Kordamine on tarkuse ema

Selle peatüki valmimise tingis inimeste kaubanduslik suhtumine iseendasse, oma tervisesse. Rõhutamist vajab tõsiasi, et kõike, mis inimene teeb, seda teeb ta endale.

Kordamine on mõtlemisvõime arendamine.

Lugedes aeglaselt inimene mõtleb, süstematiseerib ja saab targaks. Kiirustamine on pealiskaudsuse tunnus. Paljud inimesed räägivad, et minu raamatute iga lugemisega saavad nad seda teavet, mida eelmise korraga ei saanud ja iga korraga läheb tervis paremaks. Miks? Sest iga korraga saavad nad rohkem aru oma haiguse põhjusest. Vastupidist olukorda on delikaatselt öeldes mitte just vähe. Aga igaühel on õigus õppida nii, nagu tema tahab.

Inimene sünnib selleks, et õppida, ja õpib ta läbi halva. Nii nagu igal asjal, on ka õppimisel kaks otsa, kaks võimalust:

-läbi õpetuse

-läbi kannatuse.

Juba 2000 aastat tagasi oli inimkond küps õppima läbi õpetuse, targa kombel, ja talle saadeti õpetajaks Kristus, kes õpetas halba andestamisega vabastama, et avada heale tee. Inimkonna põhiosa valis kannatuste tee. Igaühe valik on vaba ja püha, aga igaüks peab teadma, et teole järgneb vääriline tagajärg.

Kes kannatuste läbi õpib, see reostab ennast ja Maad. Me oleme Maa nii ära reostanud, et ta ei talu enamat, ta hävineks, kui meid edasi - rumala kombel - lastaks õppida. Me ei ela Universumis üksinda, meist on kõrgemad ja targemad, kes Maad väärtuseks peavad ja Universumi tasakaalus hoiavad ning seetõttu meid vaimus aidata püüavad, et me ometi ükskord targaks saaksime.

Praegune abi toimub kiirendatud korras, sest siiani toimus meie füüsilise tasandi areng kiiremini ja vaimne areng jäi maha. Vaimu arengu kiirendus tekitab stresside kuhjumisega hingepiina, mille hea külg on see, et inimene hakkab vaimseid tarkusi ise otsima ja leidma. Enam ei saa ravida ei keha ega ühiskonda füüsilisel tasandil terveks, nagu me harjunud oleme. Ravimitega haigus enam ei kao, enamik tõbesid jääb kroonilisteks.

Elu alus ja looja on Armastus.

Armastuse energia on kõikjal, teda on piisavalt, aga KÕIK HALB on Armastuse puudusest... Ja halba on praegu väga palju.

Mis on KÕIK ja millest selline vasturääkivus? KÕIK on kõik ini­mesed, loomad, putukad, puud, põõsad, olukorrad, probleemid jne. Kokkuvõtlikult on see elu.

Selleks, et elu oleks hea, peab armastuse energia voolama läbi KÕIGI ja KÕIGE. Ei piisa, kui armastus on nurka hunnikusse laotud või kenasti riiulil hoitud, samuti nagu hunnik elektrone on mitte midagi, aga pannes need elektronid vooluringi, on tuba valge.

Ka armastuse energia peab voolama, liikuma selleks, et ma tunneksin - mind armastatakse ja ma ise armastaksin nii, et teine seda tunneks. Praeguse aja inimesed ütlevad: "Mina armastan, aga mind ei armastata. " See hingevalu on kõigil: naistel, meestel, lastel. Mida noorem on inimene, seda suurem on see tunne tal juba algselt, sünnijärgselt, ja seda kiiremini ta kuhjub.

Kes ütleb, et temal ei ole hirmu, et teda ei armastata või et ta ei vajagi kellegi armastust, ta saab isegi elus hakkama, see ei tea, mis on armastus. Ta ei mõista, et meie olemasolu määrab nähtamatu reaalsus, et nähtav materiaalsus on imepisike osa Kõiksusest, mida teisiti nimetatakse Ju­malaks. Ja et meie maailma praeguse kriisi põhjuseks ongi Jumala eitamine. Arusaam Jumalast on inimestel eitav, vihkav, hirmutav - ühesõnaga arutu.

Armastuseenergia voolu blokeerib hirm, eriti hirm, et mind ei armastata - see on suurim hirm.

Kui keha sureb, siis vaimule on see nagu elu õppetunni lõpp. Vaim läheb vahetundi, siis tuleb uus tund uue kehaga ja kõik on korras. Aga kui armastus hävib, siis vaim sureb ja seda vaim kardab, sest ta on armastuse energia kogum, mida on võimatu hiljem uuesti luua.

Hirm, et mind ei armastata, seisab nagu sein biovälja piiril ja sellest saab läbi ainult füüsiliselt. Füüsilise hirmu seina läbimine tekitab vägivallatunde ja põhjustab seletamatut rahutust, ärritust, tühjust hinges, tahtmist segajat kõrvaldada.

Te olete kõik tundnud, kuidas tahaks mõne inimese juurde minna, aga kui lähenete, siis tunnete põhjendamatut ärritust, kurbust, mõttetuse tunnet, kahetsete või vihastate enda peale, et jälle tulite, kuigi teadsite, et kordub see, mis alati. Te tunnete enda ja tema hirmuseinte ühinemise negatiivset energiat. Mida rohkem valesti lähenete, seda suuremat pettumust tunnete.

Armastuseta ei ole elu ja inimene rabeleb üha rohkem ja rohkem läbi hirmuseina, mis ajaga kasvab müüriks ja teeb üha enam haiget, aga inimene tunneb, et see pole ikka see. Tänu hirmuseinale on arenenud kaasaegne seksuoloogia, aga hinge armastust sellega ei toida. Füüsiline armastus on vaid hingearmastuse üks väike osa.

Kust on alguse saanud selline hirm?

Kunagi ammu tekkis ürgemal tahtmine meest valitseda. See oli materialismi algus, naise ülemvõimu algus, mis tegi inimesest asja. See oli inimaju targemaks saamise halb külg, misläbi sai selgelt tõestanud, et tarkus on hea asi, aga loodusseadustest see üle ei ole. Inimene Jumalat valitseda ei saa ega tohi. Kellelgi ei ole õigust kedagi valitseda. Abielusidemed ei tohi olla orjaahelad.

Mees on Jumalast pandud peaks ja naine kaelaks. Neil on omad suurepärased õigused ja kohustused, mille üle mõlemad peaksid vastastikku õnnelikud olema ja teadma, et nende koht on just seal, kus olema peab. Kui pea võtab endale õiguse kael kõveraks keerata, ta olematuks pressida, siis see pole õige pea. Õige valitseja tõstab oma rahva kõrgemale, sest tark valitseja teab, et ilma rahvata ei ole ta pea. See, et mees on naise üle võimutsenud, on inimkonna järjekordne viga, mille käes oleme pidanud kannatama.

Ja kui omakorda kael tahab olla pea peal, siis see keha ei ole enam terve. Aga nii hakkas tahtma naine.

Suur osa nii naisi kui mehi seisab oma kindlas veendumuses -vastaspool on süüdi. Tuhat elujuhtumit selle seisukoha tõestamiseks on kohe veenvaks süüdistuseks valmis ja pettumus valdab õnnetut kannatajat, kui teda kuulama ei vaevuta.

See, kes tahab iga hinna eest valitseda, vihastab, kui öelda: "Ei ole halba, ei ole head. Igas halvas on head, igas heas on halba. Ainult tuleb see üles leida. Kõik, mis inimese kannatama paneb, selle tõmbab ta ise oma vale mõtlemisega endale külge. Parandage oma mõtlemist, vabastage oma viha - ja abikaasa muutub. Kindlasti muutub. " Enamik tigetsejaid ei suuda seda kuidagi uskuda - nad on ju õppinud kõike jõuga saama.

Osa kardab, et kõik, mis öeldakse, on otsene süüdistamine. Meenutan kena daami, kes oli keskkooli direktor. Mida rohkem ta kuulas, seda rohkem ta ei kuulnud - hirm, et talle öeldakse, et ta on süüdi, et ta on halb, kasvas nähtavalt. Ta ei saanud enam midagi aru, peas oli paks ja paha tunne - nii väga tahtis ta olla hea. Ütlesin: "Kõik inimesed on loomult head, ka Teie. Ainult Teie stressid ootavad nüüd vabastamist. " Järgnes tunne, nagu oleks õhupalli nõel torgatud. Negatiivse energia pais kadus momentaalselt. Minu ees seisis ähmis koolitüdruk, kes ootas karistust, mõistmata, et seda ei tulegi. Ta oli materdamisega nii harjunud. Niisugune on hirmutamisega kasvatatud inimene. See naine sai väga teravalt tunda hirmu toimet.

Erinevates eludes oleme nii naised kui ka mehed ja seega on materialism inimkonna õppetund. Tahtsime teada saada, mis juhtub, kui rikkuda loodusseadusi ja panna asjad ennast valitsema - soov võimutseda, olla teisest üle võtab mõistuse ära ja teeb keha haigeks nii sellel, kes võimutseb kui ka sellel, kes enda üle võimutseda laseb.

Sellest hetkest alates, kui ürgema tahtis hakata valitsema meest, lakkas ürgema instinkt. Mida see tähendab?

Kui ürgema heitis mehega ühte, siis ta sigitas lapse. See oli instinktide tasand ja laps, tulles vaimus sümboolselt oma elu ukselävele, võeti armas-tusega vastu. Vaim teatavasti on ego. Egol on kaks külge - eneseväärikus ja egoism. Iga vaim vajab, et teda armastatakse, seega vastu võetakse, ellu kutsutakse. Ürgema instinkti lakkamisega algas seks, aga seksiv ema ei tea täpselt millal ta lapse sigitab. Laps, tulles oma elu ukselävele, saab endasse kõik eluprobleemid, mis vanematel on, sest negatiivsete emotsioonide jõud on nende kiiruses. Halva jalad on kiiremad.

Lapse vaim on armastus - siiras, puhas ja igavene. Aga ta on õrn ja haavatav ning kohe tekibki tal tunne, et teda ei armastata, sest keegi ei ütle talle: "Ma armastan sind! Tule, kasva elule rõõmuks!" Enamikul inimestel on hirm, et mind ei armastata juba eelmisest elust kaasa võetud.

Kellele rohkem antakse, sellelt rohkem nõutakse. Ürgema mõistus oli vähearenenud, kaasaja emal tunduvalt arenenum, järelikult kaasaja ema peab kõike teadlikumalt tegema.

Praegune ema teeb terve raseduse vältel vigu, mõistmata, et tema kõrval on suur vaim, kes kuuleb, näeb, mõistab kõike. Ja tahab õppida selgeks praeguse füüsilise elu õppetunnid. Ta teeb seda ikka veel läbi kannatuste, kuigi peaks tegema läbi õpetuse. Aeg on sealmaal.

Esimene õpetaja on ema. Iga õpetaja kohus Jumala ees on õpetada tõelist tarkust. Tänapäeva materiaalne inimene ei valda tõelist tarkust, seepärast on õpetajate töö väga raske. Aga seda õigustust kellegi keha ei kuula.

Vaim, hing ja keha elavad loodusseaduste järgi. Kui meie mõistus mõistab elu valesti, siis keha kannatab. Igaüks, kes valesti õpetab, võtab endasse süütunde, mis põhjustab närvilisust, ebakindlust ja vigade otsimist teistes.

Ema kui õpetaja vajab õige õpetamise oskust enda ja oma tulevaste põlvede nimel. Enda ja oma laste tulevaste elude nimel. Kõigi mõte toimib, aga ema mõte on kõige võimsam. Nähtamatu side emaga on igavene.

Iga ema peaks oma lapselt andeks paluma, et ta:

-last sigitades teda armastusega ellu ei kutsunud

-teda kandes iga negatiivset mõtet, sõna ja tegu ei selgitanud
ning lapselt andeks ei palunud

-ei tea, et laps sünnib ise ja ootab emalt ainult armastuse kutset

-lapse sündides andis talle armastuse asemel kinnistunud hirmu,
et mind ei armastata.

Ema peaks endale andestama, et ta seda kõike ei ole teadnud ega teinud. Kõik parandamata vead lasuvad ema hinges seletamatu süütundena.

Ema peaks oma kehalt andeks paluma, et ta oma kehale nende vigadega on halba teinud.

Laps on kodu peegel, tahavad vanemad seda tunnistada või mitte. Ja iga tänapäeva laps peaks oma emale selle kõik andestama. Siis ei peaks tänapäeva lapsed enam ahastama, et ema (ka isa) teda ei armasta. See ei ole lihtsalt kurtmine, see on tõeline hingevalu, sest tänapäeva vanemate omav armastus on valus.

Praeguse lapse tüüpiline ütlemine on: "Ma tean, et mu vanemad mind armastavad, aga ma ei tunne seda. Ma tunnen, et mind ei armastata. Ma tean vaid keeldu, käsku, vajadusi ja mul on nii valus. "

Kallid emad! Mõistke õigesti, need on vead, mis ootavad parandamist, mitte süüdistused. Vanemad võivad last armastada rohkem kui vaja, aga nende armastus koguneb hirmuseina taha ja lapseni see ei jõua. See, mis jõuab, on suure hingearmastuse vastaspool - omav armastus. Tema teebki haiget. Ema oma hirmudega valitseb last, juba väikelast. Ema on igavesti eeternabanööriga lapsega seotud, seega ema valitsemine toimub päike­sepõimiku kaudu. Imiku seedehäired, coli-nakkused, gastriit, sooltepõletik jne. tähendavad, et ema on hirmunud ja vihane. Kui ema andestab oma vihasele hirmule, siis kaovad lapsel isegi nakkuslikud seedetrakti haigused. Lapse äge apenditsiit paraneb ilma operatsioonita, kui vanemate elu ummik­seis on vabanenud. Enne ei saa vanemate probleemid kaduda, kui nad vabastavad endast hirmu, et mind ei armastata. Siis hirmu majandusmurede ees jne. Siis saavad nad oma normaalse mõtlemisvõime tagasi ja leiavad elulise väljapääsu.

Mõistuse tasand on füüsiline tasand. Käsu järgi ei armasta keegi. Iga isa ja ema oskavad teineteiselt ja lastelt nõuda, et need teda armastaksid mõistmata, et tema enda armastus ei soojenda kellegi südant. Kujutage ette ema, kellel on hirm, et mind ei armastata (aga tänapäeval vaevalt et teistsuguseid on). Ta on oma hirmuseina taga, armastab, piinleb, ahastab, sest tunneb, et miski ei lähe nii nagu tahaks, aga kõik tema head soovid kogunevad müüri sisse.

Naise hinges on armastuse allikas, mehe hinges seda ei ole. Mees on jõu allikas.

Naise armastuse allikas toodab armastust nii, et uputab allika enda, kasvab ajapikku tigedaks vulkaaniks, aga keegi seda ei tunne, sest hirmu müür ei lase armastusel voolata. Viha, vastupidi, nii nagu igasugune negatiivsus, on purustava jõuga, ta tuleb läbi igasuguse seina.

Mees ja lapsed, vajades armastust, peavad alati haiget saades müürist läbi tulema, aga seda armastust, mis hinge toidaks, pidevalt ikka ei saa. Olles teineteise kaisus = teineteise bioväljas, on armastuse tunnetus olemas.

Kuna seda pidevalt ei saa, siis pettumus aina suureneb. Mees (ka poeg):

-pöörduvad ära

-kapselduvad endasse ja kuulevad ema süüdistusi, et teda ei
armastata

-lähevad muret alkoholisse uputama

-muutuvad narkomaaniks

-jõuavad psühhiaatrite patsientideks

-sukelduvad kuritegevusse

-lähevad uut armastuse allikat otsima, sest mees ilma naise
armastuseta elada ei saa.

Armastuseta ei ela keegi. See on loodusseadus, siin naise piirangud ei aita.

Sageli ei otsi mees kodust väljaspool intiimset kontakti, võõras naine võib hingearmastusega mehe hinge ootamatult toita. Silmarõõmu pakkuv noor neiu soojendab südant ja seda ei tohiks pahaks panna. Seda oma naine tavaliselt ei usu ja mehe põhjuseta süüdistamine viib mehe olukorda, et naise süüdistamine peab saama õigustatud.

Armukadedus on nii naiste kui meeste stress. See on, lihtsustatult, pahatahtlik süüdistav viha, mille põhjuseks on hirm, et mind ei armastata. Armukadeda abikaasa läheb varem või hiljem süüdistust õigustama, igaüks oma motiivi ja tõekspidamiste tasandile vastavalt. Isegi kui see toimub mõtteis, tunneb teine selle ära. Ei aita see, kui ma hiljem ennast õigustan, et ma olen ju nii vähe etteheiteid teinud, vaata, kuidas teised riidlevad. Teie abikaasa kannatustekarikas oli juba enne Teid täis saanud, sellepärast ta valiski eluteele sellise kaaslase, kes vähem riidleb.

Iga naine peaks teadma, et ta saab, mida tahab, isegi kui ta seda ainult mõttes soovib. Seepärast peaks iga naine selgelt ja targalt formuleerima oma õiged mõtted. Paraku on mõtlematus tänapäeval moes nii naiste kui ka meeste seas. Et praegune inimene ei oska õigesti mõelda ja oma vigu parandada, seda tema keha ei arvesta. Keha teab ainult ühte - kui stress on temasse võetud, siis ta peab seda uuesti ligi tõmbama, et tekiks haigus või mõni elukatsumus, millega seoses inimene järelduse teeb, et see on nimelt

sellest stressist.Nii õpetab keha inimest.Keha iga märguannet peaks õppima mõistma, siis on kogu elu korras.

Tütar reageerib ema hirmuseinale teisiti. Tema enda hinges on armastuse allikas ja kui ema on talle haiget teinud, siis ta kaugeneb rutem, sest tema elu ei sõltu emast. Tema tahab ainult väga-väga armastada seda ema, kelle ta on ise suure armastusega valinud ja keda ta kõige rohkem on vajanud. Tema hirmust blokeerunud peake ei suuda takistajat mõista ja ta hakkab armastust ära teenima - muutub paikeseks, sõnakuulelikuks, usi­naks, kohusetundlikuks ja võib käia kogu oma elu nuttes, et teda ei armastata. Või läheb armastust mujalt otsima, muutub hukkaläinuks, prostituudiks vms.

Ja kõik see kohutav elutraagika tuleneb sellest, et inimene ilma armastuseta elada ei saa, aga hirmu blokeeringut eemaldada ei oska.

Loomad ja loodus on madalamad eluvormid, nende armastus voolab ilma takistuseta ja inimene püüab looduses hingevalust vabaneda. Ärge mõistke valesti, et armastus tuleb ainult ema ja naise hingest.

Kui inimene andestab oma hirmule, et mind ei armastata, siis ta avab enese ka looduse armastusele. Seda on piisavalt palju, et elada, rahuneda, mõtlema hakata.

Aga inimesel on tarvis, et KÕIK teda armastaksid, vastasel juhul ta ei ole inimene, seepärast tuleb ta ikka ja jälle omasuguste sekka ja ahastus suureneb. Ta hakkab nõudma, tujutsema, süüdistama, trotsima, tigetsema, armukadetsema jne. mõistmata, et see kõik on vägivald, millega armastust ainult eemale saab peletada.

Kes tahab, et teda armastatakse, see peab teadma, et armastust tõmbab ligi ainult armastus. Ainult sarnane tõmbab sarnast. Vabastage oma armastus hirmuvangist, siis saab Teid armastada.

Hirm, et mind ei armastata blokeerib ära IV, V, VI ja VII t¹akra (armastus, suhtlemine, lootus, usk). Sageli on need inimesed nii blokis, et nad eitavad sellist hirmu. Aga kui teine tema kõrval oma hirmu vabastab, siis toimib see ka temale ja tal tekib rahunemine. Tasapisi tekib ka avanemine heale. Rõõm on hiljem mõlemapoolne. Kes näitab näpuga teisele ja nõuab, et las teine alustab, teine on ju süüdi, teadku, et teine tuli minu tellimust täitma. Mina oma hirmuga vajasin hirmutamist.

Paljudel inimestel on hirm hirmu tunda, seda tunnistada. See oleks nagu kellegi süüdistamine. Kuulmis-ja nägemishäiretega mees hakkab kohe oma stressile vastu vaidlema, sest ta ei taha, et keegi ütleks ta armsa naise kohta halba. Hirm on pea nii blokeerinud, et ta ei märkagi, et sõna naine on üldistatud naissoo mõiste (kahjustus on paremal kehapoolel) ja tal ei tule pähegi, et tal on olnud ema, tädi, naiskolleegid ja endised kallimad, kes on haiget teinud. Ilma põhjuseta ei kao nägemine ega kuulmine ära.

Kui elund on haige, siis küsige alati:

-Missugune hirm blokeeris elundi tahte teha tööd?

-Mida ei taha silm näha?

-Mida ei julge kõrv kuulda?

Aga võibolla on Teil hoopis kasulik veidi haige olla... Ainult ärge unustage, et elu on edasiliikumine ja sarnane tõmbab sarnast - haigus areneb kui tuli tuha all.

Mõelge loogiliselt, Te leiate põhjuse. Eitada on lihtne, aga keha sellest ei parane. Te võite stressi eitada, aga keha jaatab niikaua, kuni Te seda ei vabasta. Keha ei vaja õigustusi, selgitusi, põhjendusi - ta vajab vabadust! Keha keel on loogiline (vaadake eespool asuvaid stresside paigutuste tabeleid).

Vastuvõtule tuli ilus noor hoolitsetud naine pingutatult meeldiva käitumisega, lihvitud naiselikkusega. Ta ei mõistnud, et ta põhiolemus oli looduse kingitusena nagunii naiselik ja armas. Ülelihvitus oli hirmust, et teda ei armastata. Niikaua, kuni ma kuulasin tema eksirännakuid arstide vahel, kuni ta oli leidnud selle kõige nimekama, kes pooleks aastaks haiguse välja ravis, oli meievaheline suhtlemine tema poolt vaba ja särav. Ilus on vaadata inimest, kes on õppinud käituma, aga piin on vaadata inimest, kes iseennast petab.

Tema pöördumise põhjuseks olid peavalud ja günekoloogilised hai­gused, mille tõttu oli isegi onkoloogilist patoloogiat kahtlustatud. Oma kõrges ametis oli ta peremees ja tundis, et ta haigused on tööga seotud. (Tunded olid õiged, aga mõtted olid valed.) Ei julgenud uskuda, et leiaks teise töö, kus ta nii suur peremees saaks olla.

Püüdsin haiguste põhjusi selgitada.

Peavalusid põhjustab hirm, et mind ei armastata. Ta ei lõiganud minu selgitust pooleks märkusega, et ma eksin, et temal seda hirmu ei ole. Ta oli väga vaoshoitud ja lihvitud tänapäeva ideaalse ärinaise käitumisega, mõis-mata, et see kõik on selleks, et mind armastataks - hirmust, et mind muidu ei armastata. Peremehetsemine = võimutsemine mehe kombel, et ülemustele meeldida ja hirm, olid peavalude põhjuseks. Parema munasarja tsüst kadus peale seda, kui hea arst oli ravinud. Eraarst tähendab tänapäeva inimesele majanduslikku jõukust, isegi kui ta seda kaugeltki ei ole. Usk heasse arsti rahustas - võttis hirmu vähemaks ja tsüst resorbeerus - kadus. Aga tsüsti põhjus ja liited jäid. Põhjuseks oli hirm, et teda süüdistatakse, et ta ei oska oma tööga toime tulla, ei oska majandada. Peenemas kõnepruugis oleks see vist nii: ma olen lugupeetud inimene lugupeetud firmas ja ma tohi endale lubada firma hea nime määrimist. Mul ei ole õigust teisi alt vedada.

Liited = kramplik kinnihoidmine oma arusaamadest, oma tõeks­pidamistest. Blokis peaga inimene seda teisele ei tunnista, hea kui ta seda endalegi tunnistab.

Selle inimese keha tuletab talle oma haigustega sageli meelde: "Palun vabasta oma stressid, siis saad täpselt sama tehtud ilma pingeta, ilma haigusteta, ilma liigse jõukuluta ja mis põhiline - naise kombel, sooja armastusega, mis ei tee kellelegi haiget!"

Rõhutan uuesti:

Looduses ei ole süüd, on vead. Viga on hea, sest sellest õpitakse.

Viga tuleb parandada, et kehale tõestada, et ma teda armastan ja olen targemaks saanud.

Süütunded on inimese väljamõeldis, aga ka nemad ootavad vabas­tamist.

Laste süütunded saavad alguse juba emaihus. Kui laps vigastab sündides ema, olgugi, et ema selle ise oma hirmudega sünnitusteid spastiliseks tehes põhjustas, võtab laps endasse süütunde - ta on kõige kallimale haiget teinud. Iga vahelesegamine sünnitusse, ka meedikutepoolne, võib suurendada lapse süütunnet. Selline laps vaatab pelglikult oma ema, peab õigustatuks ema negatiivset käitumist, mõistmata, et temast on saanud ori, kes teisi oma alandlikkusega ärritab. Enese väärikat ema võib selline laps marru ajada.

Tütre süütunne ema ees sunnib ema probleemid endasse võtma, aga nüüdsel ajal torkab silma ainult elu raske majanduslik pool, vähemalt kõike põhjendatakse sellega. See on nüüdsel ajal juba väga noorte, isegi alla 20-aastaste naiste emakakasvajate põhjuseks. Ja see ei ole sugugi vaeste inimeste probleem.

Neidudel, noortel naistel katkeb menstruaalfunktsioon või on sigima-tus. Põhjuseks on samuti süütunne ema (ka isa) ees, hirm, et mind ei armastata kui ma mõistlik ei ole. Mõistlik olen ma siis, kui ma raha ei raiska, kuulan korralikult sõna ja oma vanemate majandusmuresid kogu aeg kaasa muretsen. Hea laps teeb ikka nii. Ainult, et hea lapse keha ei suuda funktsioneerida, kui energia on blokeeritud hirmust majandusprobleemide pärast.

Üks hoolitsev vanaisa tõi mulle oma tütrepoja pildi. 17-aastane noormees oli kukkunud neljandalt korruselt alla ja lamas vaagna ja jalgade hulgimurdudega juba kuus kuud haiglas, aga luud kokku ei kasvanud. Tekkis hoopis luupõletik. Noormehe trauma algpõhjuseks oli hirm, et mind ei armastata. Ainult see stress saab blokeerida pea, ainult see stress kutsub esile arutuid tegusid - niisama lihtsalt neljandalt korruselt alla ei kukuta! Vaagen = pere. Lõhutud vaagen = lõhutud pere. Jalgade üle valitseb hirm majandusprobleemide pärast. Noormehe vanematekodu tülid ja pahandused majandusprobleemide pärast, nüüd veel lisakulutused tema haigusega seoses ja tagajärjeks ongi luud, mille paranemisenergia oli blokeerunud.

Kui vanaisa nädala pärast lapselast vaatama sõitis, tuli poiss talle koridoris karkudega vastu ja kojusõidu plaan oli ka peetud.

Suure süütundega inimesele võib iga sõna tunduda etteheitena = süüdistusena. Sage solvumine, sõnatu tüli või enesesse tõmbumine = kaitseasendi võtmine, pidev pinge = hirm, mis mulle öeldakse?, hävitab normaalse suhtlemise. Selline laps kasvatab kasvades ise oma süütunde elu segavaks stressiks. Noorte suhtlemine on raske, eelarvamuslik. Hirmust, et mind ei armastata on suhtlemine blokis, aga teine nimetab seda rumaluseks, matslikkuseks jne. Pettumused ja kibestumine kuhjuvad, aga suust võib tulla selline jutt, et pärast on endal ka häbi. Tekib irdumine omavanustest, eraklus.

Hirm, et mind ei armastata blokeerib pead, kaela, õlgu, turja, käsi, selga kuni III rinnaluuni ja põhjustab:

-kõiki füüsilisi haigusi selles piirkonnas

-kõiki psühhiaatrilisi haigusi

-kõiki psüühilisi kõrvalekaldeid:

1.tasakaalutus

2.kontrollimatu arutu käitumine

3.mäluhäired

4.madal omandamisvõime nn. puupea lastel või sklerootiline mälunõrkus vanadel

6.ükskõiksus enda ja teiste vastu lootusetus

7.kangekaelsus

8.heasse usu puudumine

9.kõiges halva otsimine ja nägemine

10.ülinõudlikkus, ülirangus

11.enda võimalike vigade absoluutne eitamine.

See inimene ei saa aru, mis on tõeliselt hea või halb. Kui inimest blokeerib hirm, et mind ei armastata, siis kõik läheb vastupidi vajadusele. Isegi kui enda meelest saab kõik hästi tehtud, siis teiste meelest mitte. Sellele inimesele ei saa tulla tunnet, et kõik on hästi, tema vajab ju hirmu, et mind ei armastata. Kasvades tekitab see hirm ülejäänud stresside vallandumise.

Inimesel on üldse kolm põhilist stressi: süütunne, hirm, viha.

Kõik ülejäänud stressid (näiteks mure, pahameel, ahastus, trots, ülemäärane vastutustunne jne.) saab taandada põhistressiks. Stressil on oma keel - mida keerukamad stressid inimesel on, seda rohkem on inimene haridust saanud.

Kuna sarnane tõmbab sarnast, siis süütunne kasvab kuhjudes üle hirmuks, hirm tekitab kasvades viha. Viha hävitab inimese.

Pahasoovlik viha tekitab vähki. Vähk paraneb, kui inimene vabastab endast kõigepealt hirmu, et mind ei armastata, siis on organile iseloomu­likku stressi vabastada juba kergem.

Näiteks:

-peaaju vähk - hirm, et ei armastata

-maovähk - sundimine

-rinnavähk - mehe süüdistamine, et ta mind ei armasta

-eesnäärme vähk - hirm, et mind süüdistatakse selles, et ma ei
ole õige mees.

Need on konkreetsed näited nende kohta, kes on paranenud. Kõik need põhistressid olid juba nii suureks kasvanud, et olid inimese tigedaks teinud. Kõik paranenud olid oma põhiolemuselt väga head inimesed, väga töökad ja kohusetundlikud - hirmust, et muidu mind ei armastata. Nende töökus ja korraarmastus olid muutunud lausa patoloogilisteks - tüüpilised maailmaparandajad arvavad ikka, et ilma nendeta või vähemalt ilma nende piitsata jääb ilmaelu seisma. Ainult et armastust nad ei tundnud, nad olid armastuse orjad, mõistmata, et orjale ei saa ju aitäh öelda. Ori tahab tunda hirmu, et mind ei armastata. Luhtunud eesmärgid ajasid vihale, tekitasid vähi.

Patoloogia ei teki kunagi tühjale kohale. Kui me märkaksime keha märguandeid, siis haigust ei tekiks. Kui me mõtleksime õigesti, siis poleks hädasid. Inimese keha on ta suur sõber, kes kunagi ei jäta midagi kahe silma vahele, kes informeerib kõigest ja alati.

Vähesest kasvab alati suur:

1.etapil, kui negatiivsus on veel vähene, tunneb inimene raskus-
tunnet, ebamäärast vaeva, puhituse tunnet jms, seda kõike eriti
õhtuti, aga keegi pole võimeline midagi leidma, ravimisest
rääkimata. Hea, kui simulandiks või neurootikuks ei peeta.

2.etapil, kui keha näeb, et stressi ikka ei vabastata, peab ta stressi
negatiivset energiat kontsentreerima,et inimene seda veel
juurde saaks koguda. Ta ei saa ju stressi väljapoole keha piire
paigutada. Sellest tekib juba nähtav või tuntav turse.

3.etapil ikka stresse kuhjates jatihendades,et ära mahuks,
tekivad juba vedelike kogunemised õõntesse, organitesse ja
tsüstid - healoomulised kasvajad.

4.etapil algab juba kasvajate tihendamine.

Siin on tavaliselt lisandunud viha. Adenoidid ja polüübid on sagedasemad ja rahvale tuntumad limaskestade uudismoodustised.

Healoomulised kasvajad võivad muutuda laudkõvaks ja kasvada gigan­tideks, aga kui inimeses ei ole pahasoovlikku viha, siis vähiks nad ei muutu.

NB! Põhjendatud viha on ikkagi viha.

Põhimõtteliselt samasugune on ka rasvtõve tekkimise mehhanism.

Kui inimene võtab endasse stressikoorma, tahab kõigist muredest ennastsalgavalt välja võidelda, siis ta läheb vaid paksuks, aga mured aina kasvavad. Ei aita peened dieedid ega kallid moodsad lahjendamistabletid. Kui inimene teeb kuuajalist näljutamiskuuri, aga samal ajal juhtub ta äriga äpardus, siis ta võtab kaalus hoopis juurde. Keha aitab oma suur-olemisega tugevam olla. See, kes tahab eluga rinda pista, peab olema suure rinnaga.

Kes vabastab oma hirmud majandusprobleemide ees, oma tahtmise valitseda elu ja inimesi, mis siis, et ta teeb seda õilsatel eesmärkidel, see saab ka liigsetest kilogrammidest lahti. Võitlejatüüpi inimestel on seda väga

raske teha, nad on ju harjunud, et nende võitlust on krooninud edu.

Paksu nahka kasvatavad kõike-kannatajad kuuluvad samuti siia kategooriasse. Nemad on betoonmüüri tüüpi passiivsed võitlejad. Nende hirm, et mind ei armastata, mis neid sunnib nii kannatama ja kõike enda turjale võtma, on tavaliselt eriti alla surutud.

Olen õpetanud hirmu vabastama nii:

Kujutage ette, et Teie ees on hirm, et mind ei armastata.

Ta võib olla iga päev erinev, tekitada Teis erinevaid emot­sioone. Aga Te teate, et see on Teie hirm.

Nüüd Te hakkate temaga rääkima kui sõbraga, kes on tulnud Teid õpetama:

Ma annan sulle andeks, et sa minusse tulid.

Ma tean, et sa oled tulnud mind õpetama, sa ei ole mu vaenlane. Ma tänan sind, ma olen targemaks saanud, nüüd võid ära minna. Anna mulle andeks, et ma sind nii kaua olen enda sees vangis hoidnud, olen su vabadust piiranud (iga energia vajab vabadust).

Ma annan endale andeks, et ma su endasse võtsin, et ma varem teisiti ei osanud.

Kallis keha, anna mulle andeks, et sulle hirmuga, et mind ei armastata olen sulle otseselt ja teisi stresse tekitades halba teinud.

Korrake!Korrake!Korrake!

Järjest rohkem sügavuti minnes. Järjest rohkem lisage oma isiklikke mõtteid, rääkige oma stressiga - mida südamlikumalt, seda parem. Kui tahate ravida väikelast, siis võtke kontakti tema vaimuga nii, et ema koos lapse vaimuga annab andeks lapse hirmule, et mind ei armastata. Selleks kujutage ette, et lapse vaim on Teie juures, ta kuuleb-näeb-mõistab kõike ja Te koos temaga annate andeks kõikidele stressidele järjest. Alates kolmandast eluaastast saab laps sellega ise hakkama ja tegeleb andestamisega meelsasti iga päev.

Invaliidistunud laste vaimud kardavad sageli paraneda, siis teda äkki enam nii ei armastata kui praegu. Praegu hoolitsetakse, hellitatakse, ta on tähelepanu keskmes, seega armastatakse. Ta on eelmises elus elanud üle nii tugeva armastuse puuduse kriisi, et on oma hirmu sellesse ellu kaasa toonud.

On lapsi, kelle hingevalu on nii suur, et ta on muutunud kangekaelseks ja tigedaks. Sel juhul võib ema ise andestada stressidele nagu väikelapse puhul, niikaua kuni laps muutub.

Paljud lapsed kardavad ema (isa), mõned julgevad seda ka öelda. Milles on asi?

Laps vajab oma ema armastust, aga tahab emale, kui emal on halb, oma armastust ka anda. Ta peab ema biovälja tulema läbi hirmuseina, aga laps on tundlik ja sein hirmutab teda. Mida paksemaks sein kasvab, seda rohkem laps kaugeneb ja varsti enam ei tule, muutub apaatseks, nüriks, nutuseks, haigestub. Kui ema nüüd lapse sülle võtab, siis puhkeb lohuta­matu nutt, mis ei taha lõppeda ja mida ei oska sõnadesse panna. Heal juhul ema tunneb, et laps peab saama välja nutta. Halval juhul ema ärritub, riidleb, kutsub korrale, tõukab endast ära - miks sa oled nii paha, ma ei taha sellist.

Praeguse aja laste hingehaavad on sügavad! Kasvades muutub selline laps alandatuks, edasi tigedaks ja kättemaksuhimuliseks. Tema negatiivsus kasvab vanemate omast suuremaks.

Võimukas korra majja löömine vanemate poolt on tavaliselt korralage­duse põhjustaja. Tavaline vanematepoolne eneseõigustus on: "Mul on kaks last, kuidas üks on korralik, aga teine ei ole?"

Kallid vanemad! Tuletage meelde, kuidas te oma lapsi sigitasite. Võibolla ühte sigitades läksite kui tuvikesed teineteist armastama, teist sigitades olite just riiu lõpetanud ja läksite voodisse leppima, endal veel pahameel lahtumata. Sellise tervitusega astus ta oma elu ukselävele... Laps on kodu peegel. On olnud, on ja jääb! Kõige suuremad stressid saab laps sigitamisel. Tuletage see aeg meelde ja paluge lapselt andeks.

Samuti vabastage teised stressid. Kui põhistressi vabastamise ajal tuleb Teile meelde mingi möödunud negatiivsus, siis vabastage ta kohe, ega ta ilmaasjata just nimelt praegu meelde ei tulnud. Siis tegelge edasi põhistressiga.

Kuna igal inimesel on kõik need põhistressid olemas, siis on igat inimest kerge süüdistada, hirmutada või vihastada. Kui alusetult süüdistatakse, aga pärast tõestatakse süü alusetus, on stress ikkagi oma töö teinud. Kui Te ei tunnista, et see suurendas süütunnet, siis ometi vihastas või hirmutas ja see ongi tema toime. Kui hirmutada, siis see ei tarvitse suurendada ainult hirmu, see paneb kahtlema (süütunne + hirm) või vihastama (mis õigust on teisel nii käituda?).

Inimene tõmbab endasse stresside massi, kurvastab ja on õnnetu, et tal viltu veab, et tal on halb. Otsib süüdlasi, leiab, nutab enesehaletsusest või saab kurjaks süüdlasi avastades, aga abi sellest kõigest ei ole. Ei saagi olla, sest põhjus on likvideerimata. Hirm, et mind ei armastata, ajab pea paksuks, paneb ta valutama, tõstab vererõhku, teeb nukraks, tekitab elutüdimuse, aegajalt rabab iseennast vihahoogudega, mis hiljem kahetsuseks vaibub ja hingevalu aina süveneb, kui ei vabane hirm, et mind ei armastata.

Lõputu variatsioonide hulk, kus arvestatakse, kardetakse, peetakse tähtsaks jne. teise arvamust, ei suudeta kohaneda, ongi lihtsustatult hirm, et mind ei armastata.

Rõhutan veelkord, et inimeses on kolm põhistressi, mis vallandavad hirmu, et mind ei armastata. Ülejäänud stresside mitmekesisus on taandatav neile. Kelle pea vähegi suudab mõelda, see mõistab, et see on nii.

Mida keerukamaks inimene oma stressid teeb, seda keerukamaks läheb haigus. Blokis ajuga inimene ei oska stresse lihtsustada, ei oska lihtsamalt mõelda. Olete ju kuulnud, et tõeliselt tark väljendab end lihtsalt ja väliselt tark teeb jutu võimalikult keerukaks, tal pole asi endalegi selge.

Matemaatika ülesanne tuleb ka lihtsustades = taandades välja. Meie keha ootab meilt siirust ja ausust, ka siis kui mujal oleme sunnitud teatrit tegema. Aga kui me tahame loodusega vägikaigast vedada, siis loodus jääb peale.

Alles siis, kui inimene stresse vabastama hakkab, mõistab ta, missugu­seid elu raskendajaid ta kaasas kannab. Iga negatiivne mõte, mälestus või tulevikuhirm vajab vabastamist, ega ta ilmaasjata Teisse ei tule.

Midagi ei ole juhuslikku. Oma mõtetega tõmbab inimene endale just selle olukorra, mida õppimiseks vajas. Ja kui see oli halb, siis tuleb sellest järeldus teha ja oma mõtteid juhtima hakata.

Tudengineiu, kellel oli väga sageli nohu, õppis andestama solvumis­tele, et nohust ruttu vabaneda. Nohu möödus kiiresti, aga kordus varsti jälle. Tüdruk oli noor, ilus ja tark. Aga noormehed teda ei näinud -hirmusein, et mind ei armastata, ei paistnud läbi. Nagu ta hakkas vabas­tama oma hirmu, nii muutus kõik. Nagu ta ise ütles - sain tatisest ninast lantija armastus tuli ka kohe. Leebe inimene, ise silmad vees, ütleb: "Ma ei tunne hirmu, vähemalt minuni see ei jõua. Aga pinge on küll, kuidas siis ilma saab!" Kulla inimene! Pinge, mis sunnib Teid pidevalt kramplikult sadulas püsima, ongi hirm, et mind ei armastata. Te teete seda, et teistele meele järgi olla. Sellel inimesel on lisaks põhistressidele hirm hirmu tunda.

Kes eitab oma põhistresse, see arvab end väljaspool inimkonda olevaks.

Kellel ei ole hirmu, et mind ei armastata, seda armastatakse. Aga armastus - see on kõik hea: ka tervis, edukus, jõukus, õnn.

Ja kõige tähtsam - vaimne avanemine.

Inimene, keda ei blokeeri hirm, et mind ei armastata hakkab nägema elu tõelisust. Ta hakkab nägema head ja halba nende õigetes suhetes. Elu muutub sellele inimesele mõistetavaks ja hingerahu pakkuvaks.

Selle inimese ellu juhitakse ARMASTUS.

Hirm, et mind ei armastata vallandab lapsel stresside ahela. Sünnil saadud süütunne ema ees, edasi süütunded valedest tegudest - aga sellisel lapsel läheb kõik ikka risti vastupidi - lekitavad süütunde kriitilise kuhju­mise.

Süütunne kasvab üle hirmuks - mis saab, ma olen ju halba teinud? Hirm tõmbab hirme ligi.

Hirm tekitab kuhjudes viha. Viha põhjustab kuhjudes hävingu. Vihal on omakorda arengustaadiumid:

-Hirmunud viha.

1.Selle toime on hästinäha tänapäeva lastel, kes nähes
vanemate viha, rahulolematust, tülisid jne., nähes, kuidas
hävitatakse suurimat väärtust, mis üldse olemas on -
armastust -püüavadpäästa,mis päästa annab.Nad
muutuvad rahututeks, närvilisteks, püüavad purustada hirmuseina, et armastus voolama pääseks, aga nende ees­märki ei mõisteta. Ja lapsed haigestuvad allergilistesse haigustesse.Ükskõik missugune meditsiiniline diagnoos ka pannakse, hiljem kujuneb sellest nahahaigus. Neil on ühine omadus: terveks ravida neid ei õnnestu enne, kui ei ole vabastatud hirmunud viha.

2.Kui lapsel on väga suur hirm, et mind ei armastata, siis ta

suleb suu, ei protesteeri - pailapsi armastatakse enam -ja saab endale astma.

Vihane viha.

1

Selle toime on praegusaja maailmas väga hästi näha - kõik sõimavad kedagi sõltumata ajast, kohast või enese-väärikusest. Kõik otsivad ja leiavad halba. Leidja saab sapikivid. Vihavaenlaste arvule vastab sapikivide arv. Kirurgid võivad oma operatsioonitehnikat ja aparatuuri täiustades kogu maailma sapipõied välja lõigata, aga viha

2. Kui inimesel on suur hirm, et mind ei armastata, siis ta suleb suu, kannab hinges salaviha ja saab neerukivid -märgatavalt raskema haiguse.

-Pahasoovlik viha.

1.Kui inimene vannub, neab ja sajatab vihavaenlase nina all,
siis tõuseb tüli. Tüli on halb asi, aga tal on hea külg -
selgub tõde.Vihkaja saab endale aeglaselt areneva ja
kergemini avastatava vähi.

2.Kui inimeses on suur hirm, et mind ei armastata, siis ta
suleb suu ja kannab oma pahasoovi vaikides, tehes kõigile
püüdlikult head. Ta hinges võib olla inimlikult vägagi
põhjendatud tigedus, aga tema keha põhjendusi ei vaja.
Kuita ära sureb,siis kõik ütlevad:"Ilmaelu ei ole
õiglane! Halb elab ja õitseb, aga hea inimene peab hirmsatespiinadeslahkuma."Inimkond oma hirmust blokeerunud arukusega ei saa arugi, mis on halb ja mis on hea.

Kes vabastab oma hirmu, et mind ei armastata, see avastab üllatavaid asju. Selgub, et halb ei olegi enam nii halb ja hea ei olegi enam nii hea. Kõik lihtsalt on oma heas ja halvas, aga see on mõistetav, lihtne ja loogiline. Tulemuseks on hingerahu, elurõõm ja loomulikult tervis.

Kokkuvõtlikult veel hirmudest.

Hirmud teevad lülisamba haigeks. Hirmu iseärasus määrab lülisamba haigeksjäämise piirkonna. Kuna lülisamba kanalis asub peaenergiakanal, siis hirmu toime mõjutab negatiivselt vastava piirkonna organeid.

-Hirm, et mind ei armastata - valitseb pead, kaela, õlavöödet
ja käsi.


Inimkonna valitseja - HIRM


Hirm, et MIND ei armastata.
Hirm. et ei armastata mina.
kalleid. Tunne, et armastust,
ei ole.'.'.


Hirm, et mind süüdis-tatakse. et ma ei armasta. Ma hirmutan teist süüdistami­sega, et ta ei armasta.


Hirm olla süüdi hirmutan teist või iseciuuM süüdistami.^;:.!.


Hirm, et mind süüdistatakse. et ma ei oska majandada. leba. Või mina süüdistan.


Hirm majandus­probleemide ees. Teiste hirmutamine majandusprobleemidega.

Ebaõige suhtumine majandusprobleemidesse.


 

Hirm + armastus + süütunded - valitsevad seljal kaenla-augu kõrgusel IV-V rinnaluu laiuselt ja eespool kuuluvad tema võimu alla süda, kopsuväratid ja rinnad.

1. Hirm, et mind süüdistatakse, et ma ei armasta tekitab kõiki südamehaigusi. See on praegu tihti nende noorte meeste südamevaevuste tekitaja, kes on oma lapsepõlve­kodus pidanud kuulama oma vanemate süüdistusi, kardavad seda niigi ja peavad nüüd kuulma sama oma naise suust. Ei pea olema sõnaline süüdistus, samuti toimib kurb nägu, pisar, ohe, kulmukortsutus, isegi kui see on põhjen­damatu. Süütundega inimene on hell.

2.Ise süüdistan, et teine mind ei armasta. Kui naine oma hirmuseina taga ei oska mõista, et tema ise ei saada oma armastust mehesse ega võta mehe armastust vastu, nutab, hädaldab ja läheb armukadedalt tigedaks, siis tal tekib rinnavähk. Ainult pahatahtlik viha tekitab vähki. Aga viha tekib hirmude kuhjumisest.

3.Hirm, et heegi kedagi süüdistab, et ei armasta. See on sageli laste probleem, sest nemad on sunnitud vanemate elu kõrvalt vaatama.Äge tüli kodus - ja laps saab kopsupõletiku.Pidev pinge vanemate vahel sõltumata põhjusest ja laps saab kopsutuberkuloosi.

Hirm + süütunded - valitsevad rindkere alaosa ja ülakõhtu.

1.Hirm olla süüdi või süüdistan ise. Tekivad kopsukelme, diafragma, maksa, mao ja põrna haigused.

Hirm + süütunded + majandusprobleemid - valitsevad nimmelülisid. III ja IV nimmelüli on suguelundite lülid. Majandus on looduse poolest mehe osa. Naine on kodusoojus ja armastus. Kes loodusseadusi rikub, see ise kannatab.

1.Hirm, et mind süüdistatakse, et ma ei toida peret, et ma ei saa tööga hakkama, et ma ei oska majandada, et ma ei ole õige mees, tekitavad impotentsuse ja teised suguelundite haigused. Sama toime on enesesüüdistusel.

2.Kui naine ei oska naise kombel majandusasju ajada, siis tal tekivad nn. naistehaigused. Kui naine sekkub mehe tegemistesse võimutsevalt,alandavalt, muretsevalt,siis see on mehe mitteusaldamine,mehe alandamine.Kui naine peab ennast tugevamaks = majanduspooleks peres, siis see pere on pahupidi pere.Naiselik naine ei põe naistehaigusi.

3.Majandusega tegelevad naised on sageli lastetud.Kui naine võtab endale liiga suured töökohustused, siis ta vaagen ja alakeha peavad kannatama. Laps on armastus ja teda tõmbab ligi ainult armastus, ema materiaalsed mõtted peletavad ta eemale.

Hirm + majandusprobleemid - valitsevad alakeha ristluust varbaotsani. Ristluu on seksuaalenergia = kirg.

Inimene, kelle kirg on blokeerunud hirmust majandus-probleemide ees, teisiti öeldes - inimene, kes pidevalt muretseb oma rahakoti pärast, läheb voodisse rampraskelt magama mitte seksima. Ainult ta ei saa tavaliselt aru, et sellest tema vaesus aina süveneb.

Kõik alakeha haigused, olgu see puusaliigeste deformeerumine, luumurrud, veenide haigused, gangreen või lääpatallatud sussid, on majandusmuredest. Mida madalamal - lähemal varvastele on haigus, seda vanem on probleem.

Kui inimene ei ole vabastanud endast hirmu majandus­probleemide ees, siis tal peavadki majandusmured olema. Kuna enamik tänapäeva inimesi andestamise tarkust veel ei oska, siis on ju loogiline, et majandus peab kriisis olema.

Tavaline reageering siintoodule on, et ega see nii lihtne ka ei ole kui te räägite. Uskuge, kergem on, kui Te vabastate stressid ja siis järjest kergemini oma materiaalset elu elate, kui et buldooserina eluraskustest teed läbi rajate.

NB! Mitte juhuslikult ei ole raamatus põhistresse kombineeritud erinevalt.

Igal inimesel on stressid individuaalsed, ainult temale ainuomased. Süütunne, hirm või viha võivad esineda kõikvõimalikes kombinatsioonides, puudutades kõiki ja kõike. Olla väga erineva tugevusega - ebamugavast tundest kuni hävitava toimeni välja.

NÄIDE ELUST.

Noor naine pea- ja lülisamba valudega. Meditsiiniliselt kaela ja nimme-ristluu radikuliit. Röntgenoloogiliselt erinevad nähtavad muutused kogu lülisamba ulatuses. Peavalude põhjuseks on hirm, et mind ei armas­tata. See sunnib teda olema mehe ja teiste inimeste meele järgi, aga see õnnestub järjest vähem. Hirm olla süüdi järjest suureneb ja mees leiab, et naine ongi süüdi. Kord ühes, kord teises asjas - kas siis põhjuseid ilmas vähe on?

Luustik = isa. Lülisammas = põhimõtted.

Luustiku struktuur meenutab sitket savi. Nõrk luustik on inimesel, kelle isa ei ole talle autoriteetne. Isa oleme endale ise armastusest valinud ja

isa peab olema autoriteet. Isa võib füüsiliselt olla kasvõi invaliid, aga kui ta on minu jaoks austusväärne, siis on minu luustik tugev.

Kui inimene laseb kellelgi teisel oma isa nime määrida - laseb oma isa autoriteeti langetada, siis ta ise kannatab. Olgu see määrija ema või keegi teine, aga kui mina olen seda enda jaoks teha lasknud, siis on see minu probleem. Inimene, kes tahab näha oma isa (või ükskõik keda) paremas valguses, sellele on isa ka tegelikult parem või muutub paremaks. Inimese vigu tuleb võtta mõistusega, sest kõigil on vead. Tuleb andestada.

Järelikult:

1.Andke andeks oma isale tema nõrkused, vead jne.

2.Andke endale andeks, et Te isa sellisena olete endasse võtnud.

3.Paluge oma luustikult andeks, et olete ta isa madala autoriteediga nõrgaks, rabedaks teinud.

4.Andke emale andeks, et ta isa autoriteeti on õõnestanud.

5.Paluge oma isalt andeks, et olete kõigepealt tema halba näinud
ja teda selle järgi hinnanud.

Lülisamba VI-XII rinnalülini on algav küürselgsus. Põhjuseks - hirm olla süüdi.

Nimmepiirkond on nihkunud vasakule. Mees on nõudlik, jätab palju naise õlgadele, et majanduslikku olukorda rutem haljale oksale upitada. Naise hirm, et teda süüdistatakse, et ta ei tee nii palju kui vaja, et siis teda ei armastata, kui ta ei tee mehe meele järgi, painutab lülisamba jõuliselt mehe poolele (vasakule). See naine on mehe omand.

Selle naise mehel on samuti hirm, et teda ei armastata. Ta püüab armastust ära teenida võimalikult palju raha saades. Ta loodab, et kui ruttu heale järjele saab, siis annab perele puhkamisvõimaluse, siis hakkab tõsiselt vaimsete asjadega tegelema. Ta blokis pea ei mõista, et materiaalne heaolu matab kasvades selge silmapiiri ja ta tegelikult mõtleb valesti. Algus on vales otsas. Mehel on südamevaevused, verevarustuse häired, allergia ja astma. Nende põhjuseid ei pea vist enam kordama.

Nende lapsel on alanud toiduallergia! Laps näeb vanemate närvilisust, nende armastuse kadumist, joostes valesti rikkuse järele. Lapse keha protest algab toidust kui kõige esmasest materiaalsest faktorist, mille nimel tema kallid vanemad armastust hävitavad.

Kui nüüd see naine ja mees andestaksid oma kõikidele hirmudele, süütunnetele ja vihadele, siis nad saavutaksid oma eesmärgid ja paraneksid pealekauba.

Mida rohkem inimene otsib halvas head, seda kiiremini ta paraneb.

See, mis on inimese sees, see voolab temast ka välja hirmutamisena, süüdistamisena või vihana ja iga kord iseloomustab ta iseennast, mitte seda, kellele ta mõeldud oli. NB! Hirmust blokeerunud pea ei hinda olukorda kunagi õigesti, ikka risti vastu.

Nii tehakse üksteisele haiget ja andeks palumiseks suud paotama ei painduta. Halba sõna püütakse hea teoga parandada, aga need on eri tasandid, see pole võimalik.

Halb sõna ei ole kunagi ühepoolne, aga see ei õigusta ütlejat. Kes andeks palub, see lahendab konflikti, sest jutuajamisest selgub tõde.

Tänapäeva inimene, eriti eestlane, võib kasvõi viiskümmend aastat solvumist hinges kanda, sest solvaja on vea parandamata jätnud.

Kõik, mida inimene teeb, saab ta topelt tagasi.

Solvatu saab hingerahu, kui ta andestab: "Ma annan sulle andeks, et sa mind ilmaasjata süüdistasid. Ma annan endale andeks, et ma süütunnet endas kannan ja sellega süüdistamist ligi tõmban. Kallis keha, anna andeks, et süütundega ja süüdistamisega sulle halba teen ja teha lasen. "

NÄIDE ELUST.

Noor mees alkohoolses psühhoosis, kelle rahustamiseks piisas ainult ütlemisest: "Kulla inimene! Siin ei süüdistata, siin ei karistata, siin ei ole kohtumõistjaid. Te ju tundsite, et saate siit abi, kui tulema hakkasite, uskuge alustuseks oma tundeid. "

Mees oli nii õnnetu, ta on ju nii palju halba teinud, süütunne surus maadligi. Hirm, et mind ei armastata, sundis teda pidevalt kõigile head tegema. Rahasse suhtus nagu kõige hullemasse, mis olemas on, mõtlemata, et raha on füüsilise maailma täiesti normaalne osa. See, kes õigel teel raha teenib, teeb õigesti, aga kes sõnades rahasse põlastavalt suhtudes kogu hingest kõigist tahab üle olla, teeb vea. Mitte rahas ei ole asi.

Hirm, et mind ei armastata tingis pideva pinge emaga, perega, ometi tahtis ta ainult head. Väga tundliku inimesena kiirustas ta õhinaga nii ühele

kui teisele poole, aga nagu uksest sisse astus, nii tekkis trots, rusikad tõmbusid krampi. Oli vaja end pingutada, et mitte naistele kallale minna -nii teravalt tunnetas ta naiste hirmuseina, mis oli ajaga kasvanud põlgavaks suhtumiseks - mis mees see ka on. Sellele nagunii loota ei ole.

Alkohol lõõgastas. Lusti ja uhkusega jõi mees end maani täis ja oli rõõmus, et kannab nii palju. Blokis pea tagajärgedele ei mõtle. Hingevalu tuli kainenedes tagasi üha teravamalt ja vajas uputamiseks järjest suuremat alkoholiannust.

Süütunded kuhjusid äärmuseni. Ta teadis oma süüd, otsis, kuidas ennast karistada. Oleks elust lahkunud, aga paljude inimeste rahaasjad olid tal korraldamata. Hirm, et mind ei armastata = vajadus olla armastatud, võitis.

Tema hirm ja süütunne olid pärit, nagu kõigil, emaihust. Vajadus oma süütunne lunastada, samuti. Nii ta otsiski võimalust end karistada mõistmata, et stressid on vaja vabastada, karistamine ei aita. See õppimata õppetund jääb hingele isegi vabatahtlikult elust lahkudes - tekitab karmavõla. Igas sõnas ja teos tuleb otsida mõtet. Tavaliselt on see sõnade taga, ridade vahel.

Kes maailmavalus vabasurma läheb, ei ole oma elu mõtet leidnud, sest tema arukus on blokeerunud hirmust, et armastust ei ole. Tema usk, lootus ja armastus on blokis.

Ta oli pärit väga konfliktsest perekonnast. Pidevad julmad kaklused süvendasid kriisi, süütunnet, et tema ei suuda asja parandada. Hirm, et vanemad ei armasta teineteist (on samaväärne hirmuga, et mind ei armas­tata või käitusega, et minu vanemaid ei armastata), kasvas, kuni tekkis psühhoos. See, et alkohol seda suurendas, on lihtsalt jäämäe nähtav osa.

Laps kannatab puberteedieani otseselt vanemate stresside all, edasi ta hangib juba ise endale uusi juurde.

Kui see mees suudab endast lahti vabastada põhistressid, siis ta vabaneb alkoholismist. Samuti vabanetakse suitsetamisest, narkomaaniast jt. halbadest harjumustest.

NÄIDE ELUST.

23-aastane vallaline naine emaka müoomiga.

Ravi käigus on olnud üllatavaid müoomi mõõtmete hüppeid edasi-tagasi, sest ta emotsioonid olid väga taltsutamatud. Kogu ta eelneva elu ja raamatupidaja ametitöö vältel on majandusprobleemid olnud primaarsed. Emaga on suhted pingelised siiani. Tahtmine on ema aidata, aga see ei võta abi vastu, kuigi ise on hädas. Tütar võtab siis süütunnete lunastuseks vähemalt ema mured endasse, kuigi see ei aita. Kannab endas ka ilusaid eesmärke - tal on tahtmine hästi elada, kanda ilusaid rõivaid jne. Ja töötab selle nimel ennastunustavalt...

Ravi ajal on ta teinud enesega palju vaimu vabastavat tööd. Tema iseloomu heitlikkus on kadunud, ta peab end juba tasakaalukaks. Mina veel nii ei arva. Miks? Kõigepealt peaks ta sel juhul olema terve, teiseks puudub tal enesekindlus - selleks see näide.

Ta tuleb järjekordsele vastuvõtule. Näen, et vasak kehapool on energiavaesem, aga äravool on kummaliselt ebaselge. Enne, kui ma süveneda jõuan, ütleb ta: "Ma käisin Tarot' kaartidega ennustaja juures!"

"Tore! Mis Teile räägiti?"

"Esimene kord rääkis, et saan terveks, saan korteri ja armastus tuleb, kui ma ise aktiivsem olen. Teine kord rääkis risti vastupidist. "

Selge! Ennustaja oli mees, vasaku kehapoole energia äravool on masendus ennustaja jutust.

Mis juhtus? Vaatan esimest minekut. Meeleolu on lootusrikas ja kõigiti positiivne. Ennustaja on heas meeleolus. Kaardid liiguvad hästi, nad näitavad hetkeolukorda. See tähendab, et kui naine niisuguse positiivse ellusuhtumisega on, siis ta elus peabki kõik laabuma. Kõik on õige.

Teine kord läheb naine samu küsimusi esitama, et ennustaja talle kõik head asjad veel peenemalt peo peale laoks. Selles soovis on omakasu - siis ma ei pea ju enam ise pingutama, see ümmargune ja ebamäärane asi -Saatus - klaarib minu elu ise ära. See seisukoht on ekslik. Saatus on küll olemas, aga ta pole dogma. Saatuses on meie praeguses elus enda muuta piisavalt palju ja kõik, mida me muudame, kujundab meie tulevikku. Kui me andestamisega vabastame mineviku vead, siis sellega parandame auto­maatselt tulevikku.

See noor naine pettis ennast, tahtis kogunenud koormast kergema vaevaga vabaneda, aga ta vaim ei olnud loobunud õppimast. Hirm, et mind ei armastata ei olnud veel vabanenud ja ta ei saanud olukorrast õigesti aru. Ta eesmärk oli ju hea. Ainult ta polnud veel lõplikult mõistnud oma haiguse põhjust ega seda vabastanud.

Elu lahendas tema ülesande üsna üheselt. Esiteks läks ta siis, kui ennustaja oli pahas tujus. Teiseks tahtis ta teada rohkem, kui ennustaja võimete tase võimaldas. Ennustaja sai pahaseks. Ärritatud inimene head tööd ei tee. Tulemuseks oli esialgsele vastupidine jutt - pettumus missugune. Kas kaardid valetasid?

Ei, nad andsid talle eriliselt õige vastuse - kuna momendil oled sa mugav teiste peale lootja, aga sinu keha vajab ainult sind ennast, siis midagi head sulle praegu öelda ei saa. Kui seda mõistad, siis on hästi.

Naine ütles, et ta on veel rumal küll ja õpib meelsasti edasi, sest ka ennustajat peab mõistma - ta ennustab ju minule. Ta sai aru, et ise põhjustas halva tagajärje ja pettumus ennustajast pöördus naeruks iseenda üle: "Ei aita ükski vigur, ma pean ikka veel paremini andestama hakkama!"

Kui ma andestan, siis ma saan armastada, siis ma olen õnnelik, siis ma olen terve, siis ma olen edukas kõiges!

NÄIDE ELUST.

Andke mulle andeks selle näite sõnavara, aga selle kujukus on hea õppetund.

Tuli 44-aastane mees, kelle kõrvades oli pidev vilin. Südamevaevusi ta ei kurtnud, aga süda oli ka haige, kuigi esialgu on ta püüdnud sellest veel üle olla.

Mehe kõrvad ei suutnud enam kuulata seda hädaldamist, virinat, nurinat, kurtmist, süüdistamist jne., mida ta igapäevases ametis kuulama pidi. Ta kartis seda kõike ja kõrvad püüdsid teda aidata mitte kuulda halba. Arstiabi polnud aidanud.

Mees oli äärmiselt sooja, armastava ja kõike arvestava iseloomuga. Tema vajadus teisi aidata oli hirmust, et mind ei armastata ja süütunnetest. Ta ei eitanud oma stresse.

Ta oli kimbatuses - ta mõistis, et stressid saab vabastada ja siis saab häda ära kaduda, aga kellele need õnnetud inimesed oma häda siis kurtma saavad tulla? Nii ta küsiski.

Eneseohverdus on tüüpiline hirm, et mind ei armastata. Sellest hirmust blokeerunud pea saab kõigest risti vastupidi aru. Ta tegi enda meelest õnnetutele head, mõistmata, et ta tegelikult ei tee head. Hea on see, mille läbi keegi ei kannata.

Vaatame probleemi olemust. Iga päev tuleb ta kabinetti inimesi, kes oma solgiämbri ta peale tühjendavad, et siis kergejalgsena tühja ämbriga ära minna... et uut ämbrit täitma hakata. Kummalgi ei ole sellest tõeliselt hea hakanud - üks on solgiga üle kallatud, teine peab pingutama, et oma ämbrit uuesti täita.

Kui mees vabastaks oma süütunded ja oma hirmu, et mind ei armastata, siis ta ei tõmbaks ligi süüdistajaid ega hädaldajaid, ta tõmbaks ligi armastajaid.

Kui vanast harjumusest tuldaks ikka veel solgiämbriga, siis tulija unustaks ämbri ära, ta tunneks, et tema südamesse tuleb jutuajamisest hea tunne - hingerahu. Ära läheb ta juba armastusega, solgiämber ei ole enam nii tähtis. Kui ta veel korra tuleb ja ametnik, kes on veelgi oma stresse vabastanud, mõjub talle veel paremini, siis tekib ta peas juba mingi säde. Ta saab hakata mõtlema, oma probleemidest väljapääsu otsima. Nüüd kõnnib ta kabinetist välja kergejalgsena, hingerahuga ja arukama peaga.

Ja ametnik suudab oma solkimata südameheadust vajajatele järjest rohkem jagada.

Andestamine toimib kindlasti. Aga seda tuleb teha iga päev, nii nagu vanasti oli inimestel hommiku- ja õhtupalve. Tänapäev on nõudlikum, me peame seda tegema teadlikult - andestama endast vabaks halva, et hea saaks tulla meie juurde.

Üks noormees ütles õigesti: "Kui üks päev olin oma stresse vabas­tanud, siis mõtlesin, et küll ma olen hirmus inimene! Nii palju oli neid minus. Kui ma kaks päeva olin seda teinud, siis ütlesin - Püha Jumal, kas siin lõppu ka on? Kui kolm päeva, siis olin masenduses, ahastuses. Kui kolm kuud olin andestanud, siis ootasin rõõmuga iga vaba hetke, et hakata tegelema oma meelistegevusega. Suuremat hinge kergendajat ja elu korral­dajat ei ole ma leidnud. Paremini vett pidavat teooriat ma ei tea!"

Ei ole kerge loobuda vanadest arusaamadest, materiaalsetest õpe­tustest, aga teadke, et Teid aidatakse, kui Te vaid tahate ja kui tahe on suunatud vaimsele avanemisele.

Inimkond seisab sümboolselt kuristiku äärel. Kes kardavad, need kukuvad alla. Kes vihkavad, need tõmbavad teisi kaasa. Kes andestavad hirmule, nende tee läheb kuristikust üle, kõrgemale, kauge-male.

© OÜ Prema 2003. Kasutades käesolevat materjali olete nõustunud Luuleviilma.ee kasutustingimustega.