega üle. Mida rohkem füüsiline jõud valitseb vaimu, seda nõrgemaks vaim jääb. Ka lapse mõistuse areng jääb seisma, eriti allaandlikel lastel.

Valitseda võib last väga erineval kombel:

-kes sõimab ja sajatab,

-kes ähvardab millegagi või kellegagi,

kes nutab, sest teab, et laps on abitu just selle võtte eesKuna laps tahab alati vanematele head, siis on ka neid, kes ütlevad: "Meie pere hea nime pärast pead sa olema... " Ja laps on. Ta oleks muidu ka, aga nüüd on sundolukorras. Sageli vanemad ise nii ei olegi - tegelikkus ja sõnad ei ole vastavuses. Laps kurnatakse tühjaks.

Kui paljud vanemad hoiavad lapsi ohja otsas, hirmutades käsust-keelust üleastumise puhul oma surmaga nii, et tekitavad lapsele neuroosi. Aga inimene, kes ei oska õigesti suhtuda surmasse, ei oska ka elada. Sünd ja surm on vältimatud ja loomulikud ning see elutõde peab lapsele selgeks saama. Laps, kellele on õpetatud, et surm on keha ühest olekust teise minek, ainult et surnu läheb meie juurest ära, teab, et see ei ole häving, vaid see on kaugelolek. Ja see on õige.

Vanemad, kellel on surmahirm, on ise haiged ja põhjustavad lapsele sagedasi palavikuhaigusi, aja möödudes isegi surmaga lõppevaid haigusi. Laps toidab oma terviseenergiaga vanemate surmahirmu. Liialt ennast­ohverdav laps võib isegi surra oma ema või isa eest.

Karm elutõde ütleb, et vanemad käsutavad nii lapse vaimu kui keha kallal vägivalda esimesena ja siis saavad väärilise tasu tehtu eest hiljem kätte. Oma laste üle nurisejad ei taha seda kuidagi tunnistada. Aga oma vigade eitamine ei võta häda ära - jääb üle laste käest andeks paluda, et endal haigus käoks. Kelle kangekaelsus ja uhkus seda ei luba, peab kannatama.

Laps saab alati targemaks kui vanemad, sest elu läheb edasi. See, kes on momendil targem, saab õpetada ja peab seda tegema tingimusel, et teeb seda õigesti. Lapsevanem, kes kardab, et ta äkki ei oska seda õigesti teha, alustagu juttu nii: "Anna andeks, aga minu meelest sa teed valesti. Luba ma õpetan. " Iga ema ja isa peavad olema nii targad, et last õpetada. Kui nad seda ei ole, siis on vaja õppida. Laps tahab oma vanematest lugu pidada ja õppiv lapsevanem väärib lapse silmis alati lugupidamist.

Ja kui Te olete juba targem kui ema ja isa, siis ärge kunagi neid alandage, ennast uhkelt targemaks pidades. Järgmises elus võib-olla olete Teie ise nende isaks või emaks ja siis on tark tegu oma tagajärjega Teid vääriliselt ootamas. Rõõmustage selle teadmise ja oma õigesti tegemise üle.

Kui laps väärib oma teo tõttu karistust, siis tuleb seda teha selgelt ja ühemõtteliselt halva teo eest. Karistamine on alati äärmiselt tõsine tegevus. Ka sellega tõestatakse suhtumist lapsesse ja laps tänab Teid tulevikus õigeaegse ja õiglase karistuse eest, mis õpetas.

Laps, kes Te suurena mäletate oma vanemate ebaõiglasi ja inetut käitumist, andke oma vanematele see andeks ja andke endale andeks, et selle endasse võtsite ja jätsite. Ja paluge oma keha käest andeks, et kehale sellega halba tegite.

NÄIDE ELUST.

31-aastane Behterevi tõvega mees. Teisiti öeldes on see deformeeriv spondüloartroos, mille puhul lülisammas on nagu vägivaldselt kõveraks painutatud bambuskepp. Mehel oli eriti kõver turjaosa ja ta istus nii, et lõuga sai pingutades tõsta umbes 20 cm kõrgusele kirjutuslauast. Kogu aeg oli tal tunne, et teda painutatakse jõuga veel kõveramaks. Vastasistujale ühe silmaga otsa vaatamine oli võimalik vaid viltuse peaga. 2-3 korda aastas oli ta saanud ravikuure 20 aasta vältel.

Vaatasin, et haigus algas 7-aastaselt. Mees vastas, et selg jäi lapsena haigeks tõesti. Nägin, et olid perekonnaprobleemid ja isa lahkus. Laps tundis, et tema on selles süüdi ja tahtis surra. Läks õue jäise vihma alla, et külmetuda ja surra. Külmetas, haigestus, aga ei surnud. Mees ei eitanud, et see kõik vastas tõele. Otsisin, mis põhjusel tekkis lapsel selline süütunne vanemate ees ja nägin, et ta sündis, küürus nagu kerjus, käsi pikal, paludes oma vanemaid.

Mis põhjusel selline stress?

Vaatasin veel tagasi ja nägin, kuidas neljanda raseduskuu alguses ema ja isa tülitsesid ning ema, et mehele haiget teha, prahvatas oma kasimatu suuga: "Sinu pärast pean ma selle värdja sünnitama!" Ja laps tundis, et tema on oma emale halba teinud - kui teda ei oleks, siis emal ei oleks halb. Laps, kes oli tulnud, päikeseliste tunnetega hinges, kes oli väga tark ja tasakaalukas, hakkas muutuma värdjaks vastavalt oma ema suunamisele.

Pärast kogu probleemi lahtirääkimist ja emale andestamist ning oma kehalt andekspalumist, mis käis meil väga emotsionaalselt ja hasartselt, täiuslikult, leidsin end poole tunni pärast järgmisest asendist: mina seisan, õpetan, ise energiliselt kaasa elades. Mees istub ku¹etil, sirutab lülisammast ja vaatab mulle ilma igasuguse pingutuseta otsa. Küsisin kiiresti: "Mida Te tunnete?" Mees, samuti lummuses, ütles: "Mind tõmmatakse nüüd teisele poole - ma olen sirge. "

Sirge oli ta tõepoolest.

Eriline osa on peres emal. Tema on armastuse allikas. Ema stressid takistavad pere normaalset elu. Ema lapsepõlvest pärit süütunded sunnivad teda pidevalt rabelema, armastust ära teenima. Kui see ei õnnestu, sest hirm, et mind ei armastata, takistab, siis hakkab ema oma hädadele süüdlasi otsima. Neid leida on kerge - kes aga lähedal on, see ju ärritab -mees, naabrid, vanemad jne. Laps näeb vanemate konflikti, näeb armastuse kadu ja haigestub. Nüüd ema nutab: "Mul on niigi raske, pidid sina nüüd jälle haigeks jääma."

Ema süütunne tõmbab ligi süüdistajaid - meest, arsti, oma vanemaid, kes leiavad, et kui oleks vanaema õpetusi kuulanud, siis laps oleks terve. Stressides inimene leiab, et tal on õigus teiste tegemistesse sekkuda.

Vaatan vahel sellist last ja tema hing palub mind: "Aita minu ema ja isa. Minul pole midagi viga." Aga kui kõik vanavanemad ja vanemad endast stressid vabastaksid, siis poleks ei süütundeid ega süüdistusi, hirmu ega hirmutamisi, vihastamisi ega vihkamisi...

Elu on pidev liikumine. Eilne ei ole tänane. Eilne on küll ajas igavesti möödas, kuid on jätnud jälje tänasesse. Seega eilne ei kao igavikku, ta on meid alati saatmas. Kui see jälg on hea, siis rõõmustage. Kui halb, siis pühkige ta andestusega ära, et ta ei segaks Teie elu.

Inimene, kes näeb oma vanemates kivistunud mõistust või vaenlast, kes midagi noorte asjadest ei tea, jääb millestki tarvilikust ilma. Tavaline noorte suhtumine - oma vanematega pole võimalik midagi rääkida, võõrastega saab kõike arutada - on sellest, et noorel on alateadlik vastuhakutahe ehk stress, sest oma vanemad on sundinud õppima (kuigi kõik siin elus on õppimine). Kuna sundimine on negatiivsus, siis seda tunnetatakse valulikult, aga hoolitsust selle taga ei nähta. Enne on tekkinud protest, sest noor ei oska kohe mõistust rakendada. Kes oskab head näha enne halba, näeb ka vanemate hoolitsust teises valguses. See noor, kes vanematele sundimise andestab, usaldab oma vanemaid ja nemad teda. Ta saab ilma oma kannatusteta aru, et suurel tundel on kaal, pinnapealsel seda ei ole. Ja isegi kui vanemad teevad oma heaga halba, võib see muutuda aja möödudes heaks.

Niikaua, kuni sugupuu esimene ema ei hakka oma viga parandama
suhete heastamiseks oma emaga ja oma lapsega, jätkub stressiahel lõputult.
Ja kahjuks ikka nii, et iga järgmine põlvkond saab rohkem kannatada. Vea
tegija võib tulla ülejärgmise põlvkonnana tagasi ja on sunnitud seega oma
tehtud vigu parandama.

Võib kogu maailmale tõestada, kui palju ema on mulle haiget teinud ja kuidas nüüd omakorda laps hakkab järjest enam mulle haiget tegema -

seega olen kohutavalt õnnetu inimene. Aga enne, kui ma oma emale ei andesta ja lapselt andeks ei palu, pole suhete paranemist oodata.

Rõhutan pidevalt rohkem ema osa, sest isa mõju lapsele toimib läbi ema. Aga iga isa võib järgmises elus olla ema, seega isa andestamise töö ei ole vähem kaalukas.

Praegusel ajal on lastel järjest enam armastuse puuduse stresse.

Statistiliselt kõige enam sureb maailmas inimesi südame haigustesse, järjest enam sageneb noorte inimeste kopsuvähk, naistel rinnavähk - kõik IV t¹akra haigused. Ma loodan, et see tõsiasi põhjendamist enam ei vaja.

Aga kui tegemist on juba nii raskete haigustega, eriti vähiga, siis inimene tavaliselt üksi enam toime ei tule. Siin on vaja kõigi asjaosaliste, vanemate, haige ja abikaasa aktiivset abi. Isegi lapsed saavad aidata. On üksikuid tugeva iseloomuga inimesi, kes vähi algstaadiumis suudavad oma mõttemaailma muuta ja paranevad. Enamik neist haigetest küll muudavad ennast, mis on kolossaalne töö iseendaga, hakkavad juba paranema, aga siis tuleb vanematelt või abikaasalt järjekordne hingehaav, millele järgneb järsk äraminek.

Selline lahkumine on suhteliselt kerge tänu sellele, et ta on oma stressid vabastanud, ta on oma elu õppetunnid teadlikult saanud.

Hingerahu vabastab keha vaimust, see keha ei vaja enam piina - ta on tark.

© OÜ Prema 2003. Kasutades käesolevat materjali olete nõustunud Luuleviilma.ee kasutustingimustega.