Hirmude hirm: Hirm, et mind ei armastata.

Materialism andis inimkonnale naise valitsemise õppetunni. Valitse­mine on negatiivsus. Et elu oleks korras, peavad füüsiline ja vaimne maailm olema 1:1 tasakaalus.

Kõige esmane elu külg on õige mõtlemine, sellele järgneb õige hingamine ja õige toitumine ning õige liikumine. Inimene, kes õigesti mõtleb, teeb kõike järgnevat loomulikult õigesti.

Kõigel on polaarsus ehk kaks külge. Ja mõtlemiseski on kaks külge -üks on loogiline ehk ratsionaalne ja teine tunde ehk intuitiivne külg. Needki peavad olema 1:1 tasakaalus, toetamas teineteist vastavalt vajadusele ja olukorrale.

Mees on mõistus - pea, naine on tunded - käel. Kui naine unustab, et tema ei ole pea, vaid käel, kui ta unustab, et ta ei ole mõistus, vaid tunded, kui ta unustab olla õnnelik, et tema suudab meest oma armastuse jõul lendama panna ja tahab ise valitsema hakata, siis on ta rikkunud Jumalikke seadusi. Inimesel on tarvis teada, et kui ta tahab valitseda, siis tulgu ellu mehena, aga kui ta on tulnud naisena, siis järelikult oli nii talle vajalik.

Me tuleme siia ellu oma vaimu vabal valikul ja kui me nüüd selle valiku üle nuriseme, siis lõhume seda, mida oleme ehitama tulnud ja pärast seisame rusuhunnikul.

Sellest hetkest kui naine hakkas tahtma valitseda, toimus suguelu kvalitatiivne muutus - laste sigitamine muutus seksimiseks. Vaimude ühtimine armastuses, mille kulminatsioonina järgneb füüsiline suhe, on muutunud seksuaalakti pooside otsimiseks, et kirge üles piitsutada. Mees õhutab seksuaalakti tehnika tõusu, paraku teadvustamata, et naudingu alus on ikka vaid hingeline armastus. Kui sellises ühtes sigitatakse laps, siis tal on armastuse puuduse stress.

Tõelised armastajad ei leiuta poose, need tulevad iseenesest, neid ei sega hirm, et mind ei armastata.

Ometi igatsevad nii naine kui mees midagi imepärast, mille lootuses nad ikka ja jälle ühtuvad, teadvustamata oma hinge igatsust. Ennastunustav hetk on nauding. Seega inimene püüab unustada ennast, oma reaalsust -unustada oma stresse kui ahelaid. Unustamine on enesepettus. Parem vabastage stress.

Hirm, et mind ei armastata on suurim hirm, sest ilma armastuseta ei ole ka vaimul elu.

Füüsilise keha surm on loomulik. Vaim elab edasi ja reinkarneerub uuesti.

Armastuse häving on vaimu häving. Armastuse häving on hullem surmast.

Sellise hirmuga inimene muutub kannuste teenijaks, orjameelseks, peaasi, et keegi armastaks. Aga kuna tal on stress - ta peab saama ju tunda, et teda ei armastata, siis teda teenetele vaatamata ei armastata. Teda kasutatakse ära, pärast tõugatakse eemale. Ta ei suuda mõista, miks talle haiget tehti, sest hirm, et mind ei armastata blokeerib tema arukuse.

Paljud inimesed nutavad ja kurdavad pettunult kui palju nad teistele head on teinud, aga lõpuks teine ikka tõukab ta endast ära. Pidigi tõukama, sest orja ei armastata. Orjal on ju hirm, et teda ei armastata ja see hirm vajab, et saaks aina uuesti tunda, et teda ei armastata - nii käib õppimine elus. Ärge otsige süüd teistes, vabastage oma hirm.

Tänapäeva naine teeb kolm põhimõttelist viga:

1.Laps sigitatakse. Ta tuleb vaimus oma elu ukselävele ja näeb
negatiivsust ning võtab seda kui suhtumist endasse. Vanemate
elu-olustikulised probleemid on matnud armastuse. Laps näeb
seda.Ta seisab, ootab, aga kuna emas ei ole enam lapse
loomise ürginstinkti, seega ka avatud armastust lapse vastu, siis
laps võtab endasse teadmise, et mind ei armastata.

2.See stress kinnistub sünnituse ajal. Ema hirm tekitab spasmi
sünnitusteedes ja lapse kehas. Selle asemel, et mõnusalt liuelda
läbi armastava emakoja, tuleb laps nagu läbi rullimismasina,
vigastades ennast ja ema. Kas armastaja teeb teisele haiget? Ei
tee! Laps arvab samuti. Tema ema tegi, järelikult ei armasta.

Laps sünnib ja ootab kohe oma ema armastust. Ühtesulamise
vajadus on ääretult suur. Ema ei tea seda ja heal juhul on ta
õnnelik, et laps sündis. Kohe järgneb hirmunud küsimus: "Kas
tal on kõik korras? Kas ma olen terve?" See suurte silmadega
hirm on kõige kiirem pärale jõudma. Juba võtab ämmaemand
käärid ja lõikab läbi nabanööri. Nii lõigati läbi viimane lootus saada emaga üksolemise armastust ja lapsesse kinnistub hirm, et mind ei armastata.

Ema võib tõestada kogu maailmale, kuidas ta last armastab ja kogu maailm usub, sest ema tunne on siiras. Aga lapsel on hirm. Enne, kui ema andekspalumisega seda stressiahelat ei katkesta, ei saa laps vabaks ja emalgi on seletamatu süütunne.

Kui ema eitab süütunnet, sest tema ei usu seda temale vaenulikku muinasjuttu, siis kannab ta ikkagi seda endas ja stress ootab aega, kogub jõudu, et välja murda. Haige ja närviline laps on ema vigade tagajärg.

Nii mõnigi ema läheb nuttes sõbrannadele kurtma - oh mina vaene õnnetu, mind süüdistati, et ma last ei armasta, seepärast on laps haige.

Vaatan vahel sellist ema ja näen, et tema 3-aastane laps saab mu jutust aru, aga ema mitte. Kui inimene tahab mõista, siis ta mõistab. Kui ei taha, siis leiab süüdlase, kes talle haiget tegi. Kui see ainult häda ära võtaks.

Hirm, et mind ei armastata, on XX sajandi lõpus saavutanud maksi­maalse võimsuse.

Põhimõtteliselt - kui laps sündides ei kanna kaela, ei tõsta pead ja ei fikseeri silmadega ema silmi, siis tal on hirmu stress.

Järelikult peaksid kõik tänapäeva emad oma lastelt enda tehtud kolm põhiviga andeks paluma, endale andeks andma ja oma kehalt andeks paluma. Ja lapsed peaksid oma emadele nende vead andestama.

Naine on tunded, aga ärge unustage, et naisel on ka mõistus. Mees on mõistus, aga, uskuge, mehel on ka tunded.

Armastuse kadumise hirmus on inimkond kaotanud reaalsustaju. Naised hädaldavad, süüdistavad: "Mees ei armasta mind." Nad mõtlevad välja kõikvõimalike trikke, et meest ligi tõmmata - tujud, soovid, nõud­mised, etteheited, abitus ja haigestumised ainult soovist hoida meest ohjas. Kõik see viib neuroosini, mille esimeseks väljenduseks on peavalud. Mehed löövad nördinult või vihaselt käega ja parem vaikivad. Kuni kannatus katkeb. Mõlemal on sarnane lähenemisviis: "Miks ta ei ole nii nagu mina?"

Probleemi põhjustab mõistmatus. Aga mõista ei suuda inimene, kelle ajusid (nii tunde kui mõistuse poolt) blokeerib hirm, et mind ei armastata. Kõik vaevused peas, kaelas, õlgades, kätes on alguse saanud sellest hirmust. Ainult et enamik inimesi eitab seda, kardab nõrk olla. Inimene ei ole teadlik, missugust hävitustööd võib stress teha. Kes vähegi loogilisse mõtisklusse laskub, see tunneb, et temas on see hirm ja see piitsutab teda ebaloogiliselt käituma.

Andke sellele hirmule andeks, et ta Teisse on tulnud. Andke endale andeks, et Te olete ta endasse võtnud. Paluge kehalt andeks, et kehale olete sellega halba teinud. Ja paluge oma abikaasalt andeks, et olete teda selle stressiga iseendast blokeerinud.

Kui inimeses on hirm, et mind ei armastata, siis on ta endale hirmuseina ette ehitanud ja nutab ja süüdistab, et teda ei armastata, aga teine ei pääse oma armastust talle kuidagi andma. Kui teine on pehme loomuga, siis ta vajub süüdistuste koorma all kokku. Kui on võitleja loomuga, siis üritab, kuulab alusetuid süüdistusi, üritab veel ja siis saab tigedaks. Kui teisel on omakorda stress: "Ma ei ole armastust väärt," siis on olukord veel keerulisem - need on hingelt järjest kaugenevad inimesed.

Mõni ema süüdistab eluaeg meest ja lapsi, et need teda ei armasta. On õnnetu, et kõik temast eemale hoiavad. Mees ja lapsed on õnnetud, et ema ei usu nende armastust. Selles peres on suletud ring ja üksteise hävitamine. Sageli on kangekaelne mõistmatus nii suur, et jääb üle ainult lahkuminek. Ja nii kõnnivad haavatud hingega inimesed igaüks oma teed, leidmata õnne, sest nende stress takistab seda. Ometi on ju väljapääs.

Inimene, kellel on hirm, et teda ei armastata, tahab ennast näha heana ja väärtuslikuna, et alateadlikult olla armastatud. See vajadus on nii arutult võimas, et sunnib inimest teisi alandama, et ainult ise parem ehk kõrgem välja näha. Nad hävitavad oma hirmust väljakasvanud vihaga ka kõige kallimat, sest nende aju on võimetu loogiliselt mõtlema. Nad loovad usalduslikud sidemed nendega, kes neil teisi inimesi mustata aitavad, samal ajal põlates endasarnast. Selline raske ja kurb probleem on tihti vanadel naistel. Nad panevad kannatama oma lapsed ja lähedased, aga ise kan-natavad veel hullemini. Kui inimene on hirme täis ja muutub agressiivseks, siis ei anna see talle õigust teistele haiget teha. Kui teeb, siis kannatab ise topelt.

Laps, andke andeks oma vanaemale, et ta Teie emale armastust hinge ei andnud. Andke andeks ka oma emale, et ta ei mõista oma õnnetust. Andke endale andeks, et endasse lasete solvumise, abitusetunde, tunde, et ema Teid ei armasta, ahastuse, mis sunnib emast eemalduma. Ema on Teie enda valitud ja see on Teie valus õppetund.

Nüüd on Teie enda teha, kas Te muutute õelaks inimeseks, sest võtsite hinge tunde, et ema Teid ei armasta või vabastate end stressist. Kui Te mõistate, et Teie ema on muutunud hirmust arutuks, tegelikult on ta aga hea, siis saate teda armastada.

Vaadake ema ainult kui inimest, kes teeb vigu. Samamoodi käitub ülemus, kellel on hirm, et teda ei armastata. Ta muutub despoodiks ja hakkab teisi hävitama, sest tal on vajadus olla üle ehk olla parem, et teda armastataks. Ta ei teadvusta seda endale, isegi eitab.

Ainult vaba inimene on armastav ja julge. Iga vaimu igatsus on tõusta. Vangis olev vaim ei oska õigesti tõusta - ta hakkab purustama hirmu ahelaid, võitleb ja jääb alla, sest ei tea, et hirm tuleb vabadusse lasta.

Kui sellisel ülemusel on alluv, kellel on samuti hirm, et teda ei armastata, siis ta püüab kõigest väest ülemuse armastust ära teenida mõistmata, et oma hirmuga ajab ta ülemuse raevu.

Kui seal asutuses on veel keskastme juht, siis tema on eriti raskes seisundis. Tema hirm teeb ta nii ülemuse kui alluvate orjaks, sest iga vaim vajab võimalikult palju armastust - hirm piitsutab.

Praeguse aja mõistlikud heasoovlikud inimesed, tahtes puudujääke likvideerida, hakkavad end jõuga muutma vastavalt vastassoole:

-naised - mõistlikumaks, seega mehelikumaks,

-mehed - tundelisemaks, seega naiselikumaks.

Nii hakatakse võimutsema iseenda üle, aga see teeb päikesepõimiku haigeks. Iseenda sundimisest tuleneb haavandtõbi, tige iseenda sundimine põhjustab maovähki.

Väljapääs oleks - vabastada oma stress, siis saab minusse tulla see armastus, mida ma vajan. Nähtamatus on täis vaimujõude - meil kõigil on õpetajad, abistajad, kaitseinglid. Vabastades stressi teeme endasse ruumi hea ligipääsemiseks. Me saame selle mida väärime. Ja üllatusega avastame, et meid armastatakse.

Nii naine kui mees vajavad vastaspoolt. Väga vajavad, sest üha enam vajab inimene täiuslikust, ise seda endale teadvustamata. Mis on täius­likkus? See on pere = naine + mees. Kuna hirm, et mind ei armastata ja sellest tulenev teineteise mittemõistmine blokeerivad normaalse ühinemise, siis tekitab see pettumuse, sest teine ei võtnud siirast soovi vastu. Järgneb ahastus, püüd olukorda parandada, uus pettumus, hirm tuleviku ees, viha, soov alandada, soov kätte maksta jne.

Ja silmipimestav armukadedus. Tekib lahinguväli, kus võitjaid ei ole. Näiliselt on üle mees, temal on suur rusikas ja kõva hääl, mida naine

iseenesest ju mehes jumaldab. Mees arvab, et naine kardab teda ja kasvab hirmuvalitsejaks.

Mees! Endale teadvustamata jumaldate Te naiste füüsilist nõrkust ja tugevaid tundeid. Oma jõuga olete Te üle, aga tunnetega mitte kunagi. Te vajate naist, et tugevam olla. See mees, kes käe kasvõi mõttes naise vastu tõstab, on nõrgaks jäänud ja tema tee kulgeb allakäigu spiraalil.

Naine! Selle asemel, et muutuda tundetumaks ja füüsiliselt masin­likuks, andke oma mehele andeks, et ta ei taipa oma hirmu vabastada ja andke vabaks ka oma hirm. Siis ei ole Teie mehel tarvidust minna õiget naist otsima, ta leiab selle äkki ootamatult kodust. Naine, kes vabastab oma armastuse hirmu valitsuse alt, tõmbab oma armastusega meest alati ligi. Ainult armastus tõmbab armastust ligi. Mingi tingimus ega nõudmine seda ei tee. Ei aita, et olete ilus, truu, korralik, puhas, tark, hoolitsev jne. Te ju vajate, et mees armastaks. Armastage siis ise ja avage ennast, et Teid võiks ja saaks armastada. Siis ei pea Te ise oma hirmu müüri taga nutma, et Teid ei armastata ega meest süüdistama.

See kes oma valitsemiskirge jätta ei taha ja näitab kangekaelselt näpuga - aga miks mina, miks tema ei või? - see saab lõpuks selle mida vajab - lõhkise küna. Pidev mehe süüdistamine tekitab viha, kadeduse ja pahasoovlikkuse, mis tekitavad hävingu - rinnavähi.

Kui inimeses on hirm, et mind ei armastata, siis ta kriitikameel kaob. Ta näeb teist kui rivaali, kellel on midagi paremat ja kes võib tema väärtust alandada. Aga alandatut ju ei armastata. Edukas naabrimees või kaunis naine ohustavad - ja ongi tekkinud kadeduse võimukad jõud klatšist jala ettepanekuni, sest hirm on blokeerinud kadeda arukuse. Teine olgu sama hea kui mina, aga mitte parem. Arutu võimuvõitlus ei vali vahendeid.

Ütlemata tore on näidata suuremeelsust endast viletsamate suhtes, et siis ennast sellega reklaamida. Ja on solvav, kui see vilets minu heategu vääriliselt ei hinda ning selle hoopis välja naerab.

Kui minus ei ole hirmu, et mind ei armastata, siis:

-annan ma ära väärtusliku asja, mitte näru

-siis ma ei oota tänu, mind armastatakse

-saaja on tänulik ka pisiasja üle - selles on minu armastus.

Kui võitlevad vastaspooled lakkaksid tahtmast muuta teist samasug­useks kui mina, kui nad õpiksid rõõmu tundma sellest, et ta ei ole samasugune kui mina, aga ma olen õnnelik, et saan talle anda seda, mis

minul on, siis oleks nauding täielik. Naine ja mees on loodud teineteist täiendama.

Kes nõuab, sellele ei anta.

Kes ei anna, see jääb ise ilma.

Sellest, mis sa minult ära võtad, jääd ise ilma.

Noored suudavad nautida, sest nad ei upu veel stressidesse. Tuletage igaüks meelde oma noorusearmastust.

Noorus on hukka läinud, öeldakse. Ei ole. Aga noorte vaimud näevad juba lapsena, mida teeb hirm, et mind ei armastata. See kasvatab läbitungi­matu seina isa ja ema vahele, kes peaksid olema igavesti lahutamatu tervik. Valuliselt tormavad nad armastuse sisse, et sedagi vähest püüda. Et mäletada naudingut, mis tegi ta tõeliseks inimeseks.

Kui väike poiss ja tüdruk teineteist saunas avastavad ja teadmisjanust siiras uudishimus vaatavad, on emadel kohe: "Häbi! Häbi!"

Häbeneda tuleb tegemist, mitte olemisi.

Ema peab häbi tundma, et ta enne ei ole oma lapsele rääkinud, et naised ja mehed on erinevate sootunnustega. Ja et see on õnn, mida tuleb õigesti mõista ja hoida. See õnn on kohustus käituda ja elada vastavalt naisena või mehena. Tugevam saab tugevamaks, kui ta toetab nõrgemat -mees naist füüsiliselt, naine meest hingeliselt.

Meessugu veel teab, mis tähendab mees olla - väikesest poisist vana ätini tunnevad nad veel rõõmu nõrga naisterahva toetamisest. Aga tugeva hingejõuga naissugu peab praegu küll häbiga silmad maha lööma - naise materiaalne saamahimu on naise hingeliselt pimedaks teinud. Naised märkavad pahandada, kui mees teda ette ei lase, kohta ei loovuta. See on võimutsev MUL ON ÕIGUS! Vaadake, riikliku seadusega võib õiguse kirja panna, aga eluõiguse võidab südamest tulev seadus.

Kui ma näen noore haige mehe kustunud silmi ja kahvatut nägu, mis õigus on mul, tervel naisel, nõuda, et ta mulle koha loovutaks? Aga ta tahab loovutada, sest tema sees on olemas mehe rüütellik loomus.

Noormees võib rõõmuga koha anda naisele, kes seda pakkumist viisakalt tagasi tõrjub. Sealsamas ei anna sama noormees trotslikult kohta torisevale mammile. Miks? Kas see ei ole küllalt selge - see torisev ju tahab toriseda. Kui talle koht anda, siis ta ei saa seda teha.

Seega - muutke ennast siis muutub suhtumine Teisse.

Tänapäeva laps, kes ei ole kodust armastust saanud, jookseb seda esimesel võimalusel otsima. Paraku, ka lastes on hirm, et mind ei armastata eriti suur. Seda näitab laste käitumine, õppeedukus, närvilisus, sagedased haigused. Mida rohkem laps sellesse otsimise pöörisesse sukeldub, seda rohkem põhja ta tiritakse.

Vaim teab, mida ta vajab ja noor vaim on eriti tundlik, aga tema mõistus ei oska seda endale teadvustada. Ta vajab, et teda mõistetaks ja lõpuks leiab selle mõistja omasoolise hulgast. Tekivad homoseksuaalsed suhted, mis võivad pikalt rahuldust pakkuda, ometi ei ole see Jumalik täius ega ühendus.

Kui naine ja naine ühendavad oma tugevad tunded ja nõrgad füüsised, siis hakkavad tunded varsti tuld lööma. Üks neist peab mehestuma või ühendus puruneb. See võib õnnestuda vaid näiliselt. Soo muutmine on enesepettus.

Kui mees ja mees ühendavad oma nõrgad tunded ja tugevad füüsised, siis ühendus kestab kauem, sest tunded kokku on tugevamad ja näiline hingerahu püsib kauem. Aga füüsis kannatab rohkem, sest kehas peab iga organ täitma endale ettenähtud funktsiooni.

Ikka hõõgub nagu tuli tuha all HIRM, ET MIND EI ARMASTATA ja teeb oma hävitustööd. Ainult vaimus tugevad ja vabad ei karda, sest nende juures on armastus.

Kes häbeneb tunnistada endale seda hirmu, kardab nõrk olla, selle stress murrab ajapikku nagu vulkaan pinnale. Noored häbenevad, mõist­mata, et häbenemine on hirm tunnistada oma tõelist olemust.

Hirm, et mind ei armastata toimib naistesse ja meestesse mõnevõrra erinevalt. Tütarlaps oma suurte, kuid keerukate tunnetega ja tahtega valitseda, hakkab armastust vajades seda nõudma või ära teenima. Ta muutub kas pailapseks, kes kütuse ära teenib või trotslikuks ja kapriisseks, kui hirm hakkab üle piiride kasvama. Poiss tahab armastust takistava kõrvaldada - ta hakkab rabelema ja võitlema, et armastust kätte saada. Stressi kuhjudes toimub vastupidine muutus - tüdruk muutub agressiivseks, poiss apaatseks või üleolevaks, st. hakkab probleemi eitama, et mitte arg välja näha.

Elu jooksul tunded summeeruvad ja vanad naised ning mehed on juba väga erinevad.

7x7 eluaasta möödudes algab uuesti lapseiga, sellega on seletatav selles vanuses meeste siirus. Nad ei eita oma hirmu, et mind ei armastata.

Jumalariigis on mees loodud peaks. Ilma stressideta mees on väga hea juht, teised alluvad talle rõõmuga. Kui juhil on armastav naine, siis ta tõstab meest ka ametiredelil. Kui naine valitseb, siis ainult armastusega saab ta õige tulemuse. Kui naine tahab mehelike võtetega valitseda, siis algab konflikt nii asutuses kui ka naise tervises ja samuti talle alluvate meeste tervises.

Mees peab täitma oma kohta elus. Kui ta seda ei tee, siis peab kannatama. Seepärast käib naiste ja meeste vahel pidev võimuvõitlus. Mees peab valitsema ja naine tahab valitseda. Mees ei tohi mitte valitseda ja naine ei tohi valitseda. See ei tähenda, et naine peab kodus istuma ja ainult lapsi kasvatama. Naine peab täitma oma kohta elus.

Naine, kes tahab valitseda, saab endale meeste haigused (näiteks nimme-ristluu radikuliit jm. alakeha haigused). Mees, kes pahameelega talub naiste valitsemist, saab samad haigused.

Väljapääs on olemas - vabastage endast hirm, et mind ei armastata ja Teie arukus vabaneb. Te avastate oma koha elus.

Inimene, kes sunnib end elama nii, et ta meeldiks kõigile, hävitab ennast ja oma peret kõigepealt. Kes peab tööd tähtsamaks kui armastust, see kaotab armastuse. Töö ei ole armastus, aga armastus on töö...

Meenutan ühte väga deformeerunud luustikuga 13-aastast poissi, kellele ütlesin: "Sa hardad oma isa nii väga, et luustik on sõlmes. Su peas on nii raske, sest seal on hirm, et sind ei armastata. " Poiss, kelle suust pidi enne sõnu välja kiskuma, kes istus silmad maha löödud, vaatas järsku teravalt ja targalt mulle silma, võttis kätega peast kinni ja ahastav hingekarje tuli tema suust: "Ja nemad ütlevad, et mul on puupea! Aga mul on nii paha."

Laps, anna andeks oma hirmule, et sind ei armastata ja su puupeast saab tark pea. Siiani on hirm takistanud sinu tarkust avanemast. Sinu luustik saab siis sirutuma hakata. Ja vanemad, selgub, armastavad. Neil on lihtsalt omad hirmud.

Samasugune reaktsioon laste ja noorte poolt on mulle igapäevane kogemus. Aga lapsed ja noored on tublid. Nemad ei küsi: "Mina pole midagi halba teinud, misjaoks mina pean andestama ? Teised peavad minult andeks paluma." Siiani pole ma ühtegi sellist noort kohanud, vanu aga näen pidevalt tõrkumas.

Aga täiskasvanute hirm, mida nad eitavad, on blokeerinud pea juhmiks. Nii sunnitakse kohtus süüdimõistetut kannatanult andeks paluma ja kannatanu annab võidurõõmsalt andeks, peaasi, et oleksin teisest parem. Kas see on andestamine? Inimesed, püüdke mõista, et viha jääb vihaks ja suureneb veelgi, kui võidurõõm teda alandab. Provokatsioon oli põhjus, kuritegu oli tagajärg. Õige on, et provokaator palub andeks ja süüdlane (tagajärg) annab andeks. Alles nüüd saab süüdlane andeks paluda, et ta käe tõstis.

Provokaator kasvatab teise hirmu. Hirm tekitab kasvades viha. Raevus inimene hävitab ennast ja teisi.

Tülis põletatakse oma negatiivset energiat, avatakse oma sisemust ja see on parem kui viha enda sisse kogumine, aga hingerahu ikka ei tule. Väline võit on teistele näitamiseks.

Kummaline on, et inimesed tegelevad massiliselt enesepettusega, ise seda mõistmata.

Tavalised enesepettuse liigid on:

1.Unustamine. Kujutage ette, et minusse on tulnud hirm, ta
kinnitub päikesepõimikusse. Ma ei taha teda, ma kardan teda.
Et mitte teda näha, tõmban ma tema musta sideme nagu niidi
maja nurga taha suure kivi alla kinni. Ta seisab seal aasta, kaks
aastat, kümme aastat. Mina käin rõõmsalt ringi, jalgu ta mulle
ei jää ja ma usun ise ka, kui ütlen: "Mul ei ole hirmu." Aga
kivi mureneb. Ühel päeval tuleb kass ja lööb sabaga - hirmu
niit pääseb lahti ja annab mulle valusa hoobi, sest aastatega on
niit kosunud nööriks.

2.Enesesisendus. Hirm on nagu hiir, mis kinnitub minu päikese­
põimikusse oma pika musta sabaga.Ma sugereerin endale:
"Kõik on hästi ja aina paremaks läheb. " kümme korda, sada
korda, miljon korda. Nagu kuldsed viljaterad kogunevad nad
suurde kuhilasse ja ma olen rõõmus. Kõik on ju hästi. Aga
tema,see hiireke,muudkui teeb krõp-krõp-krõp.Ja ongi
viimase kihini jõudnud... Aga hiireke on kosunud, nüüd teda
nii lihtsalt ei püüa.

3.Musta valgeks rääkimine. Muretsen, kahtlen, olen ebakindel,
olen umbusklik, pelglik, kartlik, mul on kompleksid, õigustan
oma kartusi, põhjendan ja otsin süüdlasi, julgemata öelda: "Mul
on HIRM. " Hirm on jube sõna, nii jube, et parem petan ennast
või eitan, peaasi, et ei tunnistaks endale.

Eitamine. Kõike, mida silmaga ei näe ja käega ei katsu, võib eitada, aga ta on olemas. On see siis süütunne, hirm või viha - oma töö teeb ta vaatamata eitamisele.

Mida rohkem inimene materiaalsuses kinni on, seda rohkem ta enesepettusega tegeleb. Sööb hormoone, endal luud hõrenemisest murdu­mas ja õigustus keelel, aga hirmust rääkida ei taha. Hirm on blokeerinud neerupealised, inimene sööb hormoone ja tunneb hirmu selle ees, mida need tabletid talle tekitada võivad.

Vaadake end peeglist, kulla inimesed. Kui Teil on halb jume, tuim või hirmunud või vaevatud silmavaade, tursed näos, lühike kael, pinges õlad, halva toonusega nahk, näotuks muutunud töntsid sõrmed, tundlikkuse häired jne. - siis on Teil HIRM, ET MIND El ARMASTATA.

Laske ta vabadusse, enne kui olete apteegi tühjaks ostnud ja siis ahastuses tõdete, et hakkate hulluks minema. Tehke selle hirmuga tund aega tööd ja minge uuesti peegli ette. Kui muu ei ole veel muutunud, siis silmade sära on ometi Teie juurde tagasi tulnud ja pea on kerge.

Kui kõik ärritab, ajab nutma, kusagil ei ole asu, tahaks midagi ära lõhkuda või kasvõi kellegagi tülitseda, peaasi, et midagi teha - siis on Teie hirm üle piiri kasvanud, temast on saanud viha, mis otsib võimalust hävitada teisi või ennast. Te ei anna endale aru oma tegemistest, sest hirm on blokeerinud aju.

Vabastage hirm. Ta ei ole tulnud Teisse, et halba teha. Te olete ta endasse võtnud, sest vajate tema läbi õppimist. Ta on Teie sõber. Teie õigus on sõbra õpetus vastu võtta või mitte. Vabastage hirm ja Teil ei ole enam vajadust nutta.

Andestamine tundub inimestele raske. Kummalisel kombel tundub andestamine isegi nii hirmutav, et nii mõnigi hakkab muud väljapääsu otsima - meditatsioon, füüsilise keha treenimine, väga erinevad idamaised energia taastamise võimalused. Kõike võib, aga ilma andestamiseta enam ei saa, uskuge mind. Kes kardab andestada, see peab kannatuste rada käima, sest esmane peab olema mõtlemine.

Andke andeks, kes Te olete mind poolelt sõnalt mõistnud ja tunnete, et tüütuseni palju on ühe mõtte kordamist. Teie vaim on lahtisem, aga teiste õpetamist ei saa samuti kärpida. Ma näen oma töös, et kordamine on hädavajalik.

Kuid ma näen oma töös ka seda, et sageli vaatavad mind silmad, mis ei näe ja kuulavad kõrvad, mis ei kuule. Mitte et nad oleksid pimedad ja kurdid. Tean, et sellised inimesed lähevad ära ja ütlevad: "Ah, aeti mingit

jama andestamisest, aga haige olen ikkagi." Või jäävad haigemaks, sest nad ei püüdnudki aru saada ja vihastasid, mõistmata, et vihastasid (või ahastasid) enda peale. Ja tervis pidigi halvemaks minema. Aga paari päeva pärast hakkab kriis mööduma ja imelikul kombel hakkab kergem.

Nüüd hakkab see inimene kasvõi natukene mõtlema, aga ometi hakkab. Vaatamata mõistuse trotsile on keha teadvusele tema olukord veidi selgemaks saanud. Keha ju kuulas meie juttu.

Minult küsitakse - miks ma ei keeldu tegelemast inimestega, kes tulevad tervist saama, kuid ei taha end ise aidata?

Ausalt öeldes mõne puhul olen keeldunud küll. Mitte sellepärast, et ta on kurjategija või muus mõttes halb. Need on inimesed, kes ei taha midagi mõista, kes trotslikult eitavad oma vigu ja peavad oma õigust tõeks ning arvavad, et tervist saab osta. Tervist ei saa osta ka kogu maailma rikkuse eest mitte.

Mitte midagi ei saa teha, kui inimene ei taha - ja inimene saab kõike teha, kui ta ise tahab. Sel juhul ta vajab vaid õpetust ja õpetajat.

Sellise põhjenduseta st. õpetuseta ei ole pidanud lahkuma keegi. Palju on neid, kes kooliõpetuse ja ideoloogia on väga jäigalt omaks võtnud ning hoiavad oma vaimu sellega vangis. Nende inimeste kõige sagedasem haigus on neuroos - vaim püüab vabadusse võidelda, aga mõistus ei lase.

Sellisel juhul tunnen, et ma pean sundima - lapsi sunnitakse ka õppima, et hiljem kerge oleks. Palun andeks, et ma teda sunnin ja räägin seda, mida tunnen, et peab. Ilmestan seda eneseõigustust ühe õpetliku näitega.

NÄIDE ELUST.

Tuli üks umbes 45-aastane väikest kasvu naine ja ütles: "Kas Te mäletate, ma käisin kaks kuud tagasi ja midagi ma ei uskunud, aga nüüd ma olen terve."

Tohoo! Kuidas Te siis terveks saite, kui ei uskunud?

"Aga Te ütlesite, et kuulake, kui juba tulite, vast läheb tarvis, küll elu näitab."

Mis see elu siis näitas?

Ja naine räägib oma loo. Ta elab Tallinna äärelinnas. Suvel õhtul töölt tulles märkas silmanurgast, et temast hakkab mööduma pikk purjus noor mees, kes tasakaalu hoidmiseks oli ettepoole köökas, nagu purjus inimesed ikka. Tema fikseeris olukorra ja unustas kohe, omad mõtted vajasid mõtlemist.

Edasine käis kähku. Tal haarati kõrist. Järgmine hetk oli ta selili maas, mehe põlv tema rinnal. Ta nägi ainult nuga tõusmas. Peas valitses absoluutne tühjus, nii kiiresti ei saa isegi ehmuda. Ja siis tulid tal mõttes eneselegi üllatuseks südamlikud sõnad: "Ma annan sulle rumalale andeks, sa ei tea mida sa teed... " Rohkemaks ei jätkunud aega. Järgmisel momendil oli ta haardega kleidi rinnaesisest üles tõstetud, tühja jahukotina läbi raputatud ja järgmiste sõnadega õnnistatud: "Sind raiska ei kõlba tappa ka." Siis ropsiti seelik puhtaks, anti käekott kätte ja siis... seisis ta keset teed nagu post ning kedagi nagu polekski kunagi läheduses olnud.

"Alles kodus sain ma mõtlema hakata ja nüüd ma olen terve, " lõpetas naine siiras rõõmus oma jutu.

Sellepärast ma ei keeldugi õpetamast.

Mina olen minule antud õpetuse Teile vahendanud ja kui mul tuleb hinge mure inimeste tervise pärast, selle pärast, et nad tahavad põikpäiselt haiged olla, et nad ei usu heasse, siis annan murele andeks, et ta tuli. Annan endale andeks, et ma ta endasse võtsin. Palun oma kehalt andeks, et murega inimeste pärast endale halba tegin. Ja palun inimestelt andeks, et ma neile oma murega halba teen, sunnin neid tervenema.

Inimese tahe peab olema vaba. Siis ma lähen jälle vahendama seda õpetust neile, kes selle vastu võtavad. Kes seda vajavad, et uude tsüklisse minna.

Selle raamatu kirjutamise vältel on ette tulnud viivitusi, selgelt tun-tavaid takistusi, mis samal ajal on alati võimaldanud uue peatüki sündimist. Tean, et minu kaudu antav on vaja edastada inimestele nii, et arusaam oleks õige ja kasutamiskõlbulik.

Elu on lihtne, kui elu seadusi tunda ja täita, aga et tunda, peab need selgeks õppima, mis omakorda on üsna keeruline.

Nii raamat üldse kui ka see peatükk on mul kirjutatud sooviga hästi lühidalt, kokkuvõtlikult ja selgelt öelda, aga jälle kordub sama - viivitus võimaldab mulle õppetunni, mille seekord toon teieni võimalikult täpselt.

Näen inimesi sageli eitamas hirmu, et mind ei armastata. Nende pea

on nii blokis, tunded ahistatud, loogiline mõtlemine takistatud ja sel puhul on eitamine tavaline. Kombeks on öelda: mõtle õigesti. Inimene oma hirmuga, et mind ei armastata ei suuda mõista, mis tähendab mõtle õigesti. Tema meelest mõtleb ta liigagi õigesti.

Aga kui palju on inimesi selle stressita? Peaaegu ei olegi. Kes eitab, see ju arvab ebateadlikult end olevat väljaspool inimkonda.

Töötades ise enda stressidega näen, et eemaldades stresside pealmise kihi nagu sümboolse kooriku, tõeline stressimülgas alles avaneb. Sellest pole olnud esialgu aimugi. Stressid hakkavad väljuma nagu vulkaanist.

Kui inimene võtab kasutusele, alguses kasvõi uudishimust või vajadu­sest end aidata, hirmu vabastamise, siis mõne päeva jooksul tekib tal vaimustus ja emotsionaalne iseenda äratundmine, millele järgneb tormiline reaktsioon.

NÄIDE MINU ELUST.

Igapäevane töö haigetega näitas, et hirm, et mind ei armastata vajab täpsemat lahtiseletamist.

Otsides võimalust seda kõike õigesti väljendada, heitsin õhtul magama ja palusin Jumalalt abi. Magasin tunnikese, virgusin selgena ja hakkasin andeks andma hirmule, et mind ei armastata.

Ma annan sulle andeks, et sa mulle tulid.

Ma annan endale andeks, et ma su võtsin.

Ma palun oma kehalt andeks, et ma oma kehale sellega halba teen.

Ootamatult tekkis vajadus kujutada ette, mis siis oleks, kui keegi mind tõesti ei armastaks. Kohe mitte keegi.

Seda õudu kirjeldada ei ole võimalik. Ma vabisesin, värisesin, tundsin end laiali hajuvat, ihukarvad olid püsti. See oli igavese lõpu tunne, milles puudus surmahirm. Pea oli selge.

Hakkasin sellele tundele andeks andma. Üks kord. Teine kord. Kolmas kord.... Õud vaheldus vabanemistundega. Teadlikult säilitasin selle õuduse sees olemise tunde. Aju vabanemine oli rahustav. Keha läks soojaks, vabin kadus.

Aastaid olid mu õlad ja kael olnud pinges. Enne, kui ma veel vaimsete teadustega ei tegelenud, oli turja padjand tuim ja käed kippusid surema. Varem põhjendasin seda, nagu kõik inimesed, raske füüsilise tööga, mida olin lapsest saadik teinud. Kui toidukotte käe otsas vedades kodu poole tulin ja prouad autodega oma kotte vedades mööda sõitsid, olin kurb ja ohkasin. Eks Te võite arvata, et ka minus oli teadmine, et mind ei armastata, minust ei hoolita, mina ei ole mingi väärtus jne. Vahel oli ka pahameel, mis siin salata. Enamikule tuttav tunne, kas pole?

Nüüd, pärast oma andeksandmisi, mis kestis ilmselt tunde, uinusin, ärkasin, kordasin andeksandmisi. Teadlikult nautisin oma hirmu vähenemist. (NB! Olin seda varem palju kordi vabastanud ja alati oli kergem hakanud.)

Hommikul ärkasin erakordselt reipana, aga kui voodist tõusin, tundsin turjas, õlgades ja kätes pisimagi liigutuse puhul tugevat valu. Selline valu on teisel päeval pärast suurt füüsilist ülepinget. Mõistsin, et see on reaktsioon. Kogu keha liikuvus oli suurenenud, tundsin end nooremana.

Kuna oli laupäev, perenaise suur tööpäev, siis sukeldusin koris­tamisse. Sellega tegin ühe vea. Kuna valulikkus lihastes tekib vallandunud jääkainete kuhjumisest, siis oleksin kõigepealt pidanud mõtlema ja tol päeval rohkem vett jooma, et jääke väljutada. Viga tuleb parandada, tegin seda alles õhtul. Õhtul kordasin andeks andmist, nüüd oli seda kergem teha.

Hommikul ärgates tundsin, et keha oli kerge ja mõnus. Valulikkus oli lihastest täielikult kadunud, ainult vasaku õlaliigese piirkonnas tekkis liigutamisel tugev tuiklev valu, nagu ägeda närvipõletiku puhul. Mida rohkem liigutasin, seda hullemaks asi läks. Isegi puudutus muutus valulikuks. Ühesõnaga - tige valu - mida rohkem torgid, seda tigedamaks läheb.

Püüdsin põhjust leida, et see siis õpetuseks kirja panna:

-käsi - hirm, et mind ei armastata

-vasak pool - probleem mehega oma mehega oli eile kõik kõige
paremas korras, järelikult on valu võõraste meestega seotud

-valu on tuntavalt tige - tigedus = viha

-liigutan keha ja tunnetan jäikust abaluude vahel - järelikult on
valu seotud süütunde või süüdistamisega.

Mõtlesin eilse peale ja leidsin suurema vaevata põhjuse:

-pahameel nende vastu, kes süüdistavad teist, et see ei armasta,
aga ise ei taha mõista, et takistavad armastuse tulekut enesesse Jumalikku tarkust.

Eile helistas kolm naist, kes hädaldasid oma elu ja tervise pärast, kõik kolm nagu ühe vitsaga löödud: ise on oma hirmuga, et mind ei armastata oma armastusenergia voolu kinni müürinud ja süüdistavad meest, lähedasi jne.

Miks minus tekkis pahameel = viha? Minu poole pöördutakse abi saama, ma õpetan, otsin põhjused välja. Aitama peab end inimene ise, teised seda teha ei saa ega tohi. Aga kui oled juba korduvalt õpetanud, kui on tegemist veel inimestega, kes niigi tegelevad vaimsete asjadega, aga mõtlema ei hakka, ikka tahavad, et teine nende elu korda teeb, siis, andke andeks, aga süda läheb täis.

Minu keha sellist õigustust ei vajanud. Tema tahtis, et mina teiste stresse endasse ei võtaks ja enda stressid vabastaksin. Ei ole kasu, kui ma talle ütlen: "Kuule, ma ju tavaliselt nii ei tee, ole nüüd mõistlik. Nemad on ju süüdi."

Imelik! Niikaua, kuni ma neid ridu kirjutasin, kadus mu õlavalu ära. Miks? Eks sellepärast, et ilma selle valuta poleks ma seda lõiku kirjutanud. Kirjutasin - ju siis oli tarvis. Jumal näeb ja teab. Nüüd pole valu enam tarvis.

Kui keha häirega märku annab, siis on tal midagi tähtsat öelda. Õppige keha mõistma ja tema nõuandeid täitma. Paremat sõpra ei ole Teil kusagilt võtta.

Š OÜ Prema 2003. Kasutades käesolevat materjali olete nõustunud Luuleviilma.ee kasutustingimustega.