Lõpetuseks

Inimese elu on õppimine, elukogemuste omandamine ja inimene õpib läbi halva.

Suure armastusega valib ta ise omale vanemad, sellised, kelle läbi saab seda, mida on tahtma tulnud - halba. Mitte sellepärast, et vanemad halvad on, vaid sellepärast, et ta ise tahab just nimelt neid katsumusi, mis ta nende vanemate läbi saab.

Vanemate, eriti ema kohus on õpetada last eluga kohanema. Ema on esimene õpetaja ja õpetada võib erinevalt - hea ja halvaga. Heaga - sõnaga õpetust jagades, halvaga - läbi lapse füüsiliste kannatuste, kuna ema ei ole õigesti õpetanud. Võimalik, et on õpetusega hiljaks jäänud.

Õpetamine peab algama vähemalt momendist, kui tulevane ema tulevase isaga tulevast last sigitab. Nende endi vaimu tarkus on pinnaseks, millest kasvab õige taim, nende tunnete puhtus määrab taime vitaalsuse.

Kõik eluprobleemid, sealhulgas haigused, saavad alguse oskamatusest suhelda, millele järgneb arusaamatus ja kujuneb stress.

Kõik elusündmused on inimesega seotud energiakiirte abil ja iga halvastimõjuv sündmus on negatiivne stress.

Kõik siin elus on vajalik.

Ei ole head ilma halvata. Mida suurem on hea, seda suurem halb peab teda tasakaalustama. Lapse vaim teab seda siia ilma tulles ja ei protesteeri, sest Jumalariigi seadused on puhtale vaimule selged. Et täiskasvanud inimene need seadused on unustanud, õigemini mõistusega neid pidevalt alla surub ja vigu teeb, on inimkonna õppetund.

Ilma vastanditeta pole liikumist, paigalseis on häving. Elu liigub võngetena, kus positiivne ja negatiivne vahelduvad.

Iga vaim tuleb halba heastama, mida rohkem ta seda õigesti teeb, seda suuremaks ta saab.

Kõik hea on eelmistes eludes äraõpitud halb ja kõik, mis praeguses elus on mõistetavaks muutunud, on heaks saanud. Aga kõik, mis inimese meelest jääb halvaks, mida ta mõistagi ei püüa, kuna tal on dogmaatiline arusaam halvast, seda tuleb ta omal nahal järgmistes eludes õppima.

Kõiksus on Jumal, väljaspool teda ei eksisteeri midagi.

Kurjus on inimese väljamõeldis, see on negatiivsuse suurendamine ja ise selle negatiivsuse käes kannatamine.

Elu on võitlus, aga võitlusel on positiivne ja negatiivne pool.

Mida suurem on olnud võitlus hea eest, seda suurem on hea juba kättevõidetuna. Ja mida suurem on olnud võitlus halva vastu, seda suurem on halb, kui inimene talle alla jääb.

Kes halva vastu võitleb halvaga, see kaotab, kes heaga - see võidab. Jõu ja tugevuse selles võitluses annab armastus.

Jumalik armastus on loonud jumalariigi, sealhulgas Maa. Kõik mõis­tuseta olendid ehk meile arusaadavas keeles - loodus - kiirgavad ise armastust.

Kõigile jumalariigis on antud teadvus.

Mida rohkem antud, seda rohkem nõutud - Maa ainus mõistusega olend on inimene, tema peab endale antud suurt varandust - mõistust -arukalt kasutama.

Vaim on primaarne, mateeria on sekundaarne ehk tundemaailm on igavene, mõistus on ajaline - ta on piiratud selle füüsilise keha eksistentsiga antud ajas ja ruumis.

Elu areneb madalamalt tasandilt kõrgemale. Kes tahab tõusta, selle vaimsus peab tõusma. Kellele on antud mõistus, sellele on antud ka Jumalik vaba tahe, õigus valida ise oma tee.

Mõistuse abil saab inimene siseneda vaimu, kui ta oma tundeid usub ja õigeks peab. Kes on materiaalses maailmas ja dogmaatilistes õpetustes jäigalt kinni, selle tõus on aeglane, vaevaline ja raske. Kes ajab taga oma õigust, selle tee on okkaline ja lõpeb tupikus.

Raske takistus teel kutsub esile erinevaid tundeid - tavainimesele muret ja viha - vaimus tõusjale rõõmu, sest ta teab: mida suurem raskus, seda suurem vaim.

Kes õpib ära andestamise tarkuse, see saab temast kinnihoidva halva endast lahti ja tema liikumine on vaba.

Andestamine on suurim vabastav jõud.

Tänapäeva inimene ei ole vaba niikaua, kuni otsib ja leiab süüdlasi. Süüdlaseks peetakse teist inimest, harva kedagi muud. Astroloogia on mood ja naerutamise vahend, samal ajal kui peaks olema koolis õpetatav teadus, mis aitab igal inimesel elada.

Inimene on seotud energeetiliselt silmale nähtamatute niitidega loomadega, taimedega, oludega, sündmustega, probleemidega, mõtetega, lootustega, hirmudega jne.

Energiasideme loob inimene ise, mitte keegi teine ei tee seda. Isegi kui teine inimene kontakti otsib, siis energeetilisse negatiivsesse sõltuvusse jäämise põhjustab inimene endale ise ja ise peab end sellest ka an­destamisega vabastama.

Iga kogemus on vajalik, kuna õpetab.

Et andestada, peab iseennast tundma. Kes eitab iseenda või lähedaste negatiivsust, selle tee kulgeb läbi isikliku varbalöömisvalu.

Ekslik inimkond käib nimelt sellist teed, kuna ei ava ennast tõelisele armastusele.

Jumal andis meile eeskujuks Kristuse, kes õpetas armastama ja andestama. Arukas on see, kes õpetust õigesti mõistab - tarkus, mis tuleb läbi oma hinge, on õigesti mõistetud.

Seepärast õpetaski Kristus ennast armastama ja endale andestama, et siis oskaks teisi armastada ja teistele andestada, ja see teeb tugevaks.

Aga tema õpetust ei ole inimkond omaks võtnud. Jumal näeb, missuguse kriisini inimkond uuesti on jõudnud ja jälle üritab ta anda meile õpetust, et meid edasi aidata. Seekord aitab ta inimkonna tundlikkuse tõusu abil vaimu avada - sellest nii palju sensitiivseid inimesi. Meie tarkus on Jumala tarkus, Jumala tarkuse tõus on meie tarkuse tõus.

Väga erinevaid vaimuinimesi läheneb väga erineval kombel Jumalikule õpetusele ja kõik on õigel teel, kuigi teise tee aasijad leiavad palju vigu. Igaüks kõmistab omamoodi, aga kes edasi läheb, see kõnnib kõrgustesse.

Materiaalsus on nagu kaunis loss mäejalamil, aga mäetipp pilvede sees on temast kõrgem. Terve inimkond on teel sinna mäetippu - enamik küll veel lossi kramplikult kõige väärtuslikumaks pidades, aga igatsuse ja seletamatu tungiga mäeküljel kaugenejatele järele minemas, sest loss on küll ilus, aga vana ja lagunev. Aeg on sealmaal.

Kes veel ei ole leidnud oma teed, otsige ja otsustage! Võib-olla leiate selle siit raamatust.

© OÜ Prema 2003. Kasutades käesolevat materjali olete nõustunud Luuleviilma.ee kasutustingimustega.