Miks tavameditsiin alternatiivsega tülis on?

Tigedaks saab see, kes...? See, kes kardab.

Sagedamini sõimab pada katelt,oskamata ja soovimata teineteise tasemele laskuda või tõusta.

Kuna mul on õnn olla ühtaegu nii arst kui ka niituse kandja, siis ma võtan endale õiguse seda probleemi harutada. Ehk õnnestub.

Tavameditsiin tegeleb inimese füüsilise keha nähtustega ehk tagajär­jega. Ravi on tagajärje likvideerimine. Ilus eesmärk - profülaktika – jääb unistuseks niikaua, kuni arst ei oska näha maailma ja inimest terviklikult tema lahutamatus ühtsuses. Iga inimene teab, kui kõrge on maailma meditsiini tase ja imestab - kui madal on see meil!?

Kallid inimesed! Te näete ainult aparatuuri, ei näe selle taga meie arste, kes teid oma hingejõuga ravivad.

Olen jälginud erinevaid inimesi, kes räägivad, kui raske, pingutav ja vähetasuv töö neil on. Milline vastutus, pikad tööpäevad, mure kodus kaasas. Ja ometi võin öelda: ennastohverdavamalt ja jõulisemalt kui arst, ei tee oma tööd keegi. Mõistan seda eriliselt alles nüüd, kui haiglast ära tulin.

Arst võib olla morn, isegi tige, sest ta on väsinud, ta alustab oma tööd 25-aastaselt ja see ei katke enne, kui on äraminek. Ta on valmis iga hetk minema, kui teda vajatakse. Viie minutiga peab ta olema unest ärganud, riides ja vaimselt valmis surmaga rinnutsi kokku minema. Selles võitluses võib ta olla määrdunud ja uppumas kõigesse, mida üks inimene endasse on kogunud - vesi, veri, mäda, alkohol, narkootikumid, fekaalid jne. Liha­tükkidest peab ta inimese kokku lappima. Ja kui ta selles meeletus võitluses alla peab vanduma, siis ta kiristab küll hambaid, aga süda nutab sees. Kes seda mõista tahab, see mõistab.

Inimkonnale ei ole veel teadvustunud, et surm on loomulik nähtus ja selle eest on vastutav siiski kõigepealt inimene ise. Meil on see nii loomulikult ikka veel arsti asi. Arstid ise on hakanud küll juba õige mõttelaadiga kaasa tulema, aga nüüd protesteerivad haiged. Neile tundub see ülekohtune.

Hetk hiljem kutsutakse see arst abi andma psühhoosis inimesele, sest see on asja tulnud sensitiivi juurest, kus on öelnud, et tal on vähk. Arstid on teda uurinud, aga haige arvates teda petnud. Negatiivse mõttelaadiga inimene lepib meeleldi isegi vähidiagnoosiga, sest ta vajab haletsemist, hoolitsemist, kaasa tundmist jne.

Kujutage nüüd ennast, sellesse olukorda ja leidke lahendus!

Mina tegelen sellise probleemiga sageli, mitte alati ei saa ma enam inimest selgele mõistusele tuua, sest hirm on blokeerinud tema VI ja VII t¹akra. Kui ta nii paljugi tegema hakkab, et stresse lahti andestama hakkab ja tuleb tagasi juba aruka jutuajamise jaoks, siis on hea. Nii mõnigi jätkab jooksmist sensitiivide vahet ja iga sensitiiv lisab oma nägemise informatsiooni juurde - kui eelmine diagnoosis vähki, siis ka järgmine teeb seda kindlasti. See inimene saaks eelduste kohaselt 10-20 aasta pärast vähi, ta ju vajab seda, aga nüüd sureb ta paari aasta pärast infarkti.

Vastupidiseid olukordi, kus meditsiinis diagnoositakse vähki, aga esimene sensitiiv on kasutanud oma võtet ja teised ei näe, on samuti piisavalt. Ometi inimene kustub. Maagia võtteid tohiks kasutada ainult selle haige peal, kes sama sensitiivi juurde kindlasti tagasi tuleb, aga seda peab haigele täpselt teadvustama ja rõhutama. Haige teab näiteks, et talle pandi mingi kaitse peale, tal hakkas sellest nii paha, et vaevaga veab end teise juurde. Kui seegi aidata oskab.

Va. patsiendid!

Üldiselt võib olla reaktsioon bioenergeetilisele ravile ja võtetele väga äge, aga see möödub tavaliselt ruttu, 1-5 päevaga ja kui Te oma hirmu lahti lasete, siis mõistate, et reaktsioon on hoopis erinev tavalistest palavikuhaigustest. Tundke rõõmu, et muutute - pärast kriisi tuleb vabane­mine.

Kui halb enesetunne püsib või süveneb, siis andke sensitiivile andeks, et ta tahtmatult mõjutas Teid oma energiaga, mõistmata, et te omavahel ei sobinud või oli muu põhjus. Andke endale andeks, et Te selle endasse võtsite ja paluge oma kehalt andeks, et oma kehale sellega halba tegite. Te vabanete.

Mina isiklikult arvan, et andestamisega, seega usalduse tekkega, muutuvad kõik inimesed üksteisele ka energeetiliselt sobivateks.

Elul on kaks poolt - vaimne ja füüsiline, mõlemad on seni vajalikud.

Arstid tunnevad füüsilist poolt, aastatuhandeid on see teadus arenenud. Areneb veelgi, aga vaimumaailma avanemiseta enam mitte.

Selgeltnägijaid, sensitiive jm. on väga palju tekkinud ja see on hea.

Aga, kallid vaimus liikujad! Ärge unustage, et intuitiivne ja ratsio­naalne mõtlemine peavad olema tasakaalus.

Arstide kogemus on pikk, nad on enda peale võtnud vastutuse haige eest. Sensitiivid seda ei ole. Liig sageli tulevad haiged sensitiivilt saadud diagnoosiga, et keegi ta nüüd terveks ka raviks. Umbes nii, nagu hiljuti üks keskharidusega naine tuli: "Mul on neer vaagnaluu tükkide vahel kinni ja teeb valu!" No mis sa kostad! "Ärge Te enam kunagi niisugust rumalust oma suust välja öelge, " sain ainult nõu anda. See oli minu kõige suurem abi talle. Muu tegi ta ise ära.

Kallid inimesed!

Kui Te lähete sensitiivi juurde, siis võtke oma mõistus ka kaasa. Ma saan aru, et Te oma hädas rabelete ja otsite abi, aga kriitikameel peaks ikka kaasas olema. Nii nagu arste on erinevaid ja Te hindate neid vastavalt oma kogemustele, nii on ka sensitiivid erinevad. See ei tähenda, et neid mustata on tarvis.

Kallid sensitiivid!

Vaimu arenemine võib toimuda väga erineval moel, aga ikka lähtudes sellest tasandist, kus inimene enne asus. Aegadest aega on olnud nõiad, kes aitavad oma taimedega, lausumistega, palvetega - see on armastusenergia ja tõesti aitab, aga nad ei ole kunagi pannud meditsiinilisi diagnoose. Praegune vaimu avanemine toimub hüppeliselt ja jõuliselt ning tekitab inimestes eufooria. Inimene, kes varem pole saanud ennast teostada, tunneb, et nüüd on saabunud aeg tõestada kõigile, mis ta väärt on.

Andke eufooriale andeks ja võtke alustuseks eestikeelne anatoomia-õpik ning lugege see läbi. Siis vast mõistate, kuhu Teie vaim kiirustab. Äkki ei olegi see ravimise tee. Head teha võib ka teisiti. Õppige iseennast tundma. Õige sensitiiv peab vastutama oma sõnade eest. Kes seda ei tee, saab teole vastava tagajärje, nii nagu Jumalariigis ikka. Mitte ilmaasjata ei ole sensitiivid vahel väga raskelt haiged. Siis Te pöördute arstide poole ja nad aitavad Teid.

Tuleb arvestada, et kaasaegne inimene on mõistuse poolest hästi arenenud, ta tahab teada, mis tal viga on, miks tal see viga on, kas see on ravitav, kuidas on see ravitav. Mõistlikule küsimusele peab järgnema mõistlik vastus.

Diagnoos on mõnele inimesele nagu kehasse sissekootud hinnasilt, teisele nagu orden kannatuste eest. Igaüks suhtub erinevalt.

Palju on probleeme sellesama kerglase vähi diagnoosimisega. Ener­geetiline vähi informatsioon tuleb kehasse ka siis, kui naabrimees on vähis või vanematel oli vähk jne. Peamine, et inimene seda kardab ja hirmuga endasse tõmbab.

Kui hästi otsida, siis võib kõigist leida kõiki diagnoose - me elame ju nende atmosfääris. Gripp liigub ka ringi, ometi kõik ei jää grippi. Öeldes: "Ma võtsin su haiguse ära, " tekitame haigele hea tunde. Hävitame ener­geetilise struktuuri ja anname inimesele sellega lootuse. Lapsemeelselt usklik võib väga pikalt terve olla. Aga foon ju jäi - see on oskamatus ise mõelda. Haige jääbki lootma teiste abile.

Mõistuseinimene ei tarvitse tunda midagi, tema haigus püsib edasi. Võib ju öelda: "Miks sa siia tulid, sa ei usu ju mind?" Inimene ei suuda uskuda, kui ta ei tea midagi energeetikast. Aga seda talle ära seletada on oi kui raske ja aeganõudev töö. Suu on väsinud ja ajud on sõlmes, aga see inimene hakkab endaga tööle. Mida võib paremat tahta!

Ime-efekte ootav sensitiiv jääbki imesid ootama. Innustamiseks juhi­takse tema teele aeg-ajalt väga tundlikke inimesi, aga põhiliselt on see ikkagi palehigis töö.

Vähi tekkest kõnelesin juba eespool. Aga sensitiiv, kes inimesele selle diagnoosi paneb, annab surmahoobi. Tugevaid on vähe. Hirm vähi ees jääb inimesesse ka siis, kui sada arsti talle uuringute alusel tõestavad, et ei ole. Aga ta saab ükskord selle, sest hirm tõmbab ligi seda, mida kardetakse.

Mõte elab ja toimib, sõltumata sellest, kelle suust või mõttest ta on tulnud. Väga vähe on vaja, et inimest õnnistada, veel vähem on vaja, et inimest surma saata.

Endast lugupidav selgeltnägija ei puista diagnoose varrukast. Ta peab teadma, et negatiivsed jõud on alati valmis "abistama", aga negatiivsust tõmbab ligi vaid negatiivne tegu.

Ma ei eita, et vahel läheb vaja ¹okiteraapiat, et inimest masendusest ja apaatiast üles äratada. Õigem on esile kutsuda inimese pahameel, see on nagu piits väsinud hobusele. Hakkab perutama, aga pärast vähemalt silm särab. Kui silm särab, siis see on märk, et aju hakkas tööle. Las ta vannub Teid pärast, aga Teie ju teate, et ta eluenergia hakkas voolama ja kohe-kohe järgneb halvale hea.

Hea selgeltnägija ütleb tõtt. Vaielda võib selle üle, kas karmi tõde on õige või vale välja öelda. Näen inimesi, kes sellest psühhoosi lähevad, aga näen ka neid, kes lootusetust olukorrast uskumatult kiiresti paranevad. Hinnang tõele on vastavuses inimese arukusega. Haige, kes end sunnast välja võitleb, on väärt inimeseks olemist. Kui inimene, keda kabinetti lohistatakse ja kellel on lootusetu diagnoos, kes saab ajule kiiritust, teatab kahe kuu pärast, et ta on terve ja käib tööl, siis ta on väärt inimene. Seda tööd, mis ta hommikust õhtuni tegi, vabastades hirmu, et teda ei armastata, teab ta ainult ise. Aga selle toime on kogu pere elu korrastav.

Mõni inimene käib mitu korda, hädaldab ja nutab ning ootab, et häda ära võetakse, aga kui seada talle ette tingimus: kas hakkate endaga tegelema, oma stresse vabastama või rohkem ärge tulge, siis ta ei tule enam. Ta on parem haige.

Sageli kasutavad sensitiivid mõistukõnet. Seda tingib vajadus haiget mitte ¹okeerida, aga ometi tõtt öelda. Kes mõistab, see mõistab. Sensitiivi

sõnu juhivad kõrgemad vaimsed jõud, nende tarkust ei saa vaidlustada.

Inimene peab saama sensitiivi juures käimisest lootuse, impulsi, mõtte, positiivse emotsiooni, hinnangu oma valele elule - siis oskab vähemalt midagi muutma hakata. Peab saama teadmise, mida edasi teha -minna arstile, või tulla tagasi. Mida raskem haigus, seda kiirem peab olema tegutsemine. Kes seda ei saanud ja pettus, see teadku, et ta ise valis endale selle sensitiivi.

Kelle vaim on juba avanemisest märku andnud ja kes tunneb, et ta kätest tuleb tervistav energia, rõõmustage, aidake ennast, oma peret, sõpru. Jälgige end teraselt kõrvalt, see on väga tõsine tegevus, mitte naljanumber. Võtke endasse vastutus ja soov edasi jõuda. Teid aidatakse, kui Teie soov on puhas ja siiras, aga mitte kohe. Enne peate tunda saama, et enda mõistus enam ei võta. Ärge oodake Jumala armuande, kerjusele tulevad palukesed. Tõeline vaimutoit tuleb ära teenida. Ka selle juures saab andestamisega end aidata, pange pea tööle. Sensitiiv peab iseennast kõigepealt tundma õppima ja aitama. Kahjuks õpetatakse parema meelega haigeid.

Tänapäeva praktilise meelega inimesele tundub ebausutav, et andeksandmisega saab midagi peale suuremeelse sammu ära teha. Raske on mõista seda, mida ei näe. Isegi ravijad on tõrksad. Käe pealepanek on ju näha, tähendab ravib. Selline ravimine on algus.

Aga kelle vaim avaneb ja kellel on tekkinud vajadus head teha, see usub ja tema tegemist kroonib edu. See edu on tervis, heaolu ja edukus.

Kohtan ravijaid, kes tahavad küll teada, mis neil viga on, kust haigus alguse on saanud - sellest või eelmisest elust jne. Igale sõnale tuleb vastus: ma tean, ma tean, ma tean.

Andke andeks, teadmisest on vähe kasu. Hädast tuleb lahti saada. Kuidas? Ma ju õpetasin: andke põhjustavale stressile andeks. Vahel tundub selgitamine haigele, kes midagi ei tea, palju lihtsam kui inimesele, kes on palju kursuseid läbi käinud ja veel rohkem raamatuid läbi lugenud. Tunnen vastuseisu, püüdu teisiti välja vingerdada, sest igal ravijal on juba oma kinnisidee ja tehnika.

Rõhutan jälle: ainus vabastav jõud universumis on andestamine, mida tuli meile õpetama Kristus. See ei ole minu õpetus, see on minu kaudu tulnud.

Dogmad segavad vaimset arengut. On parapsühholoogia õppejõude, kes eitavad meditsiinilisi teadmisi. Jumalariigis kehtib kuldne reegel -teadmised rikastavad inimest. Kui tee alguses ehk segavadki mõnevõrra, siis edaspidi on meditsiin hädavajalik. Iga õpetaja, kes hakkab oma õpetust kui ainukest propageerima ja unustab õpilasele öelda: "Elav on see, mis sinu hingest läbi tulles tööle hakkab, sest see areneb ka siis, kui mind enam ei ole," on midagi väga tähtsat tegemata jätnud. Tark õpetaja õpetab suhtlema, vastasest lugu pidama, sest üsna pea võib Teile tulla äratund-mine, et see ei olegi vastane ega vaenlane, hoopis sõber. Ja tee on meil üks.

Ma ei tea, kas suutsin tülitsevaid vastaspooli vähegi veenda, et süüdistamine ja teineteise väljanaermine on mõlemapoolne viga. Aga tark õpib vigadest.

Kui haige jõuab meditsiini juurest sensitiivi juurde, siis on meditsiinis mingi puudujääk. Kui vastupidi, siis on sensitiivi puudujääk. Mõlemad pooled peaksid järelduse tegema.

Aga kõige suurem vastutus peab olema inimesel endal. Niikaua, kuni tervis antakse abistaja kätte, nagu auto remonditöökotta, ei saa midagi korda. Keegi ei saa ära võtta Teie haigust, mida Te aastaid olete hoolega kogunud. Ei saa, ei tohi, ei suuda! Haigus on inimese õppetund, Te olete selle ise endale võtnud. Kui Te seda mõista ei taha, siis peate kannatama.

Tean väga hästi, kuidas on tigedad need, kes minu ooteruumis on sunnitud läbi lugema osa mu tekstidest, sest enne eelteadmisi omamata pole meil millestki rääkida. Arvan, et kirjaoskajal inimesel ei tohiks see raske olla, sest siis saame tema vastuvõtu aega kulutada juba konkreetse, isiklikult temale määratud jutu peale. Tigedus ja kadedus vahutavad paraku nii, et linn kajab.

Apteegis on rahusteid ostmas ainult hirmunud ja tigedad. Loomulik on, et tige terveks ei saa, ta peab ju saama tige olla. Aga neid, kes minu vahendatud õpetusest head saavad ja paranevad, teavad, et hea toidab hinge ja annab lootust üha edasi minna. Teie rõõm on minu rõõm. Minu armastus on Teiega. Kui Te loete praegu neid ridu, siis teate ju, et ma räägin just Teiega.

Iga sensitiiv on tundnud samasugust rõõmu ja kannatanud samasugu­seid kannatusi, sest tavameditsiin kardab, et teda tahetakse kõrvale lükata. Hirmu silmad on alati suured, mis siis, et alust sellele ei ole.

Eriti kartlikult astuvad uuele teele arstid, sest kolleegide sarkasm võib olla hävitav. Arst, kes oma haigusega tuleb parateaduse abi kasutama, oleks parema meelega nimetu. Mina mõistan Teid hästi, ma oskan ju mõtteid lugeda, aga ma näen ka mõtete taha - näen põhjust ja tagajärge. Andke oma hirmule andeks...

Ja teadke ikka järgmisi Aino Kabe ridu:

Mida suurem on konarus teokarbis, seda suurem ja väärtuslikum on pärl. Mida suurem on valu inimsüdames, seda võimelisem on ta looma. Rõõmust ei sünni midagi piisavat. Selleks, et luua, peab kannatama.

Iga teadus on kord alguse saanud ja omale eluõiguse võitnud. Iga õige teadus on tulnud teiste kõrvale, mitte teisi välja tõrjunud. Küllap arukas inimene seda mõistab.

Inimkond on siiani elanud instinktide tasandil. Selle ajajooksul on aju mahust tööle rakendunud 5 - 6 %. See on olnud õppimine läbi kannatuste. Viimased 2000 aastat on inimese aju olnud valmis avanema, aga nüüd on vajadusest saanud paratamatus. Inimkond on teelahkmel - kes võtavad vastu Universumi Vabanemise Õpetuse, mille tõi esimesena Kristus, need lähevad edasi. Kes ei võta, need... lähevad tagasi.

Maailma praktika näitab, et tavameditsiin kasutab ülivõimetega inimesi järjest enam.

© OÜ Prema 2003. Kasutades käesolevat materjali olete nõustunud Luuleviilma.ee kasutustingimustega.