- Mõtlemise mõte
- Vigade paranduse vigade parandus
- Kannatuste läbi kasvamine
- Inimvaim kui taim
- Tubliduse traagika
- Tähtsust täis laste maailm
- Tahtmiste taevariigist
- Ootamine
- Lootmine
- Loov ja lööv mõte
- Kas siis unistada ei tohigi?
- Unistamine, igatsemine, lapsik usk
- Imede ootuses elamine
- Lihaste lihased
- Ainukene aus sõber
- Jõuga vabaks
- Enesepettusest
- Olemise mõte
- Mõjuvõim
- Vaimsed väärtused kaalukausil
- Vägivallaga sigitatud elu
ISEMÕTLEMISE KÄSIRAAMAT
Inimilma
ilmaime
sünnib siis,
kui põhiosal inimkonnast
tekib vajadus
süüvida
enda tundmaõppimise huvides
iseendasse.
Küsimusele:mida sa otsid?
vastab nii mõnigi inimene:
ma otsin iseennast taga.
Südames otsib ta tegelikult armastust,
hingerahu.
Ta suu vaikib sellest, et mitte rüvetada pühadust.
Kes on inimene?
V a i m o l e n d.
Kes on vaimolend?
A r m a s t u s.
Kas Te olete kunagi üllatunult avastanud:
järelikult mina olengi armastus.
Kas oma hämmeldusest ärgates
olete hardunult mõelnud:
püha Jumal, m a o l e n A r m a s t u s.
Mina olen ARMASTUS.
Mina OLEN Armastus.
MINA olen Armastus.
Uskumatu, aga nii see on, tõdete rahunedes.
Olete õnnelik.
Kasvõi hetkeks.
Järgmise hetke tuleku eest oskate hoolitseda juba paremini.
Läheb inimene ja mõtleb:
ma olen Armastus.
Kuidas ma seda enne ei teadnud?
Sest ei tundnud.
Miks ei tundnud?
Sest EI ANDNUD ENDALE AEGA tunda.
Aeg kulus iseenda otsimise peale ära.
Jõud samuti.
Siis jäin seisma, sest jõuetu ei jõua liikuda.
Seistes sain aru,
et ma ei olnud andnud endale Aega
ennast armastada,
austada,
oma armastust jagada.
Olin tahtnud jagada oma muresid ja rõõme,
armastust mitte.
Pidasin teda liiga kalliks, et ära anda.
AEG
ANNAB MULLE VÕIMALUSE
ma otsin iseennast taga.
hingerahu.
Kes on inimene?
VIGU PARANDADA.
Olen Elu järjest keerukamate õppetundide eest
Ajale tänulik.
***
Kui Te ei oska probleemi
lahendada,
siis
andke probleemile võimalus
laheneda.
See tähendab: andke ta vabaks.
***
SISSEJUHATUSeks
käesolevale raamatule olgu teadmine, et siin jätkub eelmistes osades alustatud ja arendatud iseenda tervendamise teema. Mõnes mõttes keerukamalt ja mõnes mõttes lihtsamalt kui eelmistes.
Haigus on kui elamine vangikongis, mille uks märgib ühtaegu nii sisse- kui väljapääsu. See, kes kunagi astus pimesi sisse uksest, mis märkis sissepääsu, võib välja astuda samast uksest, kui taipab, et see on ka väljapääs. Taipab see, kes otsib valgust. Leides valguse iseendast, muutub ta valgusallikaks – valgustunuks, kes valgustab. Mitte ilmaasjata ei öelda vahel: valgusta mind ka selles asjas, palun. Mida põhjalikumalt mingi asi inimesele selge on, seda põhjalikumalt võib ta teisi samas asjas valgustada.
VÄLJAPÄÄSuks
eluummikust on iseendas selgusele jõudmine. See on raske, kui seda tahetakse. See on kerge, kui seda vajatakse. Võimatu ei ole see kellelgi.
Kes ise ei suuda, seda saavad aidata hingelähedased ja mõttekaaslased. Isegi teadvusetut on võimalik aidata, sest kellel on veel hing sees, see on võimeline võtma vastu kõike, mis tuleb armastusest. Väljapääsmatuid olukordi pole olemas.
TEEMA ARENDUSeks
võiks lisada, et selle raamatu pealkiri peaks olema
KEELATUD JA SOOVITATUD ALAEALISTELE.
Meis kõigis on alaealist niipalju, kuipalju meie mõte ei ole veel küps, mõistmaks elu olemust. Meid on aastatuhandeid pimedusega löödud ja me oleme harjunud lapsiku ellusuhtumisega, kuigi hing protestib aina energilisemalt. Pole erand ka inimhingede peidupaikadest päevavalgele ilmuv tõde. Usume, et armastame ja igatseme tõde, aga kui see ootamatult päevavalgele ilmub, siis oleme löödud ja hakkame seda eitama.
Kõige vähem kardavad tõde noored, sest nende hing on veel piisavalt puhas, et seda taluda. Samas ei ole noored kunagi tohtinud tõde teada.