Veel näiteid elust

Inimestel on väga raske mõista stressi põhimõtet, sellepärast selgitan veel mitme konkreetse näitega.

NÄIDE ELUST.

Inimesel on sapikivitõbi ja maksa haigus. Põhjuseks on viha. Öeldes seda, võib kuulda vihast purset: "Mina ja viha! Ma olen kõige parem inimene maailmas, kõike arvestan, kõikide eest hoolitsen." See inimene eitab oma loomust ja teda aitab kividest vabaneda kirurgi skalpell, aga maks jääb haigeks igaveseks. Kui ma oleksin teda rabanud konkreetsemalt: "Kivi põhjuseks on Teie viha ülemuse vastu, " ka siis oleks ta eitanud või veenvalt põhjendanud, miks seda ülemust peabki vihkama.

Teine inimene jääb põhjuse üle sügavalt järele mõtlema ja ütleb: "Ma vihastan küll vahel, aga et ma nii tige olen, seda ma ei teadnud." Ise ei peagi tige olema, võib ka teiste viha enda sisse tõmmata. Põhimõtteliselt -kas vihatakse mind, mina vihkan kedagi või on minu ümber inimesed, kes üksteist vihkavad - kui see minusse mõjub, siis ongi see minu sees ja kasvatab kivi.

Näiteks viha töökollektiivis seab mind vihavaenlaste tõttu sõltuvusse -nende suhe paneb mind suluseisu. Maks, sapipõis ja neerud asuvad päikesepõimikus. Järelikult, kui ma pean olema kellegi vihase võimu all, aga kohe olukorda lahendada ei saa ja stresse endast vabastada ei oska, siis tekib sapi- või neerukivi. Kui inimesel on mitu sapikivi, siis on tal viha mitme inimese vastu.Mida rohkem peab inimene hinges viha kandes näitama ilusat nägu, teesklema, seda sagedasemaks muutub kivitõbi. Eestlase iseloomule on see eriti raske taluda.

On hämmastav, kui vähe inimene ennast tunneb ja iseendaga suhtleb. Hea ja halva mõisted on äärmiselt ähmased. Põhimõtteliselt - kõik, mis häirib, on minu jaoks halb.

Arvatakse järgmiselt - ma ei tee ju kellelegi oma süütundega, haletsusega, kahetsusega, nutmisega, kahjutundega halba. See, et halvad elusündmused aina meelde tulevad ja et ma nende pideva kordamisega nutust pimedaks jään, ei tee ju kellelegi halba.

Eriti puudutab see vanemaid inimesi. Nad ei taha mõista, et pidevalt halba korrates lisandub iga kord negatiivsust, mis teeb inimese halvaks (haige inimene on halb inimene) ja see halb kiirgub ümbrusele.

Negatiivse mõttelaadiga vanainimestele ei tohi usaldada lapsehoidmist. Negatiivse mõttelaadiga ema teeb lapse haigeks.

Eranditult kõik haigused on stressidest põhjustatud, ka viirus- ja muud nakkushaigused.

 

NÄIDE ELUST.

Helistab ema, kellel on pere mitmendat päeva kõrge palavikuga gripis ja nüüd jäi väike laps ka. Ema on vaimuteadustega kursis. Vaatan ja näen pere peal värsket verd. Küsin: "Mis veri teie perel on, kas tapsite looma?" - "Ei. " Ja siis karjatab ema: "Aga nädal aega tagasi ma kohitsesin oinast! Palju kordi olen seda tööd teinud ja alati hästi, aga nüüd leidsin järgmisel hommikul looma vereloigus." - "Ja siis rääkisid igale vastutulijale oma õnnetust?" - "Rääkisin jah. Ja kui ühe naisega rääkisin, siis poole jutu pealt ütlesin talle, et mulle hakkab vist gripp tulema... "

See, et bakterid ja viirused oma elu meie kõrval elavad, on loomulik. See, et sügisel ja talvel on nende paljunemise hooaeg, on ka loomulik. Ja see, et inimene stressidega jõuetuks jääb ning viiruse külge kutsub, on ka loomulik.

Ema tegi andeksandmised kõigi asjaosalistega läbi ja kahe tunni pärast oli gripp kogu perest täielikult lahkunud.

Inimene on Kõiksuse osa. Järelikult on tema toime ümbritsevale vältimatu. Eriti selgelt on see näha laste haiguste puhul.

NÄIDE ELUST.

11-aastane poiss põdes kopsupõletikku, oli kaks nädalat haiglas ja tervenes. Kodus oli veel ühe nädala järelravil. Viiendal päeval tõusis uuesti palavik ja algas lämmatav köha.

Palavik on energia äärmuslik kadu. Kopsupõletik on südamet¹akra energia blokeering - armastustunded on sel juhul väga tugevasti kannatanud. Mis armastustunded nüüd 11-aastasel lapsel, ütlete?!

Laps armastab oma vanemaid ja soovib, et neil oleks kõik korras. Seal peres oli isal majandusliku mõõna pärast depressioon, mille tõttu ta tundis: mis mees ma olen, kui ei suuda peretki toita. Naine ka ei saa sellist meest armastada. Aga see oleks talumatu. Naine tunnetas seda, kuid ei osanud mehele selgeks teha, et tema armastus mehe vastu ei sõltu rahakoti paksusest. Mõlema armastustunded blokeerusid. Lapse energia voolas nüüd ära vanematesse ja tal tekkis kopsupõletik. Haiglas oli ta pere bioväljast eemal ning paranes. Koju tulles kordus kõik uuesti.

NÄIDE ELUST.

Eriliselt vanematesse kiindunud lapsi võivad vanemad nii ära kurnata, et laps lahkub elust parandamatu haiguse läbi.

Vastuvõtule toodi 35-aastane äärmiselt asteniseerunud naine, et põlve ravida. Turses, hävinud luukoega põlveliiges oli vähktõve metastaasis ja elule seda inimest võita ei saanud. Naine oli rahulik, pretensioonitu, sõnaaher, sirgeseljaline märter. Niivõrd rahuliku mõistusega surmaminejat kohtab harva. Ta oli oma tunded blokeerinud, apaatia ja leplikkus saatusega olid äärmuses.

Tema sünnistressist saime teada, et teda olid vanemad sigitanud kaine mõistusega, teineteist austades, kuid tõelised kuumad armastustunded puu­dusid. Pigem tõrjuti eemale töömõtteid, sest ka seks tuli korralikult ja kohusetundlikult ära teha. Nad olid väga korralikud ja nimekad inimesed.

Lapse vaim tuli ja nautis oma vanemate ilu. Nii ema kui isa olid nagu tüüpilised inglise härrasrahvas - haritud, intelligentsed, elegantsed. Laps tuli ja sai kohe stressi: "Mind ei armastata. " Aga ta tuli, sest ta armastas

oma vanemate ilu ja elegantsi - see oli tema elu õppetund. Pärast selgus, et teda oli vanaema kasvatanud, kuna vanemad olid liialt tööga hõivatud.

Miks valis ta sellised vanemad? Selguse andis eelmine elu Inglismaal. Noored, rikkad, eriliselt ilusad isa ja ema lähevad oma 8-kuuse pojaga merereisile, nii nagu seal tollel ajal moes oli. Vanaema püüab takistada, aga teda ei võeta kuulda. Laev hukkub. Laps pannakse tünni ja ta leiab omale kodu kaugel rannas vaese kaluri peres ning ta jääb igavesti igatsema oma armsaid ilusaid vanemaid. See tunne on nii pimedakstegev, et ta valib uues elus vanemad välimuse järgi - ta tuli õppima tarkust, et välimus on petlik.

Kes hindab inimest ainult välimuse, viisakuse, hariduse ja kõnelemis­oskuse järgi, saab sageli petta. Tunnetage vestluspartnerit ja uskuge oma tundeid, need ütlevad, mismoodi te teineteisele mõjute. Vastavalt sellele võib arendada suhteid.

NÄIDE ELUST.

Vahel, kui inimene on väga tundlik, võib haigus imekombel kaduda.

Toodi suure korall-neerukiviga 73-aastane mees, kes oli kaks nädalat kannatanud neerukoolika valu. Mees oli sellest väga kurnatud, aga ka eluaegse metsatöölise ameti tõttu kulunud ja nüristunud. Pikka filosoofilist selgitavat juttu oleks talle mõttetu rääkida olnud.

Ütlesin: "20 aastat tagasi tülitsesite naabriga ja soovisite talle halba. Meelekibedus püsib siiani." Mees ütles: "Jah, seda pattu olen ma teinud küll."

"Kui nüüd palute naabri käest andeks, mis Te talle soovisite, mis sest, et tema alustas tüli, annate endale andeks, et nii tegite ja palute neeru käest andeks, et temale sellega lävi kasvatasite, siis mida rohkem palute, seda väiksemaks kivi jääb. " See oli lühim õpetus, mida ma kunagi olen andnud. Mees läks ära.

Tulemusse mina ei uskunud, kuna mees tundus nii nüri ja isegi noortele olin harjunud pikka veenvat selgitavat juttu rääkima.

57 minuti pärast oli telefonikõne: "Me helistame selle mehe pärast, tal hakkasid enne valgusfoori (see on 1,5 km minu töökohast) tugevad valud. Ärge muretsege, nüüd on tal kõik möödas, ta istub meil (see on foorist veel 700 m edasi) ja joob teed. Aga mis me selle neerukivi tükkide hunnikuga seal klosetipotis teeme?"

Mõistsin, et mees oli jalgsi läinud ja muudkui palunud andeks ja andnud andeks... Ja suur kivi lagunes tükkideks.

See mees teadis, mis tähendab kõigest hingest midagi teha. See inimene oskas armastada. Küsite - mis siin armastusega pistmist on?

Ravida saab ainult armastusega. See, kes armastuse vastu võtab nii, et see teda kohe aitab, oskab ise armastada. Vastasel juhul ta ei võta abi kohe vastu, vaid peab enne pikalt mõtlema.

Vaimsed tarkused on iga inimese sees. Enamikul kahjuks seitsme luku taga vangis. Lukud saab lahti ainult inimene ise. Lugedes vastavat kirjandust tuleb see iseenda hingest läbi lasta, et tekiks resonants, siis saan ma öelda: "See on minu jaoks. " Nimekaid ja kogenud vaimuinimesi on palju ning igaühel on mingile probleemile erinev, oma lähenemisviis, mis näitabki, et tõde on keeruline. Tõeni saab väga erineval viisil, aga alati heaga. Mis on hea, selle peab endale ise leidma - kui minu võnked ühe ravija võngetega resoneeruvad, siis tuleb sellist filosoofiat süvenenumalt õppida. Teooriat on vaja mõista, siis rakendub ta praktikasse.

NÄIDE ELUST.

Toodi 2-aastane astmahooga laps. Ilma süvenemata võis öelda, et põhjus on kodus ja nii ka emale ütlesin. Ema eitas, kodus olevat kõik korras. Selgitasin uuesti, et ema ja isa probleemid teevad lapse haigeks, teil on kodus midagi lahti. Tahtsin ema mõtlema panna. Ema ei tunnistanud seda: "Meil ei ole viimasel ajal muud olnud, kui mina käisin südamega arstil ja saan praegu ravi. Aga tüli ei ole meil olnud. " Aga miks on noorel naisel süda haige, selle peale ta ei mõtle, selle häda põhjust mõista ei püüa, vaid loodab ravimitele. See ju ei ole lapse häda. Hämmastama pani ema arusaam, sest paar nädalat tagasi olime lahti rääkinud lapse sünnistressi. Järelikult oli see õpetus olnud nagu hane selga vesi.

Ema oli depressiivne ja hirmunud inimene. Kui laps haigestus, siis ema hirm kohe suurenes. Hirm blokeeris neerupealised ja paranemiseks vajalikud hormoonid ei pääsenud vabadusse, nad ei saanud keha aidata. Ema informeeris õnnetusest vanaema ja tema omakorda lisas oma hirmu lapsesse.

Nagu sangpommid rippusid vanemad inimesed lapse hinge küljes oma murede, pettumuste, hirmudega jne.

Õpetasin selle lapse ema veel kord pikalt ja panin sõnad peaaegu suhu, enam selgemalt ei saa. "Teie hirm ei lase lapsel paraneda," ütlesin talle.

"Kuidas hirmust siis lahti saab?" küsis ema, nagu poleks eelnevat juttu kuulanudki. Me olime jõudnud jutu algusesse tagasi - nokk kinni, saba lahti, saba lahti, ...

Ema ei olnud midagi mõistnud. Hirm segas. Hirm on nagu betoon­sein, mis peaks kaitsma halva eest, aga takistab hoopis hea vastuvõttu.

NÄIDE ELUST.

Noor mees kaasasündinud seljaaju songaga. Opereeritud. Alakeha oli tundlikkuse ja funktsiooni häiretega.

Eelmises elus oli olnud ohvitser, kes enda au ja hiilguse pärast jättis teise ohvitseri murtud lülisambaga metsa surema.

Eelmise elu vigadest järeldust ei teinud, seega elu õppetund jäi omandamata. Käesolev elu oli karmavõla lunastamine.

Iga viga saab parandada, ka karmavõlga. Ideaalvariandis saaks iga ema oma tulevase lapse elu parandada tingimusel, et ta teab neid vigu.

Lapse keha ei arvesta, et praeguse aja ema vaim on blokeeritud ega oska lapse vaimu abistada.

Järgnevalt toon ära selle noormehe sünnistressi kirjelduse ja stresside tekke olukorrad. Stressid, mis nendes situatsioonides tekkisid, oleks saanud ema õigeaegse andeks palumisega ja õpetamisega kõrvaldada. Ema ei osanud, aga ema oma keha ei saanud seda mitteoskamist arvestada ja emal oli alateadlik süütunne, mis vaevas ema hinge.

Emad võivad pahandada, et miks elu nõuab seda, mida inimene ei oska. Aga elu peab arenema ja selle nimel peavad nõudmised ikka eespool käima.

Põhireegliks on ja jääb: sarnane tõmbab sarnast. Kui ema on hea mõttelaadiga, positiivsete emotsioonidega, siis ta tõmbab endale ligi sama­sugust last. Karmavõlata = tervet.


 

Vaimu tee

Stresside tee

Andekspalumine, mille ema jättis tegemata

Vaim tõttab teel

eesmärgikindlalt oma elu ukseläve poole, mis on väga kõrge. Sinna ei saa peale astuda ega üle astuda ega

kaksiraksi üle ronida. Ta hiivab vaevaga end läve peale ja rõõm sellest on nii suur,

et muule enam ei mõtle.

 

Eesmärgikindlana valib endale suured

eesmärgid, mille

saavutamine võib olla

väga raske, aga

oma eesmärkide

saavutamist ei oska

kergendada.

 

Kallis laps! Kui tahad midagi saavutada, siis alusta vähesest, nii

on kergem. Ja kui on raske, siis

anna takistusele andeks, siis kasvad

ise, mitte takistus ei muutu

väiksemaks. Õpi sellest.

Mina armastan sind.

 

Ta tõuseb püsti ja lööb pea vastu ülemist uksepiita ära. Aga tõusmata jääda ei saa. Tõuseb püsti ja sirutub nii, et ülemine uksepiit jääb õlgade kõrgusel keha läbima.

 

Ületab eesmärke nii, et saab haiget.

 

Kallis laps! Sul on hirm poolel teel seisma jääda. Anna hirmule andeks, siis su tõusmine on loomulik. Õpi sellest. Mina armastan sind.

 

Seisab ja ootab. Mida kauem, seda suuremaks läheb kurbus ja nutt, et keegi ei kutsu teda edasi.

 

Ootab kutsumist ja on kurb, kui ei kutsuta.

 

Kallis laps! Anna andeks, et ma ei teadnud, et sa sel hetkel tulid ja sind armastusega edasi ei kutsunud. Mina olen tavaline naine ja ma ei teadnud, et sel momendil rasestusin.

Praeguse aja naised saavad tavaliselt rasedusest aru siis, kui menses ära jääb. Anna andeks! Sina seda ei teadnud, aga nüüd

õpi sellest.

 

Kobab pimedas ukseläve, sest

elutuba on hämar ja ta ei tunne, et seal teda armastus

ootaks.

 

Tunne, et teda armastusega ei oodata.

 

Kallis laps! Me ei osanud küll rasedust planeerida, aga last me tahtsime. Anna andeks, et me tekitasime sulle tahtmatult tunde,

et sind armastusega ei oota.

 

Aga tulla tahab ja tuleb. Sell­eks, et ukselävest lahti saada,

muudab end väiksemaks nii, et keha on väike ja must ning

vaim on õlgadest saadik üle keha.

 

Ei oska teha keha vaimu vääriliseks.

 

Kallis laps! Sa ei oska oma keha vaimu vääriliseks teha, sest võimalused (ukseauk) on viletsad. Anna andeks võimalustele, mis sind segavad, siis nad laienevad.

Õpi sellest.

 

Tuba on hämar ja ebaselge. Näeb, et ema on väga eba­selgete ja ebakindlate tun­netega ega suuda mõista meest. Laps aga tunneb, et hoopis teda.

 

Ema on ebakindel

tema suhtes. Ema ei

mõista teda.

 

Kallis laps! Anna meile andeks, et me ei osanud teineteist nii armas­tada, et su elu oleks armastusest valgustatud. Anna andeks meie ebakindlus teineteise suhtes, sest me ei oska teineteist mõista.

Aga õpi meie vigadest.

 

Vaim mõistab vanemate olukorda, oskaks aidata oma armastusega, aga tunneb, et

neis on nii suur armastuse puudujääk, et temas nii suurt jõudu ei ole ja kui tema seda

teeb, siis lakkab olemast.

Vahel oskab mõista

teisi, aga tunneb oma

jõu puudust ja ei julge

abi pakkuda.

 

Kallis laps! Anna hirmule andeks, siis julged meile nõu pakkuda ja siis julged oma armastust jagada lõputult, sest sinu hinges on lõputu

armastus. Õpi meie vigadest.

 

Kardab surra, kuna oli suur vajadus elada.

 

Surmahirm. Armastuse puudus.

 

Kallis laps! Anna surmahirmule andeks ja anna meile andeks, et sellise hirmu sulle tekitasime.

 

Rabeleb end ukseaugust lahti

ja kiirustab vanemate vahelt

edasi nii, et mitte tõmmata

külge vanemate halba.

 

Kardab teiste halba

külge tõmmata. Kardab halbu inimesi.

Kallis laps! Iga hirmu on vaja andestamisega vabastada. Anna andeks, et me oma eluga sind hir­mutame, aga see on sulle õpetuseks.

 

Isa hinges näeb musta haava, aga ei oska mõista, et need on isa hingeelu probleemid.

 

Meeste hing on haa­vatud.

 

Kallis laps! Anna andeks, et ma ei märganud oma mehe hingehaava ja tekitasin sulle teadmise, et meeste hing ongi haavatud ning nagu see

peakski nii olema. Õpi minu vigadest!

 

Vaim läheb mustas õõs. Tee tõuseb mäkke ja on libe. Tekib tagasilibisemine.

 

Valib raske ja libeda tee.

 

Kallis laps! Anna libedusele ja raskusele andeks, siis on tee kindel ja kerge.

 

Hirmuga mõtleb: hoida! See tähendab, et tekib halva eelaimus.

 

Halva eelaimus.

 

Kallis laps! Anna halva eelaimusele andeks, siis saab see ara minna ja halb ei saa tulla. Õpi sellest!

 

Tal on teadmine, et ta on süüdi ja seepärast tuleb karistus ning on selleks valmis.

 

Süütunne, mis põh­jendab karistust.

 

Kallis laps! Ilmas ei ole süüd, on vead, millest õpitakse. Aga see, kes tunneb süüd ja peab loomulikuks karistust, mõtleb valesti. Anna an­deks, et sa võtsid minu arusaama, aga õpi ikka ja jälle minu vigadest!

 

Raske ja libe pind taldade all

valgustab teda altpoolt,

kuid ta ei süvene selle

mõistmiseks, kuna näeb uut

ukseläve. See on esimesest

ilusam. Ligitõmbav eesmärk

ajab ta mõtlemise ja loogika

sassi ning ta tormab uue läve

suunas.

 

Kui on midagi väga

ligitõmbavat, siis kaob

mõtlemisvõime ja

loogika.

 

Kallis laps! Sa võid kaotada pea, kui vaimustud välisest ilust. Õpi sellest. Mina armastan sind.

 

Suur võidurõõm lävel seis­misest segab märkamast, et väike must keha upub tugeva vaimu sisse ära.

 

Võidurõõmus olles

jätab tähtsad asjad

märkamata.

 

Kallis laps! Võidurõõm takistab sul nägemast asja tegelikku olemust.

Keha ja vaim peavad olema

teineteise väärilised. Anna andeks võidurõõmule, mis segab sind nägemast. Õpi sellest!

 

Näeb ema rõõmu (omav praktiline rõõm - laps tuleb abiks) ja isa rõõmu (hingeline - tunneb rõõmu oma mehe­likkuse üle).

 

 

Kallis laps! Anna andeks, et ma ei osanud sind puhta armastusega armastada, vaid ihkasin sind elus abiks. Õpi minu vigadest.

 

Laps võtab mõlema suhtumist

endasse sihituna ja rõõmustab

ise nii, et jälle ei märka isa

rinnast suuremaks kerkivat

musta haava.

 

Enda rõõm suleb

silmad teise sõnatu

hingevalu ees.

 

Kallis laps! Sa ei näe oma rõõmus isa hingevalu. Isapoolsed vanemad

ei ole osanud isale armastustundeid nii anda, et tal oleks hingerahu. Anname neile andeks. Õpi sellest!

Vanemate rõõm teadmisest, et laps on tulemas, kasvab ja teeb elu valgeks, aga nad ei oska lapse poole pöörduda.

Nende rõõm on lapsest

mõõda. Last ei osata näha

endasugusena.

 

Tähelepanu ja armas­tuse vajadus.

 

Kallis laps! Anna andeks, et me ei ole osanud sind ärgata ja sinule öelda - me armastame sind. Sina oled vaim ja me ei oska sind näha. Sina seda ei teadnud. Õpi nüüd!

Laps näeb, et teda ja ta vane­maid eraldab must kuristik. Ta hing karjub vanemate poole, aga nad ei kuule ja ei oska aidata, kuna nad ei oska ka teineteist hingehädades aidata.

 

Teadmine, et vane­maid ja teda eraldab must kuristik ja vane­mad ei kuula teda.

 

Kallis laps! Anna andeks, et meid ümbritseb must kuristik ja et meie

selle oma oskamatusega oleme teinud. Me ei oska oma elu õigesti korraldada ega teineteist hingehä­das aidata. Aga sina õpi meie vigadest. Me armastame sind.

 

Tekib lõplik sidemete

katkemise tunne vanematega,

kuna ta ei mõista vanemate

majandusmuresid.

 

Sidemete katkemise tunne vanematega. Ei oska mõista teiste ma­jandusmuresid.

 

Kallis Laps! Anna andeks, et me oma majandusmuredega sulle halba teeme. Sina ei tea veel, mis need on, sina alles tuled elu õppima. Need

mured on praeguse aja inimestel suured ja väljapääsmatuse tunne

murrab meid. Anna andeks, et me sind mõista ei ole osanud ega pole

aimanudki, et sul on probleemid.

 

4. rasedusnädala alguseks

kujuneb suur edasipääsmatuse

tunne, kuna must hirmutav

kuristik on ees. Mõtleb välja

variandi, kus suur hele särav

vaim jätab oma väikese musta

keha maha ja keha saab

musta kuristiku taustal

mustana märkamatult üle

hiilida. See on vaimu alatu

võte, et ise vabanenult

hõljuda raskusest üle.

Vaimu ületähtsus­tamine, teadvustamata, et füüsilisele inimesele

on vajalik ka tugev keha.

 

Kallis Laps! See, et sa väljapääsu otsid, on õige, aga sa leidsid vale väljapääsu. Keha ja vaim peavad olema teineteise väärilised. Võta seda mõistusega, siis leiad väl­japääsu. Vaim tõuseb keha kogemustest, aga kui vaim tahab eraldi tõusta, siis inimesena seda ei saa ega tohi. Õpi sellest. Anna endale andeks, et olid keha vastu alatu, ta ju armastab sind. Palu kehalt andeks see alatu käitumine.

 

Pärast kuristikku ühineb vaim kehaga, aga see keha on juba

nagu vana mees, kellel on kivimüür nimmepiirkonnas ja

kes teab, et see müür on

karistus, mis on loomulik ja

õigustatud ning kedagi ei ole

süüdistada.

 

Peab karistust loomu­likuks, ei mõista, et valele teole tuleb karistus nagunii

Kallis Laps! Inimene teeb vigu ja vigadest õpitakse. Õpi sinagi. Ara pea end süüdlaseks, kes vajab

koristamist. Ei ole vaja eraldi karistust, see on niigi tagajärg.

 

6. rasedusnädalal tekib suur rõõm - teadmine, et vanemad teda sellisena tahavad. Tege­likult oli vanematel suur õnnestumine, aga laps võttis seda rõõmu endasse suu­natuna. Ta nägi, et Jumal aitas tema vanemaid, et nad saaksid teda aidata ilma sündida.

 

Oskus teistega koos

rõõmustada. (Endal

tekkinud õige järeldus)

 

Kallis Laps! Kui hea, et sa õigesti tundsid ja nägid. Rõõmusta alati hea üle ja võta see tunne enda südamesse, siis oled tugev.

 

Raseduse viimasel kuul

hakkavad ema hirmud

sünnitamise ees tema rõõmu

varjutama, aga ta lükkab

ema hirmud endast ära.

Ego kasvab.

 

Enda nõrkuse tun­netamine ja seetõttu teiste hirmude ja murede endast äralükkamine.

 

Kallis Laps! Anna andeks, et ma tunnen hirmu sinu sünnitamise ees, aga ma olen lihtne naine, kes muud ei mõista. Sina oled tark, aita

ennast ise, sa saad seda, ma tean. Mina armastan sind. Ootan. Tule! Kõik on korras.

 

 

Otsustab ema-isa probleemide

eest ära joosta, kuna kardab,

et need ta hävitavad.

 

Soov halva eest ära joosta.

 

Kallis Laps! Hirmu jalad on alati pikemad. Anna hirmule andeks, siis ta saab maha jääda. Õpi sellest.

 

Jõuab sünnituse väravateni,

aga värav on kinni. Ta ei

mõista, et jõudis liiga kiiresti

ja raputab väravat, palju ei

julge.

 

Ei oska enda saavutusi teiste omaga alati

kohandada. Argus = hirm.

 

Kallis Laps! Kui midagi saavutad, siis kohanda seda teistega, võib­olla, et sa jõuad teistest erineval ajal valmis. Säilita rahu. Kui tuleb hirm, anna talle andeks, siis on kõik korras. Mina armastan sind.

 

Solvub, kuna värav ei reageeri ja hakkab jalgadega trampima ning hüsteeritsema.

 

Solvumine, oma negatiivsuse kuhjumise hüsteeriana välja­elamine.

 

Kallis laps! Solvumine teeb haigeks - tekitab nohu. Kui sa oma stresse kuhjad, siis on väljaelamine palju raskem. Anna kohe andeks, siis on kergem.

 

Kui uuesti märkama hakkab,

siis väravat enam ees ei ole ja

tal tekib segadus nagu

takistust polekski olnud.

 

Tunne, et ta on eksinud.

 

Kallis laps! Anna eksimisele andeks, siis ta teine kord ei tule.

 

Tunneb oma käitumisest

süüd, see tekitab hirmu, et

tuleb karistus ja tark vaim

lahkub jälle ning saadab keha

kahjurõõmsalt sünnitus-kanalisse karistust kandma.

 

Saab oma vigadest aru

ja tunneb süütunnet.

Keha ohvriks toomine.

Kallis laps! Vead on õppimiseks. Kes süütunde endasse võtab, kaotab

hingerahu, sellel tekib hirm ja vajadus lunastada. Kuid ohvriks olemine ei tee kellelegi head, ainult halba. Anna valedele mõtetele

andeks. Ma armastan sind.

 

Kui keha on jõudnud kitsast

kohast läbi, siis vaim tuleb

tagasi, ise väga võidurõõmus.

Õigustamata võidurõõm.

 

Kallis laps! Rõõm on hea, aga võidurõõm võib halb olla, kui sa valesti mõtled. Õpi sellest.

 

Ämmaemand oli loomult

murelik. Võidurõõmus vaim,

kes kehast ei hooli, näeb seda

ja tal tekib põlgus murelike ja

murelikkuse vastu.

Põlgus murelikkuse

vastu.

Kullis laps! Igaühel on õigus olla selline, nagu ta on. Põlata kedagi tähendab halba teha. Tuleb vaadata

iseennast ja kui midagi on sinu jaoks ebameeldivat, olgu see või murelikkus, siis tuleb sellele andeks anda, et see ei tuleks sinusse.

Ma armastan sind.

Ema rõõmustab, et pääses

vaevast.

 

Kallis laps! Anna andeks, et ma ei osanud sind märgata ja et ma oma vaevade lõppemise üle rõõmustasin.

Ema ahastus jääb juba väljapoole sünnistressi.

 

 

Selle noormehe stressid said lahti harutatud ja et esitada ka terven­damise protsessi teise osapoole poolt nähtavat ning tunnetatavat, olgu siinkohal toodud sama noormehe kiri minule.

Olen sündinud seljaaju kahjustusega, mille tagajärjeks on poolhalvatud jalad, verevarustuse, lümfi-ja närvitalitluse häired jalgadel, raskesti paranevad haavandid. Kokkuvõttes tähendab see, et mul on tulnud väikesest peale end pidevalt ravida. Alul ametliku meditsiini abil, aga paraku eriliste tulemusteta. Nii tuli hakata otsima nende inimeste nõu ja abi, keda rahvas kutsub sensitiivideks, ravijateks, nõidadeks jne. Häda ajas. Elu on kokku viinud mõnegagi neist ja minul on võimalus mõelda nende peale eeskätt tänutundega - kõik nad on siiralt püüdnud mind aidata, igaüks nii, nagu on suutnud. Minus aga on vaikselt kasvanud teadmine, et mind saab küll ilmselt üsna palju aidata, aga kunagi ei saa keegi kõike minu eest lõplikult ära teha. Ja et hädad ei kao enne, kui toimuvad muutused minu teadvuses, kui kasvab arusaamine asjadest minus eneses. Kuidas saada lahti hädast, kui ei tea põhjust? Kuidas aidata iseennast, kui avastan, et olen enesele üsna võõras ega mõista, mis sisimas toimub? Kust asjad alguse saavad? Kus olen teinud ja teen vigu? Mind püütakse kogu hingest aidata, aga mina ei parane - miks? Neid mikse kogus terve koorem ja nad muutusid kaunikesti tungivateks.

Mäletan oma hämmingut ja joovastavat kergendust koorma liikuma hakkamise tundest, kui tulin Luule Viilma juurest, taskus paberileht, kus kirjas minu eelmisest siinilmas viibimisest kaasa toodud stressid. Kust on pärit üks või teine minu iseloomujoontest? Miks mul on valus, kui näen lagendikul kasvavat üksikul puud? Ma ei olnud osanud enda käest nii küsida, ma ei olnud osanud oodata ka vastuseid, mida neile küsimustele sain. Aga ma tundsin, et need sidemed on olemas ja ma tundsin ära valu, mis nad mulle teinud olid. Raviks oli määratud andeksand. Ma tundsin sisimas, et ravi on õige, aga seda järgida polnudki kerge, nii lihtsat asja ei osanud äkki! Et probleemid olid ammused, püüdsin mitte lähtuda enesest, vaid andestust leida ja andeks anda palves. Pikkamisi läks see kergemaks. Pikkamisi andis järele ka valu.

Kui jõudsime sünnistressi vabastamiseni, samad tunded kordusid, ainult võimsamalt. Mäletan, et selle toimingu käigus läppusid silmad aeg-ajalt vett täis valguma. Küllap olid need iseenese äratundmised räägi­tus. Kui sain sel õhtul lõpuks voodisse ja endaga üksi olla, tundsin, nagu oleks mu keha mulle tagasi kingitud. Seda tunnet on raske kirjeldada - ma ei olnud oma keha seni niisugusena tajunud. Nii oma, nii lähedal, nii ELAV! See oli peaaegu haiget tegev rõõm, aga mõneti ka ¹okk, sest sellega kaasnes teadmine senisest lahusolust. Justnagu oleks minu ja mu keha, st. kuju, millega ma maailmas ringi liigun, vahel seisnud sein. Kas suudate ette kujutada rõõmu, mis tekib, kui saate iseendale sammukese lähemale? Seekord ei olnud mul raske töötada märkmetega stressidest, kõik läks hõlpsamalt. Mõne päeva pärast hakkasin oma seni endast enamasti vaid valuga märku andnud selgroos tundma soojust ja liikumist seal oleva operatsiooniarmi kohal. Läks pisut aega ja põletikulisest haavast kahjustatud luu hakkas ilmutama paranemise märke. Olen kinnitanud oma kehale, et ei taha nagu hoolimatu võõras mõistmatusest talle halba teha. Olen palunud, et ta õpetaks mulle, mida ta minult ootab ja annaks märku oma vajadustest. Tasapisi nii lähebki. Usun, et olen lahti saamas suitsetamisest, mille maha jätmisega seni hakkama ei saanud. Keha osutub minust targemaks - ta lihtsalt reageerib sigarettidele jälkustundega, andes nii mulle piisavalt selgelt, teravaltki mõista ja tunda, mida asjast arvab. Kui kohtusin sünnistressist vabanemise järel uuesti emaga, teatas ta mõne päeva pärast, et tal oleks kui hea haldjas kallal - kergem on elada. Mulle tundub, et mu vend ja ema hakkasid sest peale teineteist rohkem hoidma. Ja mulle näib, et inimesed, keda ise kohtasin, naeratasid mulle senisest rohkem.

Järgmise etapina olen pidanud kohtuma hirmudega, mis mus peidus. Siingi on olnud üllatusi, aga seegi kord olen tajunud neid ja nende toimet oma käitumises, oma kehas. Just hirmudega töötades olen tundnud, kui väga ootab mu keha oma haigete kohtadega minult kinnitust, et armastan teda. Niiväga, et mul tekkis hirm, kas tulen toime. Palusin oma kehale (kehasse) armastust ja nii korduvalt. Kuni tohtisin ühel hommikul ärgates FÜÜSILISELT TUNDA seda, mida olin aastaid teadnud ja uskunud - et

Jumal tõepoolest on armastus, armastus aga tõde ja vääramatu jõud, millesse vaibub ja sumbub mõttetuna kõik negatiivne, kõik halb - et inimeseks sündinu ainus ja viimne võimalus ongi armastada. (Ka seda väga isiklikku kogemust füüsilise aistingu tasandil on väga raske lahti seletada, aga loodan, et mu jutt ei jää vaid õõnsaks sõnamulinaks!) Mu keha oli end seesmiselt sirgu ajanud, rahulik, väärikas ja rõõmus ning kinkis mulle tervituseks teadmise, et kui ma vaid suudan äsjakogetud tõest kinni, st. end sellele avatuna hoida, ei saa minuga minna halvasti. Nii ongi - kui vaid suudan... Aga isegi kui tee on pikk, ei saa ju tõde teades kaotada.

Lõpetuseks mõtlesin, mida tähendab mulle selle jutu paberile panek. Vist eeskätt nende heade kogemuste sõnadesse vormimist, mida pole võimalik märkamata jätta või eirata. See tähendab muutuste ja nende võimalikkuse jaatamist endas - võimalust iseennast jaatada!

AITÄH!!!

© OÜ Prema 2003. Kasutades käesolevat materjali olete nõustunud Luuleviilma.ee kasutustingimustega.