Kasvajate tekkimine

Stressil ja stressil on vahe. Energeetiliselt on stressil kaal ja maht. Süda on raske, öeldakse, sest stress painab. Süda laieneb, sest ta peab mahutama südamevalu.

Põhimõtteliselt - kui organ hakkab stresse koguma, siis alguses tekib organi turseline suurenemine, mis on nagu kohev stressivaht. (Stressi vabastamisel võib selle kadumine toimuda kiirelt ja silmnähtavalt.) Edasi peab organ aina rohkem stresse mahutama - seega peab neid tihedamalt paigutama. Tulemuseks on healoomuline kasvaja, mis võib kolossaalsed mõõtmed saavutada.

30 aastat tagasi õpetati tulevastele arstidele, et näiteks emaka müoom ei lähe kunagi vähiks. 10 aastat tagasi oli vähiks muutumist harva, edasi üha sagedamini.

Küsimatagi on vist selge, et kui naine kuhjab endasse oma ema muresid (emakas on ema organ), lisaks enese kui ema muresid ja ikka tundes, et ei ole oludest üle, kõike seda vihkama hakkab, siis tekib emaka healoomulisest müoomist vähk.

Annate vihale andeks.

Annate endale andeks, et ema mured ja vihad endasse võtsite, samuti oma mured ja vihad.

Palute oma kehalt andeks, et kehale sellega halba teete.

Ja Teie müoom kaob, enne kui midagi tõsisemat on tekkinud.

Müoom on tülikas haigus, sest tänapäeval on tütardel emadega väga keerulised, tihti ka valulised suhted. Tütre tunne või hirm, et ema mind ei armasta, põrkub kokku ema võimuka omamiskirega. Tütre andestamine võib hajuda nagu kevadine lumi ja müoomi suurus võib kuu aja jooksul kasvada mitmekordseks. Kui siis tütar, silmad pisarais, ütleb: "Aga ma olen kõik teinud, mida Te käskisite, " siis on vahel küll mõttetuse tunne. Annan sellele andeks ja ütlen: "Aga Teil oli ju vahepeal emaga tüli, kas Te selle peale ei mõelnud? Õpetus peab hingest läbi käima, iga elujuhtumi puhul kasutamiskõlbulik olema. Ta peab saama Teie omaks, tulema südamest, mitte minu kirjutatud paberilehelt, kus Teie konkreetse hetke stressid kirjas olid. Järgmine moment on ju uued stressid. Mõelge loovalt!"

Laps peab saama kasvatatud 18-aastaseks, edasi peab ema oskama õigel ajal minna ja õigel ajal tulla.

Praeguse aja emad, kes lapsi õigesti armastada ei ole saanud, sest nad on olnud töö orjad, tunnevad süütunnet oma laste ees. See süü on nagu piits, mis ajab neid sekkuma laste ellu. Nad püüavad parandada oma vigu, mõistmata, et aeg on ümber saanud. Nüüd võite vaid kaugelt vaadata ja kogu südamest andeks paluda, et oma lapse olete armastusest ilma jätnud. Ja endale andestada, et teisiti ei ole osanud ega saanud. Siis vabastate oma lapse lõa otsast. Ja lasete ka oma müoomil rahumeelselt taandareneda.

Teine väga sage haigus on naiste rinnanäärmete fibroadenomatoos ja vähk. Piir on habras ja võib hetkega kaduda. Sageli murrab selle piiri hirm.

Arutleme.

1.Eestpoolt vaadates paiknevad rinnad südamet¹akra piirkonnas -
seega on stress seotud armastusega.

2.Tagantpoolt vaadates toimub rindade energiaga varustamine
lülisamba IV ja V rinnalüli kõrguselt. See on armastus- ja
süütunnete piirkond.

3.Tagapool asub tahteenergia, kuid selle hävitab hirm.

Selle haigusega on seotud stressid, mille puhul naine süüdistab meest näiteks selles, et see ei armasta teda, või on naisel süütunne, et tema enda truudusetuse, mõistmatuse, oskamatuse, mõistusabielu jms. tõttu mees ei armasta teda.

Kui patoloogia on ühes rinnas, siis, kuna stressid põlvnevad loote-perioodist, on probleem seotud ema ja isa suhetega:

-ema ei armasta mind ja ema süüdistamine selle eest

-teadmine, et isa ei armastanud ema, kahjutunne ema pärast, mis
laieneb kahjutundeks ja haletsuseks naissoo vastu

Toonitan - omades stressi mehed ei armasta naisi, ei hooli neist, on naine endale stressiseina ette ehitanud ja mehe armastus ei pääse temasse. Seda naist võib armastama hakata supermehelik mees, aga ta võib ainult ahastada: "Mis mul ometi viga on, et see naine mind armastama ei hakka?" See naine tunneb end oma kindluse taga aga õnnetult, sest teda ju ei armastata.

-vanemate vastastikused süüdistamised

-meessoo ja naissoo omavaheline konflikt

-omaenese armastuse puuduseeitamine(eriti vallalistel ja
lahutatutel)

-trots"ma saan ilma meheta ka hakkama",samuti stressi
eitamine ja viha kasvatamine

-mehed ei armasta mind, ei tea, mis nad teises naises leiavad?

-teise, armastatud naise, kadestamine

-isa ei armasta mind, kuna ootas poega.

Rinnanääre on väga vastuvõtlik etteheidetele, hädaldamistele, süüdis­tustele üldse. Naine on iseendale sellise mehe ligi tõmmanud, sest ta ei salli ja vihkab hädaldamist, etteheiteid, põhjuseta süüdistamist, sest tema ema on selle stressi temasse pärandanud. Olukord võib olla ka risti vastupidine -naine on ise hädaldaja.

Kui sõbrannal avastatakse rinnavähk, siis mõelge tema elu peale, Te ju teate teda hästi. Mõelge loogiliselt, ärge haarake endasse kabuhirmu - äkki minul on ka. Sõbrannat tuleb abistada, toetada ja õpetada. Mitte haarata sügavast ennasthävitavast kaastundest tema haiguse tavasilmale nähtamatu struktuur omale. Ei ole harvad olukorrad, kus sõbrataride ring on pärast ühe sõbranna haigestumist igaüks saanud omale mingi tihendi rinda. Ja kõigil on ühesugune stress: "Mind ei armastata. " Sarnane tõmbab sarnast, seepärast ongi neist sõbrannad saanud. Neil puudus veel patoloogia vallan­daja - hirm. Aga selle nad said.

Kui sellised stressid kuhjuvad, aga arstid ju nende vastu aidata ei saa, siis tekib kibestumine, suureneb hirm, mis kasvab edasi vihaks - ja oletegi teinud katastroofilise vea, mille tagajärjeks on vähk.

Naised! Mõelge nüüd enda peale. Otsige endast oma stressid välja ja vabastage nad. Ärge eitage neid, ärge püüdke olla uhkelt üle. Julge inimene vaatab halvale silma ja annab talle andeks.

Enam ei ole ka meeste ja poiste rinnanäärmete haigused eriline ime. Põhjused on samasugused, aga mehelike nüanssidega.

Kellel on hirm, et teda ei armastata, selles on ruum stresside jaoks. Inimene võtab ise oma hinge stressi.

Kui ta on juba olemas, siis see tähendab: minu vaim tahab selle läbi targemaks saada.

Keha kannatuste läbi vaim õpib. Seega keha peab aina tõmbama sarnast stressi ligi, et vaim saaks keha vaevade läbi õppida.

Oma tõelist vajadust - olla terve - saan ma kehale tõestada vaid sellega, et lasen stressi lahti.

Mitte stressi vihates vaid armastades vabastan ma ta, sest ta on mind õpetama tulnud.

Aga ülim on õpetus.

Sageli solvutakse hingepõhjani, kui ütlen: "Te tahate haige olla" või: "Te ei taha terveks saada."

"Kuidas Te nii ütlete, ega ma ilmaasjata siia ei sõitnud."

Pean ikka ja jälle vastuseks selgitama: "Mina ei vaja Teie vastupidist tõestust. Mina ei vaja selgitusi. Ma näen, kuidas asi on. Tõestage oma kehale, selgitage talle ja kui ta sellest aru saab, siis see ongi tõestus Teie õigest tegemisest."

"Aga ma olen alati kõigile andestanud. "

"Aga kõik peavad mind heaks inimeseks. "

"Aga..."

"Aga..."

"Aga..."

"Kas Te teistelt ja oma kehalt olete andeks palunud?" "Ma juba lugesin ja tegin, aga ei aidanud. "

"Kummaline, see õpetus peab õige olema. See on Kristuse õpetus. Ja vaadake, see teine inimene sai terveks, see kolmas ka. Aga neljas sai mu jutu peale pahaseks - tema ei saa terveks. Mis Te arvate, miks Teie

ja tema terveks ei saa? Kuidas Te lugesite? Ah lasite silmad üle! Ahsoo! Nojaa!"

Sellistel juhtudel meenutan ikka Doris Kareva luuletuse algust:

Ma ütlen: ARMASTUS! See pole vale. Kui tahad kuulda, tule lähemale. Kui tahad tunda, tule päris ligi, kuid rohkem ma ei ütle ometigi...

Igaühe hinge mõõdupuu on temas endas ja sellega ta mõõdab endale. Ja seegi on õppetund.

Kaasinimeste ees iseenda puhtaks pesemine, enesehaletsus ja teiste süüdistamine on inimkonna viga ja elu õppetund. Targalt ütlevad vanad inimesed - omad vitsad peksavad ja lasevad oma vitstel enda seljas tantsida. Tarkusi tsiteeritakse, kommenteeritakse, väänatakse.

Proovige parem vanasõna enda hingest läbi lasta, luulerida tunnetada, mitte lihtsalt silmad üle lasta või pähe tuupida, et oma vasaku ajupoolkera suutlikust tõestada.

Tunded surutakse hinge põhja kinni, eitatakse ja nüristatakse neid, et siis apaatselt moodsa ükskõiksusega, kuid uhkelt öelda: "Ei ole. Ma ei tunne, et minus oleks selline stress. "

Ma ei tunne...? Olete Te kunagi kuulanud oma keha lihtsalt niisama, enne kui ta valuga märku annab? Olete Te kunagi millessegi oma hinges süvenenud ilma, et sellel oleks materiaalset eesmärki? Kuidas saab rääkida tunnetest, kui need on iseendagi eest varjule pandud.

Varjamine -> valetamine -> varastamine -> hävitamine.

Keda me hävitame? ISEENNAST. Sageli veel võimalikult palju teisi kaasa haarates. Aga see on juba nende probleem.

Mind vapustab alati, kui pärast minu pikka, haiguse olemust peen­susteni lahtiseletavat juttu ja andestamise õpetamist, kus mu süda hõiskab: "Ka seda inimest saab aidata!" mõõdetakse mind pika hindava pilguga ja öeldakse jahedalt: "Mis Te arvate, et ma pean nüüd ennast töölt lahti võtma või?"

Ei! Minu jaoks ei ole vaja. Ja jätan ütlemata: "Kui mina oleksin Teie nahas, siis ma võtaksin ennast lõbustustest lahti." Endaga tegelemiseks on vaja aega.

Vaimu ei saa mõistusega petta - Jumalat ei saa petta.

Kristlased ütlevad - Jumal karistab. Ja inimesel on tunne, et Tema Seal kõrgel ja kaugel karistab. Aga Tema ei ole Seal, Ta on siin, minu sees ja õpib minu vigade läbi. Ta tahab kõike teada. Kui ma selles elus tigetsen, peksan, varjan, valetan, varastan, tapan, siis kui mitte kohe, kui mitte selles elus, siis järgmises elus tulen kõige selle läbi ise kannatama, kuid kraad kangemalt. Ise tulen, sest ise tahan. Eelmise elu mõistust mul järgmises elus ei ole, on hing ja vaim. Nemad ei tunne füüsilist valu. Valu on suurepärane tunne, millega mõistust õpetatakse.

Tihti küsitakse: "Miks need joodikud ja ilmahulgused lapsi sünni­tavad?" Meenutage kasvõi seda, et I ja II Maailmasõjas kogusid miljonid inimesed endale karma võlga. Kõik need, kes läksid vaenlast vihaga tapma, mitte need, kes läksid kodumaad kaitsma. Nad vajavad oma võla kustu­tamist, seepärast sünnivadki sinna, kus neil on väga raske. Abi ja hoolitsus on head asjad aga kõige tähtsamat - õpetust, mis neid aitaks, ei ole. Esialgu inimkond aina süvendab oma kriisi.

Kui te oskaksite näha, missuguse hingejõuga annab oma isale-emale andeks 3-aastane laps. Kuidas ta mõistab, missuguse pahateo on ta eelmises elus teinud ja palub sinna andeks sellelt, kellele halba tegi. Muutus lapse bioväljas on nii suur, et seda võib kohe ka füüsilises välimuses näha. Lapsega on kerge, aga tema vanemate üleolevalt võimukat nägu on ebameeldiv vaadata. Nemad tahavad tervet last, aga mitte totrat muinasjuttu. Õnneks enamik vanemaid hakkab mõtlema.

© OÜ Prema 2003. Kasutades käesolevat materjali olete nõustunud Luuleviilma.ee kasutustingimustega.